Kobeda Kuke blogi 22. Laualugu

Mingit eraldi puhkeruumi töötajatele meil Kukes ei olnud. Kunagi olevat isegi olnud, aga Ummi olevat jälle leidnud, et töötajad seal muudkui logelevad ja vedelevad ja hoopis parem on sinna ladu rajada. Nüüd oli see väike toake maast laeni täis mingeid kaste ja karpe, mille sisu jäi minule osaliselt täiesti mõistetamatuks. Veel ladustasime seal õllekaste, kauba saabumise päeval andis nende ärapaigutamist ikka kombineerida ja nuputada, sest ka seal ei tohtinud Ummi poolt paikapandud süsteemi vastu eksida. Muidu oli jälle "nutt viiendal" ootamas :)

Nii et puhkamiseks ja einestamiseks oli meil gardekas. Tohtisime minna sööma ilma vormita ka saali, aga seda me eriti ei kasutanud, gardekas oli rahulikum ja ikkagi privaatsem. Ainult päikesehull mina ronisin mõnikord suvel keskuse ette pingile istuma ja päevitama.

Aga meie gardekas puudus laud. 

Tüdrukud tulid toidutaldrikuga ja asetasid selle istudes endale lihtsalt sülle. Ja nii nad siis sõid, küürus ja kummargil....Üsnagi õudne ja tervistkahjustav vaatepilt oli.

Aga gardeka nurgas seisis üks metallist jalgadega baaripukk. Jälle - kunagi olevat see isegi olnud baaris baaridaamile istumiseks, aga Ummi olevat jälle leidnud, et baaridaam ei pea selle otsas logelema ja vedelema ning tõi selle baarist ära. Ise baaris tööl olles tundsin ka õhtuks jalgades ikka tugevat väsimust, aga gardekas ratsionaliseerisin ma sellest pukist endale laua, kuna selle kolaka pikkus ja jalasekõverus sobis väga hästi selle eest istumiseks.

Aga teistsugune probleem laudadega oli saalis.

Need naksusid ja kleepusid. Ükskõik kui hoolsalt ettekandjad neid ka ei puhastanud, nakkumine ei kadunud kuhugi. Ja see jättis paratamatult tunde, et lauad on mustad.

Lauad vajasid uut lakkimist. Aga see töö maksab. Kust raha saada? Ikka viiendal töötajate taskust. Las nutavad!

Ühesõnaga, Ummi mõtles välja sellise "kena" loo - kõik töötajad, kes on saalis laudu koristanud ja puhastanud, on teinud seda valesti. On kasutanud ebasobivaid puhastusvahendeid ja ebaõiget tehnikat. Sest muidu oleks ju eelmine lakikiht laudadel alles, oleks ju? Nii et nüüd on nii - tuleb töömees, kes hakkab õhtuti laudu lakkima, aga töötasu talle tuleb töötajate käest - kolme kuu jooksul peetakse igal palgapäeval töötajalt kinni 7 eurot, suurest solidaarsusest ja veel suuremast suuremeelsusest ostab Ummi laki ja töövahendid oma vahenditest. On selge kõigile? Ja lauad tuleb vahetult enne lakkimist ülipuhtaks saada, seda teevad ettekandjad peale tööaega. Ei märgi mingeid töötunde juurde!!! Ise olete nad p------e keeranud, olge tänulikud et restoran teid eraldi ei karista.....

Loomulikult oli see kõik absurd - selge see, et tegelikult polnud keegi neid laudu rikkunud, lakk oli lihtsalt maha kulunud. Aga siis olin mina veel "noor ja roheline" ning mõtlesin, et äkki tõesti on keegi neid Masteri kontsentraadiga nühkimas käinud. Ja personali poolt ei tulnud ka mingit erilist protesti, mõeldi sellele, et uue lakikihi saanud laudu on edaspidi kordades lihtsam puhastada ja saab varem töölt minema. Mis aga õnneks ära jäi, oli väljaspool tööaega laudade küürimine. Sest seda hakkas hoopis tegema  "pärisori" - Illikas, kes oma kohtutäiturite ja igapäevase tahmas olekuga Ummil niikuinii "munepidi" pihus oli.

Kuid Ummi suutis ka lakkijast töömehega tülli pöörata, hakkas kvaliteedi kallal irisema ja maksis siis muidugi kokkulepitust vähem. Selline asi ajas meistrimehel (kes oli veel ühe Tondika töötaja elukaaslane) muidugi korralikult kopsu üle maksa.

Ühel õhtupoolikul pandi laudu puhastama üks suvime abitööline. Meie turundusdirektor oli tookord see, kes pidi poisile täpselt ära näitama, millised lauad seekord ära puhastada tuleb. Midagi läks neil aga omavahelises kommunikatsioonis viltu ning üks laud sellest piirkonnast jäi pesemata. 

Ning lakkijaonu nägi selles vist oma võimalust väikeseks kättemaksuks....

Hommikul alustasin saalis mina ja üheks ülesandeks oli ka kõikide laudade ülevaatus ja puhtuse kontroll. Ja kui ma siis saali tagaossa jõudsin, siis ma sõna otsese mõttes karjatasin!

Sest seal seisis üks koletis - vagusid ja pragusid täis, kuid siiski hoolikalt ülelakitud laud. Teiste, puhtusest säravate laudade kõrval torkas see lauake eriti nukralt silma.

Kutsusin Ummi.

