Oi jummel...
...oli mu esimene mõte, kui koju jõudes ja autost väljudes pagasiruumist toidukotte võtma hakkasime. Sest seal olid kastid ja karbid. Suured, hoolikalt kiledesse keeratud ja hulgaliselt tehniliste kirjadega. Vaatasin Ilmarile küsivalt otsa. Ja kui nägin seal talle nii ainuomast naeratust a´la "koorepoti kallal käinud kass", sain aru et mu "oi jummel" oli päris õige mõte...
Uued mänguasjad majaisandale, loomulikult! :)
Kuidas ma teile nüüd siis seletaksin, mis asjad need olid... Ok, kõlarid, sellest sain aru. Mitu-mitu-mitu, erinevas suuruses. Siis mingi jurakas, mis meenutas nagu mikrofoni. Ja üks suur must kast väikese ekraani moodi asjanduse ja erinevate nublakatega küljes.
Siis hakati neid sobivatesse kohtadesse üles paigutama. Tuba sai hoobilt täis kilesid, karpe ja pabereid. Ja lauale asetati mingi megapaks kasutusjuhend (mitte eestikeelne muidugi, tõdesin viimasegi lootuse kadudes):)
Kui olin oma õhtused toimetused köögipoolel lõpetanud, lähenesin arglikult ülima süvenemisega sellesse juhendisse süvenenud abikaasale ja küsisin et mis asi see nüüd nagu on. Vastuseks tuli tiraad totaalseid tehnilisi termineid mis mul 10 sekundiga pea huugama panid. Tõmbasin sügavalt hinge ja tegin teise katse - palun ütle mulle lühidalt selgelt mis asi see must kast on.
Resiiver, vastas Ilmari.
Vabandust, mis asi??!
RESIIVER! Vastuvõtja, noh. Kodukino süsteem, kõik hakkab selle kaudu käima. Istu nüüd siia, ma näitan sulle, teleka vaatamiseks vajutad siia, siis siia, siis võtad teise puldi, vahetad võimust kanaleid, aga see on DVD ja see arvuti ja see I-phone jaoks....
Põgenesin. Sõna otsese mõttes. Viimane mida ma veel nägin, oli see, et 3le senisele puldile mis meie diivanilauakesel lebasid, oli lisandunud neljas, kõige pikem ja eriliselt tähtsa ja tegija olekuga.
Palun, head haldjad, viige mind tagasi aega kus televiisor lülitus sisse ühest konkreetsest lülitist tema enda küljes ja kanaleid vahetati ringiratast keerleva kangikesega. Jõnks-jõnks-jõnks.....ETV ja Kesktelevisioon ja Soome MTV ja Leningrad ja Soome TV1 ja TV2.
Aga õige "kino" selle kodukinoga hakkas pihta järgmisel päeval, mis oli armsalt laupäev. Pikutasin mõnuga poole päevani voodis ja lugesin uusi raamatuid, siis leidsin et natuke peab ka sööma ja loivasin trepist alla.
Tasa, hõigati mulle enne kui ma allkorrusel üldse nähtavaks muutuda jõudsin. Ma häälestan praegu, ära mingit müra tee.
Tardusin, üks jalg veel õhus. Sest vaatepilt, mis mulle avanes, oli veidramast veidram.
Diivanilauale olid kuhjatud diivanipadjad, nende peal troonis see mikrofoni moodi asjandus (selgus et see oligi mikrofon), Ilmari istus puldiga diivanil ja ruumis valitses tõepoolest täielik vaikus, s.t et ka ülevalt Mario toast kust muidu 8 - 12 alati midagi kostab, kas muusikat, arvutimängu helisid, mingit ingliskeelset õppeprogrammi või hantlite kolinat ja röögatusi sinna juurde, ei kostnud mitte midagi. Ju oli teda siis juba asjaga kurssi viidud.
Ja siis sain ma erilise audioüllatuse osaliseks. Sest see mikrofon hakkas väljastama mingit väga kummalist heli, mida olin üleval toas ka tähele pannud, aga arvanud et see tuleb õuest, mingist ehitustööriistast vms.
See kõlas nagu piitsa vihin läbi õhu, viuh-viuh-viuh, nii umbes 10 korda järjest. Siis minut või paar pausi ja uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja selle taustaks Ilmari ülimalt keskendunud ja kipras ilme.
Hiilisin üles tagasi. Sulgesin hoolikalt ukse, pugesin uuesti voodisse ja mõtlesin et...olgu, olgu.
Igal inimesel on õigus oma kiiksudele :)

Aga tegelikult sai ma tõesti aru, et selle agregaadiga kõlab muusika veel paremini kui seni. Kuigi Ilmari on eluaeg hoolitsenud eriliselt selle eest et audioseadmed kodus muusika kuulamiseks oleksid parimad, see on tema kirg ja hobi ja ta on ka minu kõrvad selles mõttes ülihea kvaliteediga "ära hellitanud", nii et näiteks kontserditel ma just sellepärast enam käia ei tahagi.
Ilmari seletas et see süsteem otsib ise ruumis muusika kuulamiseks parima koha ja seda saab muuta - kui näiteks soovid oma külalisele pakkuda parimat elamust, ei pea sa talle ütlema et näe, istu nüüd täpselt siia, vaid seadistad süsteemi koha järgi ruumis ümber
Ja selle puldisüsteemi sain ka selgeks. Ok, siit ja siit ja siit...Kuigi vahest tuleb küll tunne et lennutaks neid...aknast välja näiteks :) Kas Teil ei ole teinekord nii, ah?? :D


Aga täna on jälle laupäev, ma kõndisin õues ja mõtlesin. Et aeg on nagu suur võimas ookean mis tasandab lõpuks kõik mida vähegi tasandanda saab. Lihvib ümaraks ja siledaks lõpuks ka kõige teravamad kivid, madaldab algosakesteks tagasi ka kõige uhkemad ja uljamad liivalossid.
Jah, jäävad mingid märgid, mingid armid...aga ka neid lihvib see ajaookean ikka nähtamatumaks ja nähtamatumaks....
Kui just ei teki suurt hiigellainet mis purustaks kõik rahuliku, tekitaks uue meeletu reaalsuse, maailma ilma kõige eelnevata, tõstaks sügavusest uuesti pinnale selle mis iial ei kao...
Aga seda ei juhtu. Ja see kevad siin majas on ju mulle tegelikult esimene. Sest eelmisel olin ma...elasin tund tunni haaval ja ma ei teadnud mis ilm või aastaaeg üldse õues on.
See on nüüd möödas. Ole tänatud, aeg.

Ilmari hakkas ühel päeval mulle vaikselt rääkima et tegi ühe avastuse.
Kui ta selle maja ostis ja kogu seda kujundust ja sisustust tasapisi välja töötama hakkas, ei mõelnud ta üldse reaalselt minu peale. Tal oli siis sõbratar Liina ja ostu-laenulepingus oli ju eraldi punkt et sellest saab ainult tema maja. Aga millegipärast....sisustas ta seda maja just nii nagu mäletas mind rääkinud olevat, kui olin kunagi oma unistuste elamist kirjeldanud. Avar, valge, õhurikas, mööbel selgepiiriline ja jahe, lebamisasemed aga luksuslikult suured ja mõnusad, mittefunktsionaalseid asju võimalikult vähe, puhtad pinnad, kamin ja mugav lugemislamp...
Ja ta oli sellest alles nüüd mingi aeg tagasi aru saanud, et oli teinud seda siis täiesti alateadlikult. Ja nüüd ärkan ma igal hommikul sellesse värskusesse ja valgusse nagu uude ellu, mis mulle on kingitud....