Ma olen Euroopa meister mittemillegitegemises. Absoluutselt. Konkurentsitult. Maailmameister vast mitte, sest eks lõunapool on neid osmiku ukse ees istuvaid tüüpe, kes ka terve päev mitte midagi ei tee.
Aga minu ideaalne vaba päev on tõesti selline, et ma pikutan kõigepealt poole päevani raamatu ja kohvitassiga voodis, siis teen tiiru õues ja pikutan diivanil juurviljataldriku ja  teleka seltsis edasi :)
Õnneks on tööpäeval hoopis teisiti, siis ma elan totaalselt sisse tegevusrohkesse päeva ja toimetan jõudsalt nagu duracelliga vurrkann, jõuan kõikjale kus vaja.
Aga puhkepäev ongi puhkuseks.
Ja see on ka hea, kui vahest inimesi külla kutsume, siis saab terve pere rakendada kogu maja põhjalikuks koristamiseks, ja kui on meile tulemas veel keni noori naisterahvaid, võin ma suht muretult võtta - Ilmari toob koju head veini ja vuntsib sauna nii ilusti puhtaks et lausa lust vaadata :) Selle ruumi rookimisest ma olengi vaikselt ja vagusi loobunud, sest puidupindade pesu on üsna vaevanõudev. Aga nii hea on siis mehele õrnalt musi anda ja teatada et ..."Sinule jääb siis ainult saun...." :)
Täna on mu väikese talvepuhkuse viimane päev, homme jälle tööle. Aga ma otsustasin et tahaksin elamist siiski natukenegi nii puhtaks ja ilusaks saada kui Tiia juures, kus just eile käisime. S.t. ma ei suuda aru saada, kuidas saab elada ja tegutseda nii et mitte ühelgi seinal ega pinnal pole ühtegi sissesööbinud tumedamat jälge ega kriimustust, pliidiplaat läigib nagu Veneetsia peegel ja lauaplaat on lumivalge, kreemikale vaibale ei ole keegi veini läigatanud....:)
Ühesõnaga, pärast 2 tundi vaimuka multifilmi Shawn the Sheepi´i seltsis ja tunnikest jalutamist võtsin ma seinad ette. Kare käsn ühes ja pehme lapp teises käes. Uurisin toll tollilt üle kõik alumise korruse heledad seinad ja uksed ja nühkisin kust vaja. Ja mõtlesin ka Liisi kodule, mis on ka alati ülipuhas. Kas neil inimestel on lausa liigutused teistsugused või, et mitte midagi ei kuku kunagi üle ääre ja ei lenda laiali, keegi ei võta hapukoorese käega kraanist või külmkapi uksest kinni jne.?
Ju siis :)
Aga asja sai. Ja nüüd, kus päevavalgus on kadunud, ma otsustasin kirjutada.
...............................................................................................................................................................
Kas just sellel põhjusel, et minus pole grammigi igapäevast asjalikkust, ei tulnud meie ellu argipäeva?
Et me lahkusime igal hommikul teineteist suudeldes ja hellitades, mõeldes sellele et õhtul oleme jälle koos, sina diivanil ja mina oma toolis, teine teisest käesirutuse kaugusel? Ja me ootasime neid õhtuid, visates hommikul nalja - ma ei taha tööle minna, mina ka ei taha, vat ei lähegi! :)
Ja see oli kogu aeg nii, kõik need aastad.
Iga päev oli nagu pühapäev meie elus. Igas päevas oli killuke midagi meeletult head, mida oodata.
Ma tean, et oma blogi alguspäevadel, oma meeleheite ajal ma kirjutasin selle kohta vist midagi muud, kartsin et see eesmärgitus oli just viga. Aga ma ei hakka seda isegi praegu enam üle lugema.
Sest praegu ma tunnen teisiti.
..................................................................................................................................................................
Ausõna, seda lund ei olnud vaja. Mitte mulle.
Sest lumi tõi tõesti kõik meelde. Millise puu ja hange juures ma tookord nutsin ja millise siis veel tühjana seisva maja juurde jõudes ma sõna otseses mõttes kokku varisesin.
Hea, et tegelikkuses on see valu möödas. Ainult mälestuses. Ja mälestustega saab hakkama.
Aga on üks asi, mida ma väga tõsiselt kahetsen. Ainuke asi, mida ma vist üldse oma elus kahetsen, kõik muu on saatuse määrata olnud.
See et kustutasin tookord meeleheites ära kõik meie ühised pildid Orkutis.
Neid oleksin tahtnud kuskil omale mälestuseks hoida.
.......................................................................................................................................................................