Edasisest jätan paar rida vahele. Võin muidugi kirjutada "piiks-piiks-piiks-piiks.." Aga te teate juba niigi :)

AGA - kogu selle loo lõpptulemusena saime me omale gardekasse  laua, mille taga normaalselt istuda. Esialgu oli Ummil küll plaan see laud töömehele naeltega pähe kinni lüüa, kuid paar-kolm "neli tse-elli" tegid oma töö ning heldeks muutunud isake tassis laua meile ise kohale. Sama päeva õhtul vajas ta seda juba ka ise - "päevatööst väsinud" vend magas õndsat und, pea lauakesel...

Kobeda Kuke Blogi 21. Hommikud baaris.

Olin mõned päevad tagasi tööl meie poeketi selles kaupluses, mis asub üsna käidavas kaubanduskeskuses. Tööle jõudsin 9.45 nagu ette nähtud, libistasib turvavõre üles ja asusin toimetama, et kell 10 kauplus avada. Sel hommikul juhtus aga nii, et kohe peale mind sisenes pooleldi avatud võre alt poodi sisse ka üks venelanna, küsides väga viisakalt, kas mul oleks võimalik teda juba teenindada, siis jõuaks ta õigel ajal bussile.
Vastasin kliendile rõõmsalt "jaa", tabades juba kohe oma kogemustele tuginedes ära fakti, et kaup rändab edasi Venemaale. Ja sellisel puhul ostetakse palju. Nii oli ka seekord.
Aga siis meenus mulle jälle Kobe Kukk ja Ummi. Ning üks tüüpilisi situatsioone, mis leidis pidevalt aset hommikuti meie aatriumibaaris.
Toidupood alustas tööd kell 8, sel kellaajal avati ka keskus ning kõik soovijad said juba ustest sisse jalutada. Aga selleks kellaajaks olid jõudnud sadamasse ka esimesed laevad ning terve hord jopedes kõhukottidega kõhukaid põtru löntsis juba ümber meie keskuse ja vahtis juhmil pilgul 10 minutit ühes ja 15 teises suunas. Ja kui siis keegi nende seltskonnast ära fikseeris, et  "joo, tässa on ovi avattu", tatsusid kõik sommid kenasti uksest sisse.. ja ennäe, baarilett! Ja keegi valge pluusi ja musta vestige teenindajagi on juba ametis, tõstab pudeleid riiulile. Oi, õllekraan - kaikki on hüvin, elama on jällekin tosin kunnossa" - OLUTTA!
Milles siis nüüd jälle probleem, eks? Haa....
Baaridaami tööaeg, mille järgi talle palka arvestati, algas kell 8.30, baari pidi ta ametlikult avama kell 9. Pool tundi jäi talle  hommikusöögilaua katmiseks, kuhu siis kokk tõi hommikupudru ja need "värsked ja/või maitsvad" saiakesed :), kohvi hakkama panemiseks ja riiulite täitmiseks. Aga kui härrased (ja ka prouased) sommid juba toimetustega kiirustavat baaridaami nähes kõik leti ette kogunevad ja oma hommikust õlut või longerot nõuavad....?
Olemas oli kaks varianti, eks? Üks - raha on vaja Kukele teenida - müün! Küll jõuab esimesel vabal hetkel nende pudelite ja pudrukaussidega tegeleda. Kaks - ütled, et "oleme auki üheksasta" ja teed oma ettevalmistused rahulikult lõpuni.
Kumb siis nagu õige oleks olnud?
Ahaa, arvad, et tulnuks tegutseda nii, nagu juhataja on otsustanud, et nii tegutseme? :)
Kullakene, see on ju KOBE KUKK!!!
Ehk siis - sõimata saad alati (see on Kobeda Kuke moto igavesest ajast igavesti, aamen:)), kui sõimata tahetakse. Ning see konkreetne olukord oli räiges pohmellis Ummi esimesi hommikusi  magusamaid leevendusi - ennast välja elada sai ju igal juhul :)
"Mida sa teed - vaata, milline baar välja näeb, kus nõud on, kus pudelid on, kohv alles jookseb, laudu pole sa pühkinud, aga müüd siin. Mida sa müüd, sooja kust, jah? Ära vabanda, klaasid ei ole külmad veel, siis ongi soe kusi. Mine telli saiu juurde! Kuhu sa lähed nüüd, inimesed ootavad leti taga. Mis mina käskisin, otsi keegi teine, kes tellib. Mismõttes mismoodi sa otsid, kutsu ettekandja! Ei ole midagi, et tal on vaja saal valmis panna, ära vabanda..."
Vol.2
"Mida f..k sa lubad endale - kliendid ootavad..mis k.rdi lauad, müüa tuleb, kes t..a sulle palka maksab...ära krt sitta nende nõudega, sul on vaja müüa, selle pealt me teenime, aru ei saa või, sellepärast see käive kukub kogu aeg et te persetate siin ainult..."
.......
Kobe Kukk täies ilus, jah.
Aga see ei olnud baari ainuke hommikune mure. Teine teema oli see, et kui  baar ka n.ö ametlikult kell 9 avati, ei olnud tsirkus lõppenud.
Kuni kella 10ni hommikul oli baaridaam üksi. Oli küll ette nähtud, et teda abistavad kõik saalitöötajad, kes vähegi saavad, aga mitte keegi neist ei alustanud tööd enne kella kümmet. Ja kui siis mingil erilisel piduhommikul baar juba varavalges rahvast täis valgus, pidi baaridaam jõudma nii teenindada kui ka laudu koristada. Aga kuidas sa lähed leti tagant minema, kui sul on kogu aeg järjekord..
Ja see oligi Ummi teine mõnus manamisteema - "korista ära need üksteise otsas klaasid, inimestel pole kuhugi istuda" või "mida sa jobutad seal laudade vahel, kutsu ettekandja - no vat siis polegi vaja veel koristada, mine krt leti taha ja müü"

