Auua vol.2
Sel nädalavahetusel olen täitsa üksi. Ema jõudis lõpuks niikaugele, et nõustus kadunud poja (Sinu nimekaimu) sõbraga maale minema. See kutsus teda terve suve, aga siis oli "liiga palav". Ka nüüdki hakkas üks halamine pihta, aga ma ütlesin et lähed või ma keeran uuesti ära. Pealegi oled inimesele kogu aeg lubanud et järgmine ja järgmine kord.
Väljas on vihmane. koos
Aga minuga on ok.
Tookord, kui ma lõpuks oma asjad ema juurest uuesti kokku pakkisin ja abikaasaga koos minema sõitsin, ma tõotasin. Nagu Scarlett Ó´Hara romaanis "Tuulest viidud" - " ma nälgi enam mitte iialgi".
Ma ei ole enam mitte iialgi nii õnnetu. Mitte iialgi ei tee keegi mees mulle niimoodi liiga. Ealeski ei tunne ma enam sellist valu oma südames.
Lahutuseavaldused jätsime jõusse. See oli minu ainuke kindel soov ja ta oli rahulikult nõus. Meie omavahelises suhtes ei muutnud see niikuinii midagi ja kellelegi me sellest ka ei rääkinud.
Aga ta oli mu kõrval. Ja ma olin vaikselt südamest tänulik, et meie vestluste ajal ei rõhutanud ta kordagi, et tal oli jälle õigus.
Tema armastas mind. Sina otsisid lihtsalt ruttu kellegi, et mitte üksi olla.
Nii lihtne see ongi.
Ja nüüd olen ma ametlikult lahutatud. Mustamäe korter on tänu maja valmimisele pandi alt vaba ja see jäi 100% mulle. Praegu on seal üürilised, aga kui hinnad tõusma hakkavad, müün selle maha.
Ja ostan omale väikese korteri.
Sisustan hästi kergelt ja kargelt, nagu mulle meeldib. Vähe asju ja palju õhku.
Sellest tuleb esimene päris minu oma kodu.
Ekskaasaga oleme praegu lihtsalt nii palju koos kui kumbki meist soovib. Olen maja peal õuetöödel abiks käinud, oleme koos ka aega veetnud. Aga ma tean, et kui minu ellu peaks kunagi tulema uus suhe, olen selleks vaba, samuti tema. Ja kui ei tule...
Ja kui ei tule ka Sina...
Siis ei tule.
Ongi kõik.

Ühte asja pean veel kirjutama. Sellest tõotusest.
Ühe korra ei suutnud ma seda pidada. Nüüd hiljuti. Kui nägin Sinu ühe reisi pilte. Kus meie Sinuga eelmisel suvel samal ajal käisime. Pildid samadest kohtadest.
Aga ka see läks mööda.

Käisin uuesti psühholoogi juures. Sellesama kes soovitas mul oma emotsioonid lahti kirjutada.
Jäi minu seisundi paranemisega rahule.
Aga andis veel ühe soovituse. Kirjutada ka sellest...
Sellest mis juhtus vahepeal.
Sellest ei oleks ma tahtud ise mitte kunagi kirjutada. Nendel mõnel inimesel, kes sellest paratamatult teada said, keelasin ma kategooriliselt Sulle rääkida. Kuigi kaks nendest tahtsid seda väga teha. Ühega läksin sellepärast tol ajal isegi tülli, nagu viieaastane liivakastis!:D Õnneks ta lõpuks mõistis mind. Sind kahjuks mitte.
Aga ma nüüd siiski kirjutan. Sest tundub et psühholoog tõesti teab, mida ta räägib.
Kas Sa mäletad ühte meie viimast pikka telefonikõnet? Kui ma ütlesin ...et mul ei ole enam huvi elu vastu.
Ei olnudki.
Ema palus mind sõna otseses mõttes juba põlvili, et läheksin arsti juurde. Oli oma psühhiaatrile juba minust rääkinud. Ma ei saanud teda enam rahustada infoga et Sa tuled ju varsti. Pikka aega ta õnneks seda uskus ja lasi mul rahus olla. Aga ma keerasin üha rohkem ja rohkem...kuhugi olematusse. Tardumusse. Võisin õhtuti tundide viisi lihtsalt seina vaadata, ma ei pannud aja kulgu enam tähelegi.
Hästi. Andsin alla, ei suutnud ka ema ahastust enam taluda. Käin siis ära, las kirjutab mulle midagi kui vajalikuks peab -  võtma niikuinii ei hakka. Mitte ilmaski. Saan ise hakkama ja üle. Kunagi ikka ju.
Aga läks natuke teisiti, tead!
Peale umbes tunnist (ja oma arust olin väga rahulik ja normaalne)  vestlust tõusis see (kuuldavasti väga tark ja kogenud ja lugupeetud) doktor püsti ja teatas mulle, et ta võtab mu nüüd mõneks ajaks sisse.
Mis sisse!? Mis pagana sisse!? KUHU SISSE?! Siia haiglasse või!?
EI! EI!!! Ma ei tule siia, käige te kõik....!!! Mina, ja hullumajja!! Te ei pane mind siia!
Ja tead, Taadike, mis Su Sallike siis tegi?
Sallike lasi jalga.
Põgenes nagu poevaras.
Olin ju tulnud väljast lihtsalt visiidile, tegu polnud ka mitte kinnise osakonnaga. Kui arst palus mind koridoris istuda ja oodata, siis istusingi. Rahulikult, naeratades.
Aga ootama ei jäänud.

