Jälle, jälle, jälle....
Teed kellelegi enda arust midagi head - üks sõber palub abi ja sa aitad, sest sul on võimalus. Sa kuulad ära selle mida ta räägib ei uuri ega puuri rohkem. Ja loodad vaikselt et kõik saab ju korda kui nii on määratud.
Täpselt sama oleksid teinud ka teisele.
Ja siis lüüakse sind jälle jalust. Miks sa teed nii, mis julgusega, mis õigusega..saad sa küsimusi.
Ja küsija on see, kes saab kõik su haavad ainuüksi oma häälega kõik julmalt lahti tirida.

"Sa ei tunne mind.. Sa võid arvata, et tunned, aga ma ei arva, et sellel oleks mingit pistmist minuga. Ma arvan, et jumaldamine tähendav soovi anda oma elu kellegi kätesse...Sinu olukord on ebatavaline. Sa oled nii haavatav. Sinu tunded ../...../, vaid hoopis Sinu kohutavale vajadusele täita tühjust Sinus. See on vajadus kuuluda jälle kellelegi"

Donald Spoto "Veetlus. Audrey Hepburni elu"

Ma olen viimase piirini väsinud. Enam ei ole jõudu võidelda.