Kobeda Kuke Blogi 20. Graafik muutuste teel

Hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama, sest ega ma seda ka ei soovi, et vaene Ummi ennast päris surnuks luksuks, eks? Tema peres on kaks imetoredat, andekat ja arukat tütart ja ma kogu hingest loodan, et kodus on see inimene teistsugune. Et vähemalt seal avaks ta oma "hinge helgema hinguse", nagu ütleb üks laulusalm. Ta oskab küll - minagi tundsin teda ju, nagu kirjutanud olen, hoopis-hoopis erineva inimesena sellest, millisena ma teda Kukes tundma õppisin.
Kui olin eelmise osa kribamise lõpetanud, meenus mulle, et peale selle seinal rippuva raportiblanketi sai meil vahelduva eduga ka "nalja nabani" hoopis tähtsama paberiga. Nimelt töögraafikuga.
Iga nädala lõpupoole pani Ummi köögiseinale graafiku, kes ja kus ja kuidas järgmisel nädalal tööl on. Seda oodati pikisilmi, et teada saada ja vastavalt siis oma muid vajalikke tegemisi ja käike planeerida. Natuke alati ka kardeti - kui olid eelmise graafiku alla oma vabade päevade soovi kirja pannud, ootasid et see uues graafikus ka nii oleks. Aga kui neid soovijaid oli üheks ja samaks päevaks palju, pidi keegi paratamatult ikkagi tööl olema.
Pean mainima, et töötajate vabade päevade soovidega Ummi  tõesti arvestas nii palju kui ta sai. Vahest, kui graafikualune erinevatest käekirjadest ikka väga kirjuks läks, märkis Ummi sinna omalt poolt "palun muredest priiks". Aga kuna ta oli muidu ikkagi selline õudne kuju, tekkis mul rohkem kui üks kord soov sinna lisada "aitaks hästi jupp nööri"....:)
Mina olin ühena vähestest kuupalgaline, aga olin Ummile lubanud, et kui ta mulle mu tantsufestivalide-maratonide ajaks vaba aja leiab, tulen mina kõikidel muudel päevadel tööle kui on vaja ja ei klani ületundide eest mingit lisatasu. Ka see kokkulepe toimis, ja minu kõrvu jõudis isegi kuuldus, et "nojah, graafikut tehaksegi M. soovide järgi". Päris nii see siiski ei olnud, ka teiste soovidega arvestati ja kõik teadsid ka seda, et minu poole võis alati pöörduda sooviga päevasid vahetada. Kui olin vaba, tulin alati vastu, ise sellest ju otsest kasu saamata - minu palk oli ikka sama.
Aga milles oli siis probleem?
Ikka tekkis vajadus kellegagi vahetada ja mingeid päevi ja aegu umber mängida.
Lähed Ummi juurde jutuga et näe, Kati tahab minuga vahetada, kas tohib? Saad vastuseks, et jätku me ta hing rahule, märkigu me ise õiged päevad graafikusse ja vaadaku, et keegi ikka tööl oleks, Selge, normaalne, loogiline. Mingid nädalad hiljem tuleb uus korraldus,  kui keegi graafikut muudab, seal midagi maha tõmbab ja teise kohta juurde kirjutab, tuleb lisada ka oma nimi, et Ummi teaks kes vastutab, kui peaks tekkima mingi segadus. Ok, ka täiesti arusaadav ja põhjendatud, kuigi seda, et keegi lihtsalt sinna enda asemel kellegi teise nime kirjutaks ilma kokku leppimata, polnud küll veel juhtunud.
Edasi läks asi aga nagu ikka, paranoiliseks - igaüks ikka ei sodi sinna, krt küll, see on ikka dokument palga maksmiseks, mitte mingi peldikusein, kus kõik võivad oma sõrmega pruune jutte... Ok, ma rohkem ei tsiteeri :) Ühesõnaga, jälle uus korraldus - peale Ummi enda võin ainult mina kui tema assistent graafikusse parandusi teha. Appi... No hästi, tuli siis üks nädalavahetus, kus mulle esitati päris mitu vahetussoovi, paar inimest tulid kõvasti hiljem, keegi jäi üldse tulemata. Parandasin graafiku üsna kirjuks, püüdes seda oma maailma jubedaima käekirja kiuste teha võimalikult korrektselt ja arusaadavalt. Esmaspäeval olin vaba, ja juba päeval kirjutas mulle keegi, et Ummi lõugab köögis "...mida see M. endast mõtleb, kavatseb ise direktoriks hakata või, mitte keegi ei puudu enam graafikut, ainult tema teeb sinna muutusi, ainult tema...."
Jupp nööri paluks. Ja konksu :)

Kobeda Kuke Blogi 19. Veel üht ja teist.

