Hästi. Ega midagi, k------e see õhtu siis! Nüüd lähme Lidosse tagasi ja võtame lihtsalt veini! Ükskord ta ju ometi tuleb teadvusele ja hakkab uurima kus ma olen. Loodetavalt...
Ostan toidupoest ajakirja ja liigutan ennast uuesti 2 korrust ülespoole. Sätin end oma lemmikkohale Lido kohvi-koogi-veinipuhveti kõrvale kahesesse lauda, ostan veini ja üritan Gerli Tinni kolumni abiga kogu tekkinud jama peast välja ajama hakata. Teha pole enam midagi, kell saab kohe pool 10. Nii, nüüd lõdvestume ja kujutleme ette juba varakevadesse lõudnud Londoni..
Oo, telefon heliseb! Aga see on Mario.
Kõne pojaga toob kogu olukorra absurdsuse mulle uuesti hinge tagasi. Hakkan lihtsalt sõna otseses mõttes värisema ja helistan pärast seda kõnet kohe hoopis emale, et teda enne magamaminekut igaks juhuks kätte saada ja öelda et ärgu ta ehmatagu kui ma täna öösel hoopis sinna ööbima lähen. Ajan oma permanentselt muretseva ja ohkiva ema muidugi täiesti närvi, aga mul on savi juba täiesti. Veiniklaas on ka juba tühi, võtan järgmise. Jõuan ka selle tühjaks limpsida, kui jõuab kohale Mario. Hakkame juba arutlema hoopis kahepeale taskovõtmise küsimust, et koju saada kui siis heliseb mu telefon
"Kuule, kus Sa oled nüüd" küsitakse minult "Ma olen juba ammu siin, kas sa ei tulegi või"

Tüdrukud, edasi kirjutan ma napilt ja säästlikult :D Ta oli hakanud parem ja ta oli selle enda võetud kõne vahepeal kapitaalselt unustanud, või õigemini oli mäletanud ainult seda et vahepeal jah rääkis minuga, kurtis, ja mina olin teda rahustanud ja lohutanud nagu alati ja selle peale oligi ta väsimusehoog taandunud. Oli kella 8ks kohale läinud nagu meie algne kokkulepe ette nägi, siis oli Karmen palunud teda appi tundi läbi viima, selleks ajaks oli ta telefoni jah kasuka taskusse ära pannud ja kuna asjad olid alguses veninud, oli ta teinud seda just pool 9, peale seda kui mina talle helistama hakkasin. Peale tunni lõpu oli ta küll vaadanud jah et imelik, Merlet pole veel, aga ju mul läheb siis seal küüntes kauem, küll ma tulen.
Aga see et me leppisime kokku pärast teisiti, tuli talle meelde alles siis kui ma talle seda nüüd ütlesin. Ja ta ehmatas ennast ikka üsna vaikseks...
Ok, me läksime Marioga ikkagi lõpuks sinna kohale. Ma sisistasin konkreetselt et hoidku must eemale ja lasku mul rahus olla niikaua kui ta ise seal kohal olla tahab, istusin kaugemasse nurka, võtsin kokteili ja lugesin raevukalt oma ajakirja, käisin 2 korda suitsetamas, kõndisin tantsupõranda kõrval seisva meie tangorahva vahelt sõnagi lausumata ja pilku kellelegi pööramata lihtsalt läbi. Sest ma olin just selle otsuse ära teinud - käi seenele oma tango ja oma igavese jutuga "..mul on nii palju asju meeles pidada, tööl 100 asja..", mida ma olin kuulnud aastaid-aastaid-aastaid...