Hei!
Vabandan et mu viimane sissekanne nii järsult lõppes :D Ju oli asi selles et lubasin selle teema lõppude-lõpuks kiiresti kokku võtta, aga läptopi aku arvates ei toimetanud ma seda siis piisavalt kiiresti.....
Hästi - ainult niipalju veel et lõpuks kogu sellest emotsionaalsest pingest ja manustatud jookidest üsna sassis olekuga koju jõudes avastasin täiesti külma magamistoa! Tavaliselt paneme me kohe koju jõudes kamina küdema, mis siis soojendab silmailu kõrvale ka elutuba alumisel kui ka tube ülemisel korrusel, nii laste kui ka meie oma. Ja sel päeval polnud ju seda keegi teinud.
Normaalses tujus olles poleks ma sellest numbrit teinud - ruttu soojas, põrandaküttega vannitoas öösärk selga, Ilmari superhommikumantel ümber ja hops voodisse kahe luksusliku suleteki alla, aga sel päeval ma nii ei teinud. Rabasin voodist hoopis ühe teki ja padja ära ning teatasin et mina siin "hundilaudas" täna öösel ei maga. Marssisin oma saagiga vannituppa mis oli õnneks tavapäraselt taevalikult soe, virutasin teki põrandale ja keerasin ennast riietega sinna sisse, padi pea alla ja uinusin mingi 5 sekundi pärast...
Nojah, mingi aja pärast öösel ärkasin siiski üles, pesin ja kolisin oma tavaariga siiski voodisse ümber. Kell 23 automaatselt sisselülituv elektriküte oli toa juba talumisväärseks kütnud, minu ahastus kadunud ja pohmell mitte veel kohale jõudnud :D
Noh, nalja peab ju vahepeal saama....

Aga päikest on iga päevaga rohkem ja rohkem ja rohkem ja rohkem saan ma aru sellest kui vahva on tegelikult Ilmariga koos elada. Täpselt nii nagu ma kunagi alati ütlesin - muretu ja fun nagu vanajumala selja taga, kui sellistel väikestele asjadele suuta mitte suurt tähelepanu pöörata. Ja tegelikult on see täiesti võimalik, sest on kümneid tohutult olulisemaid asju, milles ma võin teda 100% usaldada. Et maja ja kõik selle juurde kuuluv on super, et ta oskab vist absoluutselt üldse kõike mõnusaks eluks vajalikku muretseda ja korras hoida, et mina ei pea muretsema mitte millegi muu pärast kui ainult seda majakest korras ja puhta hoida.
Mida ma veel tahta saaksin!
Ühel päeval tuli mulle meelde romaan "Tuulest viidud" Just raamat, mitte film! Sest seal ütleb Rhett Scarlettile, "..esimest korda abiellusid sa trotsist, teist korda meeleheitest ja raha pärast et mitte kaotada Tarat, aga abielus saab olla ka lõbu pärast, mis siis et ikkagi ei ole suurt armastust...."
Kuidagi nii see tekst seal oli. Ja see jäi mulle juba siis millegipärast eriliselt meelde.
Ja elu on näidanud et kui mulle jääb midagi eriliselt meelde siis ma sellega ka kunagi reaalsuses kokku puutun.
Nagu praegugi.
Ma olengi abielus selle pärast et mulle see meeldib. Ja sobib.Ma vajan meeletult turvatunnet. Ja pakun seda ka ise kogu südamest.
Ja mis kõige tähtsam - haiget teha ei ole mulle enam mitte kuidagi võimalik. Armastuses...