Nende kolme Kukes töötatud aasta jooksul nägin ma ära ka selle, et Ummi hakkas oma restoranist väsima. Esimesel aastal panime hoolikalt välja nii jõulu- kui lihavõttekaunistusi, Ummi käis ja jälgis pidevalt lastenurga mööbli ning mänguasjade puhtust, tuletas meile meelde värvipliiatsite teritamist ja joonistuspaberite varu täiendamist, kontrollis lao korrasolekut, valvas kassabokside esindusliku väljanägemise üle - ka seal pidi valitsema kord ja puhtus, ei tohtinud olla nähtaval mingeid kätekreeme-huulepulki jne. Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks muutus juhataja tõeline huvi selliste asjade vastu. Rõhutan siin just sõna "tõeline", sest kui Ummikene soovis jälle oma ärritunud meelte leevenduseks sõimuorgiat korraldada, sai selliseid detaile jätkuvalt kasutada - "sitamaja on siin jälle, otsige mustust". Aga tõsist, südamest tulevat huvi tal ühel hetkel enam asja vastu ei olnud. Viimasel aastal suutis ta jõuluks  üles riputada ainult ühe vaniku baarileti kohale, lihavõttevidinad jäid üleüldse riiulil kastidesse, ei viitsinud ta enam ka ämblikuvõrke ja tolmurulle taga ajada. Lastenurgas ütles töölepingu üle plaadimängija ja telekas enam multikaid ei näidanud. Kliendid kurtsid, panime seda probleemi korduvalt päevaraportisse kirja ja käisime rääkimas - vastused olid "jah, ma juba tean" või "uurige ise, kust saab uue või remontida ja mis maksab". Aitäh....:)
Haa - veel üks huvitav nähtus meie majas oligi toosama päevaraport. Kohe pajatan lähemalt :)
Algselt oli idee täiesti mõttekas - Ummi kujundas ja trükkis välja üsna asjaliku raportivariandi, riputas selle ilusti kööki seinale, märkis peale kuupäeva ja teatas, et siia hakkame nüüd kõik kirjutama igasugustest probleemidest ja vahejuhtumistest restoranis. Et kui näit. Illikas jälle viina järele lõhnab. Või kui keegi hilineb. Või kui keegi ei tee korralikult tööd, j0ob kohvi ja lobiseb. Ja et iga päev tuleb seda teha eraldi lehele.
Kena. Ok, loomulikult sinna selliseid sissekandeid ei tekkinud. Uups, eksin, neiu K. vist siiski korra midagi kirjutas :) (Ta võib seda ise kommenteerida ka..) :) Aga kirja sai pandud asjalikke asju, nagu "gaseeritud vesi hakkab otsa saama, on vaja tellida salvrätikuid, teise kassa juures ei põle lamp" ja nii edasi. Aga tegelikult...hakkas edasi toimuma "Ummi süsteem oma tuntud-teatud headuses"
Kõigepealt hakkas tekkima küsimus sellest, kuidas järgmisel päeval uus leht seinale saab. Ega ei saanudki - Ummi seda ei korraldanud ja nii hakkasime märkima järgmiste päevade probleeme samale lehele, pannes kirjutatu ette lihtsalt uue kuupäeva. Siis sai valge trükijoonistega A4 ühel päeval täis ja ma võtsin lihtsalt Ummi kabinetist paberipakist uue, ilma trükijoonisteta A4ja, kirjutasin päisesse "päevaraport" ja kuupäeva. Sinna jõudis veel paar sissekannet tekkida, kui ühel kenal päeval tuli Ummi lõugamisega, mõlemad lehed näpus. "Mida te siin endast mõtlete, kas te ei saanud aru, iga päeva kohta eraldi raport, nüüd on temal ainult mingid mõttetud soditud paberid...." Minu tagasihoidliku ettepaneku peale trükkida neid raportipõhjasid terve pakk ja kööki kindlasse kohta igapäevaseks võtmiseks valmis panna, tuli vastus "tee buffee korda, sitt on mööda seinu laiali"
Aga mingi portsu ta neid lehti ikkagi printerist välja lasi ja natukeseks ajaks sai probleem lahendatud. Nüansi sellele "keissile" lisas aga see, et muidu oli härra juhataja kontoriinventari suhtes tõsikoonerdaja - kollased hinnasiltide lehed olid vaat et numbriliselt üles loetud, harilik pliiats ei tohtinud liiga kiiresti kuluda, teritaja oli oli kõige kehvem ja odavam ja käärid käisid vaat et traadiga laua küljes kinni, et keegi ei saaks neid kabinetist väljaspool kasutada. Ja nüüd siis selline paberi raiskamine - enamus päevi ei kirjutanud raportisse mitte keegi mitte midagi.
Aga olgu sellega. Teine probleem, mis tekkis, oli sisulisem ning häirivam.
Nimelt ei olnud meie sissekannetest peale mõne üksiku erandi mitte mingit kasu - Ummi ei lugenud neid. Ja kui siis leib kuivainete laost või kohvimasina puhastustabletid kapist juba lõplikult otsa hakkasid saama ja keegi seda Ummile ütlema läks, tuli vastuseks loomulikult sõim - "miks sa alles nüüd ütled". Mainimesele, et tüdrukud kirjutasid juba eile raportisse, jätkus sõim teemal "kui ma olen majas siis ütlete mulle, mitte ei kirjuta seina peale midagi!!!" Seisad nagu lammas, silmad ja kõrvad pärani, oled vait ja kuulad. Olgu. Paari päeva pärast teeb Ummi reidi salatiletti, loobib pooled neist kööki tagasi ja karjub läbi terve saalipersonali, miks mitte keegi pole kehvalt väljanägevatest salatitest raportisse kirjutanud. Endale piisavalt paksu naha kasvatanud ja juba niigi minekumõtteid hauv allakirjutanu ütleb Ummile tema hingetõmbepausil, et seltsimees oli ise terve päeva majas, sõi ise ka lõuna juurde salateid ja tegi juba siis kokale paar märkust, miks meie veel midagi kirjutama pidime. Vastuseks tuli pikk tiraad restorani kultuurist, vastutusest, toidutehnoloogiast, laiskusest ja vabanduste otsimistest.
Nagu ikka ja alati :)

Kobeda Kuke Blogi 18. Uni.

