Hirm on....
Sest me ei usu enam, et üldse kunagi midagi muutub. Ja mul on tõesti hirm et ühel hetkel ma tõesti enam ei jaksa. Praegu on suvi ja ma haaran ja hoian ennast püsti mõttega sellest eelseisvast üritusest, mõtlen ja ootan ja naudin ja siis hakkan ootama järgmist ja järgmist ja järgmist...
See on põgenemine. Enesepetmine. Valu surumine kuhugi kus ta mind vähemalt ei tapa.
Aga täna....tuli "dejavu"
Kõndisin oma metsarajal, Tupac kõrval ringi nuuskimas. Ja siis nägin eemalt, et edasi ma ei saagi enam niisama - üks puu oli maha langenud ja lebas põiki üle tee.
Hakkasin sellest juba üle astuma, .....aga siis peatusin. Ja seisin ja minu ümber oli sel hetkel täielik vaikus, ma ei kuulnud enam ei linde ega ritsikaid.
Sest mulle meenus üks mälupilt.
Seisin ja sain aru et ma ei saagi edasi minna. Sest ma teadsin sel hetkel et ma pean midagi tegema.
Pöörasin ringi ja kiirkõndisin uuesti koduni. Tupac jäi mulle metsaveeres järele vaatama et mis nüüd, miks meie jalutuskäik nii ruttu lõppes. Mina aga jooksin kingi jalast võtma üles teisele korrusele magamistuppa ja võtsin sahtlist ühe asja.
Ja siis ma läksin tagasi.

Ma istusin sellele mahalangenud puule. Püüdsin meenutada ja võtta just sellise asendi nagu tookord.
"Kas sa tahad ka oma mänguasja.......appi, siin on niipalju sääski....ega kedagi ei tule...kuule, külm on, pildista ruttu.......nüüd ma olen nende puukooretåkkidega koos...aga me lähme ju dushi alla niikuinii.........."

Avasin vaikselt silmad.
Ja siis üles keegi selgelt ja valjult minu häälega minu suust:
"Kuule, hakkame minema nüüd, ma tahan....."
See ei olnud mina. Uskuge, palun!!!

Aga sellised pildid olid.
Kunagi....