Läksin koju. Pika-pika ringiga. Sest korraga tuli hirm. Et mulle saadetakse politsei järele. Või mida iganes. Lõpuks majale lähenedes vaatasin väga tähelepanelikult ringi. Kas on kuskil mõni kiirabi või politseimasin...
Ei olnud.
Aga oli hullumeelselt nuttev ema. Sest lugupeetud doktor oli talle helistanud. Ja rääkinud. Et ma olen sellises seisundis et olen iseendale ohtlik. Ja kui ma ei saa abi, siis see süveneb.
Ma teadsin seda niigi.
Aga ema oli ise ka helistanud. Oma määratus ahastuses.
Ei, mitte Sulle, mu kallis. Mis sellest kasu oleks olnud...
Abikaasale.
Ja see inimene ka tuli.
Tuli, seisis keset ema korteri elutuba ja ütles et nüüd aitab.
Tema ei kavatse Sinu hoolimatuse ja jõhkruse pärast minust ilma jääda. Sest tema armastab mind, mitte Sina.
Nii oli ta mulle öelnud ka kunagi 24 aastat  tagasi. Siis kui...ma ootasin oma tütart.
Kõik kordub.
Ta viis mind sealt ära. Saatis kuradile kõik muud asjad sel ajal, töö ja trennid ja sõbrad. Võttis ühendust minu ülemusega, kes andis mulle puhkust. Ja oli minu kõrval, 24/7. Armastas ja hoidis ja ravis.
Vaata korraks uuesti fotosid minust Orkutis, mis on tehtud minust Ecolandis, kuhu ta mind taastuma viis.
Vaata mu nägu seal kahel fotol. Vaata mu silmi...
Tunned Sa mind seal üldse ära? Sallikest.....

"Kallis, ma ei saa sulle seda teha et toon su koju ja siis tunnen et teen su õnnetuks"

Jah, ühel hetkel hakkasid siis sellised sõnumid...
Pärast jõule. Kui Sa olid täielikult ja jäägitult minu armastuse endale võitnud. Kui olid nii kirglikult mind soovinud. Kui olime ainult teineteisele mõelnud ja igatsenud.
Mida Sa siis tegid, mu kallis?
Alguses ma isegi uskusin Sinu sõnu. Et see segadus, mis oli minu sees, on nüüd Sinus. See oli ju võimalik, olin teinud Sulle meeletult haiget, läinud, tulnud ja ja teinud Su korraks õnnelikuks ja siis uuesti täiesti segasena läinud. Ma ei valetanud sellel perioodil absoluutselt mite midagi, ma ei olekski suutnud midagi välja mõelda - maailm mu ümber lihtsalt pöörles ja varises ja ma püüdsin ainult ellu jääda. Sinu pärast. Sinule.
Aga siis tuli Sinu esimene väga, VÄGA HALE vale. Sa tead millest ma räägin, onju?
Just selle väljamõeldise inetu absurdsus pani mind tükiks ajaks Sind teistmoodi nägema. Sest see Rahulik Taat, keda mina armastasin, poleks sellist alandust endale lubanud.
Aga..ma ei suutnud Sinust loobuda. Armastav naine leiab alati peale esimest vihavahku oma kallima käitumisele vabandava seletuse...ja sulgeb silmad. Tegelikkuse eest. Sest ta armastab. Usub. Loodab.
Sellest halvavast fenomenist räägivad kõik naisteajakirjad. Eneseabiõpikud. Psühholoogid.
Ja nüüd kukkusin ka mina sinna lõksu. Hakkasin uskuma Su sõnu. Et Sa ei ole uues SUHTES, et te niisama suhtlete, et Sul on aega vaja. Ei, Sa ei ole temasse armunud. Ei, kõik on korras, Sallike, ma armastan ikka ainult Sind...
Ma ju nägin. Meie kohtumiste ajal. Sa ei olnud enam mõtetega minu juures. Näiteks lasid Sa selle privaatsauna, kus ikka veel kirge jagamas käisime, välisukse hooletult mulle vastu kätt langeda. Sina, kes Sa alati minu eest ukse avasid ja mind esimesena sisse lasid. Või tulid päeval minu töökoha kohvikusse - aga selleks et kurta oma uue sõbratari vana peigmehe pärast, kes oli välja ilmunud ja sõbratar Sulle selle infoga haiget tegi.
Ja mina - lollike-sallike?! Haa.....:D
Kuulasin. Lohutasin. Julgustasin. Võtsin osa. Hiljem laenasin ka raha.
Musi, ma ei teinud vigu mitte siis, kui kõikusin kahe elu vahel ja Sulle seda ausalt rääkisin, lootes tuge ja mõistmist.
Ma tegin rängima vea just siin. Et lasin endaga niimoodi käituda.
Kui mina tegin Sulle haiget sellepärast, et muudmoodi ma seda olukorda lahendada ei suutnud, siis Sina tegid mulle haiget teistmoodi.
Labaselt. Alandavalt.
Sinu moodi.