Restorani- ja köögitöö on raske ning väsitav, see on selge. Eriti veel sellises buffee tüüpi restoranis, kus tuleb päevast päeva teha suurte koguste kaupa täpselt üht ja sedasama - seasnitsel, kanasnitsel, kanafilee juustuga, hakklihapall koorekastmes....Loomulikult võib selline rutiin une peale ajada, eks?
Aga vahest tuleb ette ka muid uinutavaid tegureid :)
Buffekokk Harri, seesama, kellel ma kord "sihiku" paika sättida soovitasin, rääkis mulle loo, kuidas ta tuli kunagi hommikul tööle otse peolt. Alguses polnud väga vigagi, aga lõuna paiku hakkas mees siiski tundma, et väsimus võtab võimust. Ja siis oli üks klient tellinud krevetivoki ja Harri rõõmustas, et saab selle tegevuse juures väsimust peletada. Pani pannile tule alla, koostisosad kenasti kuumale pannile, labidas ka pihku.... ja siis avastas ta end järsku ärkamas, segades vokki. Paar esimest sekundit ei saanud ta aru, miks ta seda teeb - kas ta nägi unes, et keegi tellis voki või oli see ikka päriselt? Õnneks ärkas ta enne toidu põhjakõrvetamist ja klient sai oma soovitud voki ilusti kätte.
Meie Ummikene, pisike mees nagu ta oli, väsis samuti aeg-ajalt raskest juhtivast tööst ja ning tema organism ka kurnavast võitlusest Vana Tallinnaga. Aga siinkohal tuli Ummi väike kasv talle kasuks - härra juhataja mahtus kenasti teenindajate garderoobis puupingile pikali. Töötajad küll ehmatasid, kui ruumis tule põlema panid, aga Ummi auks peab mainima, et siinkohal ta segamise pärast sõimama ei kukkunud. Aga võibolla oli "vana tallinna uni" sama magus kui Vana Tallinn ise :)
Pärast Kalevipoega oli meil mõnda aega peakokaks üks televisiooni kaudu tuntuks ja tunnustatuks saanud kuju. Ta oli igati vahva ja positiivne sell, aga erinevalt meie "staarjoodikust" Illikast, kes 80% ajast siiski piiri pidas, võttis see vend ennast vahest juba keset tööpäeva "üsna rihmaks". Ja siis tuli kord päev, kus kokahärra köögist lihtsalt haihtus. Jakk rippus nagis, mobiil vibras vaikselt keset lauda, aga mees oli kadunud mis kadunud. Otsisime. Läksin lõpuks juba kolmandat korda kokkade gardekasse vaatama, et äkki on ta tagaukse kaudu lõpuks välja ilmunud, kui kuulsin järsku norinat, mis tuli pisikesest dushinurgast. Hakkasin juba kardinat kergitama, kui sisse tuiskas Illikas ning pukseeris mind koheselt ja konkreetselt "nende privaatsest garderoobist" välja, lubades et kohe saab kõik olema "ornungis" Õnneks saigi, vend ilmus kööki tagasi, küll natuke uniste silmadega, kuid söögitegemine sai siiski jätkuda.
Ka Illikas on mõned korrad oma kapi ees pingil istudes magusasti uinunud. Ühel korral magasid meie kaks "vana sõpra" lausa ühel ajal - Ummi ühes ja Illikas teises gardekas ning meie arutlesime omavahel, kas esimesena võiks ärgata valge viin või vanalinn....:)

Kobeda Kuke Blogi 17. Meie "turundusjuht"

