Lugesin is eka üle oma märtsikuu postitused ja leidsin et olin maininud vastupidist olukorda, mis tekkis situatsiooniks nädal hiljem ja oli koomiline. Oli küll jah - peale seda "kuulsat" teisipäeva läks Ilmari tõesti üksi Karmeni trenni, sest mina puhisesin ja vuhisesin ikkagi veel mõned päevad juba ainuüksi sõna "tango" peale.
Ja siis räägib Ilmari mulle mingi aeg hiljem autos, et vaata see uus tüdruk seal trennis, see suurte hammastega, panid sa tähele kuidas ta seda kombinatsiooni tegi, hoidis algaja kohta jalad hästi ilusti sirged taha astudes, püüa ka nii...Mina pööran pea ja vahin härrale otsa, tema pöörab ka aeg-ajalt pilgu teelt minu poole ja räägib edasi, siis tabab ära et midagi on vist viltu, aga ju ma ei saa aru kellest ta täpselt räägib ja kordab üle, no sa ju kindlasti panid teda tähele, tal olid nii suured hambad....
Mind ei olnud ju kaasas, Sa mu armas tainapea, Sa läksid üksi ju!!!
Aaaaa...ahah, vist jah, aga ma olen nii harjunud et Sa oled minuga koos...
Omamoodi muidugi südantsoojendav :) Ja tegelikult meeldib meile koos olla tõesti, mõlemile. Ja siis "äraräägiti" mind tangosse tagasi ja reede õhtul sõitsime Pärnusse Spice Ice Festivali lõpuüritustele mis sisaldasid samuti Argentiina Tangot - sain kätte oma ilmajäänud elamuse OTRA kontserdilt lausa 2 korda, nii Ammendes kui ka Endla teatris, lisaks veel väga hea tasemega workshopi peaaegu eratrennina ning ööklubi Sugari külastuse, rääkimata lõpugaalakontserdist kus kogu Endla teatrimaja tantsu ja muusikaga ära täideti.
Ja meil oli imetore väike seltskond, millest kasvas välja üks edasine plaan  üheks saunaürituseks mis omakorda viis mind ühe olukorrani mis meenutas mulle vallatusi nooruses...aga jäägu see :)
Aga nüüd on läinud mööda mõned nädalad, käes on märts ja ma panin juba paika kuupäeva millal peaksid tulema uued patsikesed, need "pensionärilokid" a´ la Maire Aunaste on mind juba hirmsasti ära tüüdanud.:)
Ikka päikest!