"Tahan sind. Palun tule koju. Armastan sind ja ei saa ilma sinuta elu jätkata. Andestame oma vead ja lähme käsikäes edasi"

Kas sõrmus on veel alles? See, mille tõin Valentinipäevaks ja panin meie magamistuppa tualettlauale.
Kannad Sa seda?
Mõtlemisaeg. Suve lõpuni oli mul mõtlemisaega.
Mida ma siis lootsin?
Lootsin et minu sisse tuleb selgus. Aeg oli käes, see elu ei saanud enam niimoodi edasi minna. "Suvitamine", ilma kohustusteta ja eesmärgita Sinu katuse all elamine, mida olin kaks aastat teinud, pidi sellisel kujul lõppema. See oli selge.
Aga ma soovisin et see lahendus tuleks väljastpoolt. Et mingi hoidev kõrgem jõud näitaks mulle ära, mida teha, kelle juurde jääda...
Kati Murutar on oma raamatutest kirjutanud nn."kosmilisest kataloogist". Et annad mõtte jõul sinna "tellimuse", ja kui sinu soov on õige, siis antakse sulle see asi mingil õigel hetkel.
Tunnistan nüüd, et olin soovinud...
Soovinud Sinule kaaslast, kedagi sinuvanust, õigemat. Et saaksid kunagi ka luua pere. Ja et siis saaksin mina lahkuda nii, et Sulle mitte haiget teha. Sest seda ma ei oleks suutnud ise teha, Sind hüljata. Nii nagu Sulle enne tehtud oli. Mitte mina. Mitte iialgi...
Tegin ikkagi. Lõpuks. Kui enam mingit muud võimalust ei olnud. Ja oma hinge hävitamise hinnaga.
Aga see aeg oli sel juunikuupäeval veel kaugel. Ja peale seda esimest shokki olin ma...noh, mis seal salata, küll läheneva katastroofi aimdusest erutunud, aga ka uhke, põnevil, natuke eufoorias.
Ta ei olnud minust paremat leidnud! Ta ütles oma uhkusest lahti ja kutsus mind! Ta tahab mind!
Ma tean, mida Sina sellest arvad, jõudsid mulle seda korduvalt väljendada. Et olin viimane hädavariant, keegi teine seda lolli ennastäis ahvi ei tahtnud!
Ma ei pahanda Su arvamuse peale. Aga Sa eksisid. Vähemalt seda on elu mulle tõestanud.
Tema armastas ja armastab mind ka praegu tõsiselt ja sügavalt.
"Ära usu ainult sõnu, vaata tegusid" ütles ta mulle kunagi. "Ära arva, et see kes kõige kõvemini halab ja karjub, on kõige tugevamate tunnetega ja siiram"
Ma kuulasin teda, sest tean tema tarkust inimeste tundmise alal. Aga ma olin Sinu tunnetes nii kindel. NII KINDEL KUI VÄHEGI OLLA SAI!
Aga lähitulevik näitas...midagi muud.

"Kui näen sära su silmades siis tean et oled õnnelik. Kui näen armastust su südames, teed mind õnnelikuks"