Ühest natuke müstilisest tüübist Kobedas Kukes tahaksin veel pajatada - meie turundusdirektorist Herkist.
Ta oli tõesti väga omamoodi kuju. Inimesed jagunevad ikkagi mõnes mõttes kindlapiirilisteks tüüpideks, küll variatsioonidega siia- ja sinnapoole, aga neid tundma õppides hakkad lõpuks aru saama, kellega põhimõtteliselt tegu on ja kuidas temasse suhtuda. Ka totaalsed petised-fantasöörid-muiduluulutajad tunned ikkagi mingi aja jooksul ära ning võtad vastava seisukoha. Herki aga jäi minule lõpuni täiesti arusaamatuks, ja seda siiski mitte tunnustavas mõttes. Sest ma ei saanud juba aru tema silmadest, ja seda juhtub minuga üliharva. Herki pilk prillide taga oli korraga rebaselikult kaval,samas kuidagi lapselik ja pingutatult siiras. Aga selline vastuolu tegi mind tema suhtes vaistlikult ettevaatlikuks.
Ei saanud me keegi ka aru sellest, mis asja ta Kukes tegelikult teeb. Ok, ta tõi meile vahest gruppe sööma, aga see sündis ka tavaliselt nii, et pärast oli kõigil üks peavalu - kas me peame neid ostjaid-sööjaid lugema, ja kui peame, siis mis rahvusest nad nüüd ikkagi on, kui suure summa eest nad peavad ostma, et pärast giidile raha anda, kas Ummiga on kokku lepitud, et üldse peab raha andma, kas see raha läheb tõesti grupijuhile või hoopis Herki taskusse ja nii edasi. Baaridaamil tõusis iga kord vererõhk viimase piirini, kui Herki tema juurde raha küsima vantsis - kas nüüd tohib või ei tohi, kas oli üldse gruppi või vaatas Herki lihtsalt, et mingi suurem rootslaste sõpruskond on sisse vajunud. Ei saanud ju leti tagant alati kohe ära ka minna Ummile helistama ja küsima,
Sellest, et taolised küsimused oleksid pidanud olema ju firmasiseselt, selgelt ja reeglipäraselt paika pandud, saab aru iga täie mõistuse juures olev isik. Aga nagu te olete juba aru saanud - me töötasime Kobedas Kukes....:)
Olgu, aus olles pean tunnistama, et Ummi seda aeg-ajalt üritas (või vähemalt näitas, et üritab). Peeti koosolek, lepiti kokku ja täideti isegi vastav memo, mis peab kõik enne grupi saabumist tehtud olema. Paber selle kohta riputati üles ka teadetetahvlile. Ja järgmine kord, kui olin juba üsna suure osa mingist seltskonnast kassas kenasti ära teenindanud, ilmus nähtavale Herki infoga "kuule, see on grupp, kas sa panid summad kirja?" WTF?!
Ühesõnaga - mitte s-----i ei muutunud.
Aga 90% Kukes viibitud ajast istus Herki söögisaali ühes kindlas nurgas kindla laua taga, nägu läptopis. 70% sellest ajast oli ka temal telefon kõrva ääres, u. 35% sellest 70st kõndis ta sellega ka mööda saali ringi. 90 miinus 70 ehk siis 20% ajast Herkki sõi ja lobises personaliga. Küll võttis ta toitu buffest, küll köögist. Ja siis patsutas ta vastu oma vatsakest ja rääkis, et ta tahab 20 kilo alla võtta ja võtab ka. Kevadeks. Suveks kindlasti. Sügisel hakkab trennis ka käima...
Herki suhted Ummiga olid üleüldse ülimalt segased - sellest, miks Ummi Herkit üldse Kukes hoidis, ei saanud me keegi aru. Milleks Herkil aga Ummit ja Kukke vaja oli, seda me aimasime küll.
Herki viis vähemalt aasta aega mingitele klientidele päevapraade kontorisse kohale. Ühel päeval lendas vihane Ummi kõigile teistele peale küsimusega "kes ja kuidas nende eest maksab?!" Tere talv - küsi siis ometi oma Herkilt! Aga ei - meie oleme ju need, kes vastutame, buffekokk, kes toidu välja annab, kassapidaja, kes Herki maksmata toiduga endast mööda laseb, ettekandja vaeseke, kes ka kohe väljasirutatud käte ja jalgadega nagu meritäht uksele ette ei visku, et Herkit takistada jne.
Mäletan, et minu vastus sellele küsimusele oli - eeldasin, et on konkreetne leping ja tasutakse ülekandega. Vastust sellele mõtteavaldusele võite juba omast kogemusest blogi eelmiste osade puhul ette kujutada :) - "...sina ära mõtle...".
Herki käis ka baaris lõunaid andmas, ning mõlema vahetuse baaridaamidel olid ahastuses - raha kaob kassast ja nemad peavad puudujääke kinni maksma. Olen ka ise näinud, kuidas peale Herki toimetamisi baari kassa taga näitab displei pilti, kuidas sahtel on avatud ilma tehingut sisse löömata.
Aeg-ajalt tuli Herki õhtul enne sulgemist majja. Istus natuke oma "kontoris", siis toimetas laos ja gardekas. Pistis buffeeletist veel midagi põske, kirus Ummit, teadustas, et kohe-kohe lähevad tema muud ärid edukalt käima ja siis ta lahkub siit. (Seda rääkis ta täpselt 4 korda aastas igal aastajal)
Meenub üks halenaljakas lugu - seletamatul kombel kadusid laost järgmise päeva päevapraeks mõeldud KAKS (jätke see meelde, KAKS) pakk tortillasid. Kalevipoeg pani seinale kirja stiilis - teda ei huvita, aga olgu tagasi toodud. Läksin tookord lihtsalt igaks juhuks ka Herki käest üle küsima, ega tema ei tea juhuslikult midagi, ja sain vastuseks järelemõtliku pilgu, aga mõned hetked hiljem ikkagi konkreetse ei. See eest mõned-mõned-mõned hetked hiljem oli Herki ilmunud kööki jutuga "aa, te otsite neid - ma andsin need oma sõbrale, naaberrestorani kokale näha, ta küsis, milliseid meie kasutame, õhtul toon tagasi." Milleks oli tal vaja näidiseks KAKS pakki anda, jäigi selgusetuks :) Samuti jäi selgusetuks Ummi poolt samal õhtul avastatud leid - terve kanister toiduõli oli tõstetud meie dushinurka....
Samas oli Herkist palju ja väga tänuväärset abi konkreetsetes olukordades, ta tuli alati koheselt appi midagi lahendama ja parandama, tõstma või paigaldama. Ta võttis kandiku ja hakkas koristama laudu, kui rahvast sadas sisse ülepeakaela, aitas terassi tassida ja on ka kriisisituatsioonis nõusid pesnud. Ta rääkis vahest päris mõtlemapanevaid lugusid poliitikast ja ajaloost, analüüsis inimesi ja nende tegutsemismotiive, siis oli teda oli  täitsa huvitav kuulata. Kuigi ka tema puhul tundus mõnikord kehtivat süsteem "usu poolt, aga saad ikka kolmveerandiga petta", nagu Illika puhul alati.
Lõppkokkuvõttes liigitaksin ma meie naljaka Herki siiski selliste inimeste kilda, kes on oma põhiolemuselt head, aga lihtsalt peavad  ka natuke sullerdama. Eriti kui sul on niisugune ülemus nagu meie Ummike :)

Kobeda Kuke Blogi 16. Onu Tom põgeneb onnikesest.

