Hei!
Eilsest õhtust ma teile siia kirjutama ei hakka, sest....ma tahan sellest teile ise jutustada :) Siis kui me jälle kokku saame. Sest te olete juba kurtnud et Merle on korralikuks hakanud ja midagi kreisit enam ei tee -  no nüüd ma siis tegin! :D Ja tahaksin sellest tõesti teile isiklikult jutustada et ka teie reaktsioone näha -  kui pööraseks (heas mõttes, ärge muretsege) võib õige meeleolu ja sobivate inimeste seltsis üks pidu minna, ja seda veel mitmel eri tasandil!
Õujeee! :)
Aga siia kirjutan ma ka siiski midagi. Midagi, millest on just kergem kirjasõna kaudu aimu anda ja ka endale selgemaks saada.
Ühel hetkel, kui kõik olid koos ümber laua ja naljad ja naerud olid jõudnud totaalsesse kõrghetke, kõik rääkisid midagi läbisegi ja värvilised naerupallid kihutasid ümber toolide ja risti-põiki üle toiduvaagnate ja koerad möllasid korrus allpool ehk siis põrandal laua all, tabas mind üks nägemus.
Ma kujutasin korraga ette, mis juhtuks siis kui avaneks uks ja sellel seisaks Lauri. Kasvõi näiteks sellepärast et võtta kaasa oma koer, kes ilma tema loata meile külla toodi. Või et vaadata etteheitvalt otsa oma vennale - et miks sina siia tulid. Või....ükskõik mille pärast. Aga ta tuli ja seisab siin.
Mis siis toimuks?
Toimuks see et kõik muu peatuks sel hetkel. Kõik sõnad , mis õhku paisati, jääksid sinna seisma, kõik zestikuleerivad käed tarduksid, kõik naeratused jääksid täpselt sellisteks nagu nad olid.
Oleksime ainult mina ja tema. Ma ei näeks ega kuuleks enam mitte midagi muud.
Aga mida ma siis ikkagi teeksin?
.............................................................................................................................................................
Ma ei tea seda. Siin mu nägemus katkeb ja ma võin ainult oletada.
Tõuseksin vaikselt püsti, silmad tema silmades. Jääksin seisma ja moodustaksin oma kehast elava küsimärgi.
Tõuseksin hoogsalt püsti ja hõikaksin rõõmsalt, tere, nii tore üllatus. Palun saa tuttavaks, minu poeg ja...
Tõuseksin vihaselt püsti. Mis see tähendab, kuidas sa julged....
Tormaksin toole ümber tõugates ta juurde, viskuksin ta embusesse ja kordaksin nagu mantrat - sa tulid, sa tulid, sa tulid....
................................................................................................................................................................
Ma ei saa seda iialgi teada.