Olen ennast palju peeglist vaadanud. Ei, ma näen väga hea välja, afropatsid sobivad minu enda kehvapoolse juuksematerjali asemel väga seksikalt, ja kuna liigun palju värskes õhus, on ka jume klaar.
Aga sära silmades....
Tule ja vaata, kas on.
Sa ei tule.
Ja ka mina ei tuleks enam. See aeg on alatiseks möödas.
Aga analüüsiga püüan jätkata.
Miks ma suhtlesin meie kooselu ajal ka siis veel ametliku abikaasaga?
Sest tema pakkus mulle seda puuduvat väikest osa, mida Sina ei suutnud.
Natuke luksust. Põnevat muusikat. Huvitavaid vestlusi ja arutlusi.
Ja TEATRISKÄIKE!
Taadike Rahulik, nagu kunagi Sinu ära ristisime, ( mind RoosaksSallkeseks) kui Sa  oleks mind kogu selle aja jooksul kasvõi mõnedki korrad teatrisse viinud.....ma ei oleks vist kunagi lahkunud...
Eesti teater ja näitlejate mäng ja nende elud ja saatused on minu hobi ja armastus juba lapsest saadik. Minu kadunud imeline vanaema viis mind teatrisse esimest korda 5 aastaselt ja see oli väga tõsine täiskasvanute lavastus. Sellest hetkest oli "sõrm kuradile antud"
Aga ainuke, kes muretses piletid ja kutsus, oli ikkagi abikaasa.
Selles pole ju midagi halba, et temaga lähen, rahustasin ennast. Sina saad samal ajal rahulikult telekast mõnda autosaadet vaadata või rallimängu mängida. Koju tulen ju Sinu juurde, muljetest elevil ja heatujuline, olles midagi hingele saanud. Sest peale teatrit käisime me ka tavaliselt kuskil ilusas kohas istumas ja juttu rääkimas.
Minu jaoks on selline ajaveetmine täiuslik. Eriti kui ei pea veel raha lugema...
Ekskaasal oli siis raha korralikult.
Ükskord viis ta mind ühte äsjaavatud väga kaunisse restorani. Meie õhtusöögi arve kahekesi oli üle tuhande krooni...aga kõik nii super, et see õhtu on mul siiani meeles.
Sina oleksid seda kuuldes vist kolm päeva järjest joonud, et sellist mõttetust mälust välja saada...
Olgu, see pole....mida iganes.
Aga see, et abikaasa nende vahetevahel aset leidnud kohtumiste ajal laadis mind, on fakt.Vaimselt. Ka hingeliselt. Tasakaalus olemiseks. Ja tasakaalus ning õnnelikust minust ...oli ju eelkõige rõõmu Sinul, mu Taadike.
Aga Sa ei saa sellest kunagi aru...

"Minul ka ja armastus südames kasvab ka suuremaks"

Lähen oma analüüsiga vaikselt edasi, tungin sügavamale. Mis veel paigas ei olnud?
Sa ei olnud rumal, absoluutselt mitte. Sa ei ajanud kunagi mingit loba suust välja, ka oma sõprade seltskonnas mitte. Igal Sinu poolt öeldud lausel oli mõte ja tähendus. Ja kui Sul midagi öelda ei olnud, olid Sa vait. Vait olid Sa ka inimeste seltskonnas, keda Sa veel hästi ei tundud või ei usaldanud. See olidki Sina. Ja ma austasin Sind selle eest, et Sa ei üritanud mingit rolli mängida.
Ja vahest...üllatasid Sa mind mõne sellise ütlusega, mis oli nii Sinule mitteomane või siis lihtsalt tohutult õige ja ilus, et see pani mind õhku ahmima...
Aga...
Sa ei lugenud raamatuid. Sa ei hoolinud teatrist. Kunstist. Muusikast.
Nii.
Mees ei peagi olema see, kes oma naise kõrgelennulise kultuurivaimsusega iga hinna eest kaasa üritab minna. Mees on mees. Tema ülesanne kooselus ongi muud asjad. Vajalikud ja mehised. Et naine saaks end turvaliselt tunda. Teatris ja näitusel ja kohvikus istumas saab sõbrannaga ka käia.
Aga ma tahtsin vahest arutleda. Minu mõte ja vaim vajasid ergutust, uusi mõttesuundi kelleltki kõrvalt, targemalt. Miks see või teine inimene, näiteks poliitik või ülesmus tööl, käitus nii või naa? Miks on see raamat või näitleja mäng nii lummav, kuidas on tekkinud selline energia? Mis saab siis, kui mu lapsed teevad mind vanaemaks, kas ma võin oma lapselapsi siia hoida võtta või neid hoidmas käia, ka öösiti?
Jah, ma mäletan, et sellele küsimusele Sa vastasid. Et seda näeb siis, kui aeg on käes...
Ja tead mis tegelikult....
Mul olid vahest selline tunne, et Sa tahtsid mind kogu muust elust välja rebida. Ja eriti just minu eelmisest elust. Need inimesed, kes olid olnud mu teekaaslasteks 40 aastat, tekitasid Sinus suurt võõristust, Sa ei haakunud nendega absoluutselt.
Või oli see nii just nendega, kes olid olnud lähedased ka abikaasaga?
Minu lapsed. Esmajärjekorras. Neid nagu polekski olemas olnud. Kui olin sunnitud probleemidega tütre meie juurde võtma, olid Sa tohutult pinges ja ka mina tänu sellele süte peal. Pahandusi oli...
Poja suhtes oli Sinu suhtumine üsna ühene - lontrus, kes on meie poolt ära hellitatud. Ei, Sul oligi õigus. Aga ta on ikkagi minu poeg, ma armastan teda...
Ka nendel teemadel oleksin Sinuga just rääkida ja arutada tahtnud. See on ju osa minu elust ja jääb selleks, anna nõu! Osale ka ise!
Minu ema. Ok, hunnik õnnetust. Aga MINU EMA! Tutvu, vestle natuke, soojene ometi natukenegi...
Isegi meie koera, Sinule toodud kutsa isa isasse, suhtusid Sa kuidagi...nagu natuke vaenulikult. Ei mänginud ja müranud temaga kuidagi.
Minu sõbratarid....
Jah, kui ma nüüd distantsilt sellele kõigele mõtlen, saabki mulle see nähtus tasapisi selgemaks. Mu abikaasa vari oli see, mille eest Sa end kaitsesid, võibolla ka alateadlikult. Mida ajaliselt suurem vari selle elusolendi peal oli, seda suurem oli Sinu tõrge ja "eetrivaikus". Kes minu sõpradest ise Sinu suhtes poolehoidu ilmutama hakkas, seda hakkasid ka Sina hästi tasapisi omaks võtma. Kellest oli teada, et ta suhtleb või on kuidagi seotud ka mu abikaasaga, nendega oli blokk.
Ja mina, Kaalud, kõige selle vahel tasakaalu ja õiglust otsimas...