Nagu olen juba kirjutanud, pidas Ummi Illikat Kobedas Kukes pärisorja eest. Illikas oli alati olemas ja mitte kunagi kaine, teda võis sõimata  igasuguse ilmaga, nii eesti  kui aaria keeles, teda võis panna tegema kõiki töid ja absoluutselt igasugusel kellaajal. Vahetevahel lubas Ummi muidugi enda lõbustamiseks ka hetki, kui ta käitus Illikaga sõbralikult, olen näiteks näinud omaenda ihusilmaga, kuidas Ummi köögis vaesele vennale otse pudelist Vana Tallinnat sisse jootis. Illikal olid veel mingid kastid süles, nii et käsi ta ise sel hetkel kasutada ei saanud, ja nii ta siis kulistas seda vanalinna klõnk-klõnks-klõnks, endal silmad punnis peas. Ega siis joovastavat kraami ei saa lasta keeldumisega raisku minna, eriti veel kui kallab "helde isakäsi".
Aga kui Illikas siis peale mõnda sellist õnnehetke selja natuke sirgu ajas ja Ummiga jälle omamehelikumat tooni püüdis võtta, sai ta jälle sajaga sõimata kõikvõimalike inimkonda ja Kobedat Kukke tabanud risti ja viletsuse eest ning vajus kiiresti küürakile tagasi. Ja nii kordus päevast päeva ja kuust kuusse Illika nutt ja hala Ummi aadressil ning muinasjutulised pajatused sellest, kuhu ja kelle juurde  ta hommepäev võiks tööle asuda. Küsimusele, miks ta siis ometi ei lähe siit põrguorust minema, said enamalt jaolt vastuse, et vat nüüd kohe ta lähebki. Homme ei tule enam. Järgmisel nädalal  tahaks ta Ummi nägu näha. Järgmisest kuust võib Ummi temast suu puhtaks pühkida. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi....
Me olime Illika uute töökohtade ja kohe-kohe toimuvate lahkumistega juba ülimalt harjunud ega pööranud tema jutukestele enam erilist tähelepanu. Illikas oli, on ja jääb kuni Kobeda Kuke seinad püsti seisavad ja Ummi ennast joogise peaga kasti pole sõitnud, oli meie kõigi ühine igavikuline veendumus ja kindel usk. Sest - küll ja küll oli ka neid olukordi, kus just see mees "kastanid tulest välja tõi", kui mõni sell päriselt ka mõnel päeval tööle ei ilmunud. Olen ka ise Illikat ühel korral totaalselt tanki pannud, kui Ummi ühel hommikul mind buffees mingil põhjusel eriti raevuka manamisega vastu võttis. Keerasin kanna pealt ringi ja teatasin, et minul algab täna haigusleht. Ummi kihutas mulle garderoobi järele ja lubas mind vallandada. Lase käia, kui põhjuse välja mõtled, kohtume Türi 10, oli mu vastus enne välisuksest väljumist.  Loomulikult ei toimunud mingit vallandamist, aga selleks päevaks jäi Illikas tõesti üksi ja tal oli ikka kõvasti võimlemist nii tava- kui ka päevaprae klientide teenindamisega.