"Tohutult igatsen su järgi ja armastan sind mu kallis sallike"
......
Mis siis sai?
Tohutus jahmatus. Totaalne. Otsekui aeg oleks seisma jäänud.
Miks? Kuidas? MIND? Kuidas see võimalik on?
Muidugi, ma pole rumal. Nägin et ta hoolis minust väga, aga et uuesti n.ö "naiseks"?
Olin vait. Ja ka tema. Siis tõmbasin sügavalt hinge.
"Ma pean võtma mõtlemisaega" kuulsin end vastavat.
Miks ma nii ütlesin?
Miks ma ei öelnud kohe, et ei, kallis, ma ei saa enam tulla. Et minu armastus ja elu on juba täielikult mujal.
Mitte midagi hullu poleks juhtunud. Ta oleks selle rahulikult teadmiseks võtnud, sest tõesti ei olnud meie vahel mingit totaalset särinat ega kirge, oli armastus nagu kahe väga lähedase inimese vahel, kes on ikkagi 25 aastat kooselu jaganud.
Sest....kõik ei olnud selles uues elus minu jaoks siiski kõik paigas.
Mitte see, et Sa minust 10 aastat noorem olid. Seda nautisin uhkusega.
Aga...vahest ma suutnud Sind mõista.
Tundus et kõik seisab paigal. Kõik päevad olid muutunud ühesugusteks.
Bussiga koju. Mäest üles kõndimine. Kutsamopsi tervitamine. Sina diivanil pikali. Kas täna peab poodi minema? Ahah, siis lähme. Õue autosse. Värav lahti. Võtame kutsa kaasa? Siis võib värava lahti jätta. Sõit. Pood. Milline õlu või siider täna soodushinnaga on? No kui Sina jälle võtad, ma võtan siis ka. Mis Su emal täna head (ja odavat) on? Ohh, prooviks seda? Ei? Tahad ikka hakklihakastet? Ok, võtame....
Ära saa valesti aru, mulle meeldis see kõik. Itsitasime Sinu ema leti eest nagu kaks pubekat, kui loobusime topeltportsjonist kartulitest ja ta meile noomiv/naeratavalt pead vangutas. Siis vaatasin ise mis tervislikku sepikut ja jogurtit ma täna võtan...kassajärjekorras olime üksteise kaisus nagu armanud, seda eriti reedeti, kui nautisime juba ette mõnusat õhtut joogi ja teleri ja pärast teineteisega...
Aga jällegi...vahest oleks võinud midagi teisiti olla...
Siis meie kodu.
Tohutult armas.
Aga üha tihemini oli see remontimatus ja kohatine armetus ja sellest kuidagi tekkiv paratamatu räpasus mind rõhuma hakanud. Mind häiris tegelikult väga näiteks see paberiprahi hunnik, mida ahju ette kogusime.
Ja see, et üha rohkem hakkas mulle tunduma, et Sa ei kavatsegi niipea selles suhtes midagi ette võtta.
Kaalud. Ilu ja harmoonia ja tasakaalu märk.
Aga nüüd jõuan ma ühe väga valusa ja mõistetamatu külje juurde iseendas.
Kallis, ma kartsin Sind. Sinu pahameelt. Tusatuju. Endasse tõmbumist. Või plahvatamist. Seda et Su kehale tekib uuesti see piinav lööve, millest olid mulle rääkinud ja mida olin ka korra näinud.
Mul tekkis siis alati selline ahastus, et tundsin et ei saa enam hingata. Pisarad olid sekundiga silmis...Tahtsin ainult Sulle kaela viskuda, ära ole selline, Taadike armas...
Ma ei suuda sellest aru saada.
Abikaasaga kaklesin kohati nagu raevunud megäär, sõnu ja tegusid valimata. Kui olin vihastanud tema järjekordse kroonilisest hajameelsusest tingitud ebamugavuse peale. Olin kunagi selline, et kui läksin endast välja, olid maa ja taevas must. Ja ainult mina müristasin siis seal. Ja mulle pidi ka peale rahunemist ikkagi õigus jääma.
Sinuga mitte iialgi. Kogu meie koosoldud aja jooksul ei viinud ükski Sinu käitumine mind endast välja. Olin Sinu kõrval nagu leebe briis, kõigega rahul ja õnnelik.
Oli see normaalne?
Oli see suure ja tõsise armastuse või hoopis mingi sõltuvussuhte märk?
Ütle Sina mulle...

"Ikka armastan sind ja igatsen su järgi ja loodan et üks päev tuled mu juurde tagasi sest südame põhjas ehk natuke armastad mind veel"
Armastan, mu kallis, armastan kogu südamega.
Aga miks Sa saatsid mulle neid sõnumeid, miks Sa võitlesid meie suhte eest? Sest kui Sa võidu said, viskasid Sa selle ju minema....?
Olgu.
Kuidas see lõpp siis ikkagi algas.
Mu siis veel ametlik abikaasa ostis maja.
Oli märtsikuu, külm ja lumelörtsine. Olin majaostust juba kuulnud ja rõõmustanud, sest teadsin et oma maja oli tema unistus juba varem. Aga absoluutselt mitte minu unistus. Minu mugavuse juures mingi majaehitus ja aiaga mässamine - NOW, NEWER!
Aga vaatama ma muidugi läksin. Et mitte abikaasa ja sõbra rõõmu rikkuda.
Esimene mulje oli kohutav. Mingid sarikad, külmas tuules laperdavad kiled, tsement ja praht. Sees olles tõmbas tuul igast avausest. Katsusin et sealt võimalikult kiiresti, aga viisakalt välja saan.
Aga mees oli elevust ja õhinat täis. Käis ja näitas ja rääkis. Mis siia ja mis sinna tuleb. Tore, mõtlesin. Nüüd on sul tegevust ja tegutsemist, ehitad korraliku kodu ja lapsed saavad sellest parajaks "peldikuks" minna lastud korterist minema ja võibolla muutuvad ka hoolivamateks.
Ja kui abikaasa palus minult lepinguga nõustumist selle kohta, et maja on tema lahusvara ja mina sellele ei pretendeeri, olin lahkelt ja isegi kergendustundega nõus. Mässa ise oma majaga!
Kuud läksid. Kuulsin aeg-ajalt valmimisprotsessi käigust, kui jälle siiralt vaatama kutsuti, läksin. Et ta saaks kellegi lähedasega oma rõõmu jagada, oli ju teos tema unistuse täitumine.
Kuni tuli juunikuu. Ja olin üle tüki aja jälle nõustunud minema.
Tööd olid kõvasti edenenud, rõdu ja terass valmis. "Vahva, nüüd selle maja tulevasel perenaisel, kes see ka ei oleks, siin haljastamist ja kujundamist" ütlesin südamest.
Ja siis tuli lause, mis hakkas kogu mu maailma ringi pöörama....
"Ma tahan Sind siia, mitte kedagi teist. Ma armastan Sind"

" Ja sina mahe tuulehoog, mis paitab mu põski"
Alustan nüüd igat uut peatükki Sinu poolt saadetud sõnumiga. Need on mul alles. Ütlesin küll Sulle,et kustutan need kõik. Proovisin.....Kergem oleks olnud vist ennast elust ära kustutada.
Ma ei unusta iialgi Su silmi, kui tulin Beirutist ja õhtul Sinuga kohtusin. Ma ei olnud mitte kunagi näinud mitte ühegi inimese silmis nii palju läbi elatud igatsust ja armastust. Ma istusin autosse, Sa vaatasid mulle otsa, võtsid vaikselt mu käed, ja me vaatasime teineteist....
Sellel õhtul ma otsustasin, et SINA. Kõik. Aitab. Ma armastan Sind. Ma tahan Sind. Ja ööseks koju minnes ütlesin abikaasale. Et olin Sinu juures.
Sa olid mu mõttes kogu aeg. Hommikul. Õhtul. Kui me veel koos ei elanud, saatsid Sa mulle poolteist aastat igal õhtul sõnumi. "Head ööd, roosa sallike" ja palju teisi, erinevaid. Ja mina vastasin Sulle. Alati.
Kui tulin Pariisist....Sa rebisisd mu lennujaamast sõna otseses mõttes autosse, oma käte vahele. Ja tunnistasid, et need 3 päeva ilma minuta olid hullemad kui tookordne Liibanon. Sel hetkel Su käitumine natuke hirmutas mind, aga tegi ka meeletult õnnelikuks. Hiljem mõtlesin, et me lihtsalt oleme sellised. Teineteisega..
Aga nüüd....
Kas oligi nii, nagu mulle väidab see tark inimene, et Sa ei armastanudki MIND. Et oled selline tüüp inimest, kellel on lihtsalt kedagi vaja kes on kõrval ja siis ta klammerdub sellesse inimesse ja kujutab ette et see ongi armastus. ja kui see üks ära läheb, otsitakse kiiresti paaniliselt järgmine ja kõik kordub...
Ma ei taha seda uskuda. Ma ei suuda seda uskuda.
Aga kes annaks mulle vastust?

"Eile õhtul kui olid minu kaisus olin ma maailma kõige õnnelikum taadike. Mu väike süda mahutab nii palju armastust, mis on kõik sinu. Ja jääb igaveseks sinu omaks"
Sinu sõnum mulle. Telefonis.
Kas Sa ise ka veel mäletad?
Ma tean, mida ma Sulle tegin. See oli ...selle julmuse kohta polegi sõna. Või vähemalt mina ei tunne selliseid sõnu. Aga ka mina ise põlesin selle valu käes.
Mul oleks nagu südamesse istutatud kaks puud, väga erinevad, aga mõlemad tohutult tugevate juurtega, kogu mu süda oligi ainult neid kokkupõimunud juuri täis. Ja nüüd oli tulnud see hetk, kus ma pidin hakkama üht välja rebima...Kujutad Sa ette, mida see väike  (minul ka päriselt normaalsest väiksem) süda üle elama pidi?

Olin ennast alateadlikult tasapisi hakanud ette valmistama selleks, et hakkab kaduma abikaasa. Tal olid sõbratarid, ta rääkis mulle neist, meie vahel oli huumor ja lõõpimine, aga ka hoolivus ja toetus. Tunnetasin, et kui ühel hetkel päriselt lahutama hakkame, on see mulle raske, aga elan üle, sest sõprus jääb. Ja see kirglik ja tõsine armastus Sinuga oleks mind lõplikult vabastanud ja aidanud.
Aga siis keerati kõik pea peale...

Hästi.
Ära arva, et tahan endast siin inglikest teha. Neid kordi, kus Sind ja Sinu tegutsemist vaikse ahastusega vaatasin, jagus ka.
Säästumarket.
Nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Ausõna, mul polnud vaja seda odava hinnaga kaalu, mida üritasid mulle korduvalt organiseerida. Ega 50krooniseid plätusid.
Ei, ma väga-väga kaifisin Sinu suhtumist rahasse ja asjadesse. Tõsiselt. See tekitas head ja kindlat tunnet. Abikaasa oli sellel teemal...ta võis viiesajaseid lihtsalt kuhugi unustada, poes hindu ei vaadanud. Ja raha kadus nagu liiv...
Aga vahest...vahest... oleks oodanud. Et ma poleks olnud Sulle nii odav.
Üllatusi.
Õhtusööke kuskil ilusas kohas.
Väikest kingitust  - mõnda pisikest ja armsat asja.
Mõned sellised Sa mulle ka tegid, mida iialgi ei unusta - see pehme loom südametega sõbrapäevaks on üks.
Aga mõned kingitused - peale tüli, peale minu peale karjumist ja süüdistamist ja ka löömist...
Mäletad?

Mõnedel päevadel ja isegi nädalaid suudan olla väliselt rahulik ja heatujuline. Kuulan ekskaasa jutte ja arutlusi, mõtlen kaasa ja annan nõu, naeratan ja vahest isegi naeran. Ja siis...näen ühel hetkel ta silmi, kuhu hakkab tekkib lootus ja õrnus.
"Oled sa õnnelik?" on ta mõned korrad sellistel momentidel peale väikest pausi küsinud. Oh taevas...
Enam ta ei küsi. Sest ta teab vastust. Ja see ei muutu.
Ei ole, mu sõber, ei ole. Kuigi ta tegi tõesti palju selleks, et saaksin olla. Siis kui hakkasin ise selgusele jõudma, kui palju Sind tegelikult armastan ja ka tema seda mõistma hakkas.

25.12.09 - istusin kapi ees maas ja lappasin riideid kokku, et kotti pakkida. Tundsin suurt ja puhast rõõmu nii sellest, et saan seda teha rahulikult, naudinguga uueks perioodiks valmistudes, jõulumesinädalateks Sinuga (sel aastal olid ilusad pikad pühad) kui ka sellest et ei pea seda tegema nii nagu Sinu juurest minema tormates, silmad non-stop pisaratest kahelinägemises. Mõnele salajasemale riidetükile tegin vallatult pai.
Tema tuli tuppa. Vaatas mind hetke naeratades, istus korraks mu kõrvale maha.
"Oled nüüd kindel?" "Jah" oli minu vastus.
"No näed. Nüüd võid rahulikult minna, ma ei pea Sinu pärast enam muretsema. Mul on hea meel, et saad lõpuks rahul ja õnnelik olla"

Enne seda päeva tegi ta minuga tunde ja tunde tööd. Kuulas. Kuulas. Kuulas. Rahustas. Selgitas. Andis nõu.
Nagu hea sõber, ja seda ta ongi. SÕBER suurte tähtedega. Sama suurte tähtedega nagu Sina olid MEES.
Ja ma tulin sellest välja.
Ainult et... milleks?

Ma olen laisk. Kohutavalt. Ainult lamaks ja loeks ja vahepeal suudleks Sind!:D :D Ei, muidugi meeldib mulle töö, meeldib teha mõõdukalt sporti, kaifin ka koristamist, kui hoogu satun ja jalutada võiksin lõpmatuseni. Aga kõik peab olema lihtne ja mõnus, milleks hirmsasti vaeva näha. Võtta teist inimest just sellisena nagu ta on, võtta iseennast just sellisena nagu ma olen....pole vaja ju pigutada ja rabeleda. Või siiski?
Oleksin pidanud tublim olema. Sinu emale ennast aeda appi pakkuma, mida ainult reformvoodit küsima ja siis ennast sinna terveks päevaks külili keerama. :D Tihemini meiepoolset koridori ja treppi pesema, pühapäeviti korralikult süüa tegema, Sinu vanemaid sööma kutsuma...
Olgu. Mitte see polnud vist tähtis.
Oleksin pidanud tasapisi Sind motiveerima ja innustama. Midagi edasi tegema. Mõtlema ja tegutsema. Tervislikumalt elama, suhtlema.
Või meeldiski Sulle just see, et ma seda ei teinud? Lasin Sul olla? Nautisid ka Sina just seda nõiduslikkust meie suhtes, et kohustused puudusid?
Ma ei tea ega saagi enam teada.
Teine kammitsev asi mu elus on mind juba lapsepõlvest saatev tohutu turvatunde vajadus. Kartsin üksindust, keegi pidi olema kogu aeg lähedal. Kas või õue teises otsas või naabrite juures juttu ajamas. Siis olin rahulik.
Ka teismeliseaeas oli see veel nii.
Tugev. Meeletult tugev, nagu ütlevad mu sõbrad. Aga siis kui olen tasakaalus, kui ma pole üksi.
Kaalud. Minu tähtkuju.
Aga kui pidin valima Sinu ja oma abikaasa vahel, ei julgenud ma end hetkeks õhku riputada. Nagu akrobaat, kes peab kahe trapetsihüppe vahepeal mõlemast lahti laskma, et haarata see, mida ta soovib. Olema paar sekundit õhus, ilma kinni hoidmata...
See oli minu viga.
Kõik, mis järgnes, oli juba karistus...

Hei!
Või nagu mulle meeldis Sulle tervituseks öelda, "auua", kas telefonikõnele vastates, hommikul Sulle uniselt-õnnelikult silma vaadates...msnis..aga nüüd pole enam sedagi võimalust.
Ma siis kirjutan nüüd. Siin. Sulle.
Ma ei tea, kas Sa hakkad seda kunagi lugema. Kui Sa ei taha, ära loe mitte kunagi. Aga ma kirjutan ikkagi, jäägu sellest minu armastuse testament.
Aasta hakkab mööduma. Valu ja igatsus vahelduvad rõõmuga, kahetsus ja süütunne viha ja pettumusega.
Võibolla tuleb kunagi ka rahu ja stabiilsus, aga mitte iialgi enam õnn.
Loodan et Sina oled õnnelik.
Ma tahaksin teada ainult üht - kas Sa üldse armastasid mind?
Olen hakanud aru saama, et olime väga sarnased. Ebakindlad, mitte just kõrge enesehinnanguga. Haarasime kinni sellest et keegi üldse tahtis meid. Sina kui mees olid kinnine, mured kapseldasid endasse, mina aga koosnesingi ainult emotsioonidest....liiga palju.
Sina olid minu hing. Jah, ma elasin Sinuga ainult hetkes, ei teinud mingeid tulevikuplaane, ainult nautisin aega Sinu kõrval, Oleksin nagu tavareaalsusest muinasjuttu elama läinud. Sina ja mina, minu tool, Sinu diivan, Meie voodi...vein...meie pöörased mängud ja pikad hommikud, kus me teineteisest lahti ei saanud ega saanud ega saanud...
Ja see ei olnud mitte ainult paar kuud nii, see oli ju aastaid...

Hakkan seda blogi pidama tegelikult ühe targa inimese soovitusel, et saada terveks. Teraapia mulle endale. Sest kõik muud meetodid ei ole aidanud.
Hakkan siia kirjutama kogu seda lugu. Lõpust alates. Lõpust, mis viis selle suhte olematusse.
Saadan Sulle lingi. Aga Sa ei pea. Ainuke mida palun - kurjasti ära seda kasuta. Kellelegi naermiseks.
Sallike