AGA...ära iial ütle iial!
Olime juba mõned nädalad poole kõrvaga kuulnud Illika uut juttu, et jälle läheb - tööle ALKOHOLIPOODI!!! :) Haa-haa-haaaaa...maakeral ei saa olla nii juhmi inimest, kes nii julmalt ämbrisse astuks ja sellise "kitse kärneriks" paneks, oli meie kõigi järjekordne ühine veendumus.
Kuid siis hakkasid asjad arenema ikka täiesti "laivis"
Olin sel päeval buffees tööl, oli laupäev ning Ummit polnud. Illikas pidi vaba olema, kuid ühel hetkel vehkis see vend otsustava sammuga saali sisse, seljakott seljas nagu ikka. "Ma võtan nüüd oma asjad, teen kapi tühjaks" teatas Illikas minust mööda marssides ja kadus uste vahelt kööki.
Kliente oli sel momendil palju ja ma ei saanud Illikale järgi sibada küsimaks "wtf?" Aga uudishimu skaalal ühest kümneni kerkis kolmekümneni!!! Päriselt või?! Või teeb jälle oma trikke ja on esmaspäeval, kui Ummi tööl on, jälle alandikult platsis? No saame näha, aga vähemalt natukenegi põnevust ja kirevaid kukesulgi üle pika aja :)
Ja me saimegi näha, nii uskumatu kui see ka ei tundunud. Illikas pakkis oma räpasevõitu nodi lisaks seljakotile ka veel suurde prügikotti ja rühkis sellega nagu jõuluvana minust jälle mööda teisele poole. "Kas Ummi teab?" jõudsin talle hõigata "Ei, aga ma ütlen talle ise, olge teie kõik vait" oli Illika vastus ja läinud ta oligi. Laia maailma rüppe. Meie Illikas......
Tööl pidi ta olema alles teisipäeval. Esmaspäeval liikus Ummi oma tavapärasel moel ringi, jorises siin ja seal, viskas vahepeal nalja, käis ära ja tuli jälle tagasi. Kõik, kes me sel päeval tööpostil olime, jälgisime Ummikest pidevalt - kus ja kuidas ja kas üldse meie mänedzerihärra Illika tühjakstehtud kapist teada saab. Hoidsime tõesti kõik oma suud lukus, sest esiteks ei osanud me kujutledagi, mida tehtaks sõnumiviijaga ja pärast ka kõigi nendega, kes "kukepoja" lahkumise päeval tööl olid, kuid kohe Ummile helistamiseks telefoni ei haaranud, teiseks võis Illikas teisipäeval ka lihtsalt välja ilmuda. Ootasime.
Aga lõpuks võttis peakokk Ata asja käsile. Sest temal oli päriselt ka vaja teada, kas kõnealune seltsimees ilmub järgmisel hommikul kööki tööle või tuleb teistel topelt rabeleda.
Olin lõunatamas, kui kuulsin Ummit ja Atat kõrvalgardekasse sisenemas, Ata seletamas, et tema rohkem ei tea, vend tuli, võttis oma asjad ja läks, näed, kapp on tühi. Aga homme hommikul on kokka vaja....
Edasi läks muidugi üsna "lõbusaks". Kõigepealt kukkus Ummi muidugi Illikale helistama, kuid Illikas loomulikult ei suvatsenudki vastata. Siis hakkasime vaibal käima. Mina teatasin, et olin tööga hõivatud ja ei näinud ega kuulnud midagi. Pääsesin seekord suht kergelt - ainult monoloog teemal "küll te olete kõik pimedad siin". Aga kuna olin sel päeval buffees tõesti üksi ja tööd jagus, jättis Ummi vähemalt minu ruttu rahule.
Ning Illikas ei tulnudki enam. Ja veel - selgus, et ta tõesti alustas uut karjääri sealsamas lähedal asuvas alkoholipoes. Aga see on juba üks teine lugu :)

Kobeda Kuke Blogi 15. Chiuaua

Vinni nimelise vahva noormehega, kellel ma "kätt vahetada" soovitasin, sai tegelikult nalja kogu aeg. Nagu ma juba mainisin, oli meil selline vahva klapp omavahelise vaimutsemise ja tögamise suhtes. Täpsemalt seletades tähendas see muidugi seda, et vaimutsesin ja nöökisin teda mina, Vinni aga vaatas mind oma natuke naljaka füsionoomia ehk suht suurevõitu nina tagant otsa, pilk täis täieliku lootusetust, et ma ükskord ometi lõpetaksin...:) Ok, nii hull see asi ei olnud, aga minu hinnangud ja arvamused panid teda vahest oigama küll. Samas oigasin ka mina tema lugude peale - näiteks see, et meie juurde tööle tuli ta tegelikult oma trahvirahasid tasa teenima. Sõitsid lubadeta salaja issi autoga, oli minu järgmine, loogiline küsimus, Ei, vastas Vinni, ma olin napsune. Roolis siis ikkagi napsune? EI - SAATE ARU, VEND JÄI TÄNAVAL ALAEALISE JA ALKOHOLI TARVITANUNA POLITSEILE VAHELE! Ja mitte üks kord, vaid KOLM....:)  Kas vanemad lasid sulle kiibi panna, mis kohe politseisse andmeid edastama hakkab kui õlut lonksad, küsisin järgmiseks. Põhjus olevat olnud aga selles, et tüüp liikus pidevalt ringi endast vanematega, kes juba võisid ka alkot pruukida. Ja kui nad siis jälle kuskil pidu pidasid või ühest kohast teise liikusid, tulid vilkuritega autod ja vaene 16, hiljem 17. aastane Vinnikene oli jällegi see, kes priiküüdiga jaoskonda sõidutati, et ta seal pidulikult vanematele koos järjekordse trahvikviitungiga üle anda.
Vinnil oli kodus kass, aga juba sellises pensionärieas proua, kes õues ei käinud, ainult rõdu peal. Ja ühel päeval teatas Vinni, et kass on täiesti arusaamatul kombel juba mitu päeva kadunud. Keegi polnud teda välja lasknud ja rõdult ta ise alla hüpata enam ei suutvat.
"Selge, siis viis kotkas ta noka otsas minema" teatasin ma reipalt.
Vinni vaade minule omandas kõige lootusetuma lootusetuse värvingu.
"Me elame linnas, neiu" (Neiu, saate aru, iccc) "Seal ei ole kotkaid"
"Siis kajakas" ei jätnud ma jonni "Nii on pisikesi koeri päriselt ka rannast kaasa haaratud, chiuauasid"
"Chiuaua ei ole mingi koer" põrutas selle peale Vinni "CHIUAUA ON KOERALAADNE TOODE!"

Peale seda jäi elu Kobedas Kukes natukeseks ajaks seisma. Kõik, kes kuulsid ja said oma kohustuste juurest korraks eemalduda, kogunesid kööki.
Sest neiu M. tõi seal kuuldavale üsna omapäraseid hääli. Erinevas tämbris, noodivõtmes ja helistikus. Ülalt alla ja alt üles. Vahepeal oli kõveras ja pidas hinge kinni, siis püüdis kellelegi osavõtlikule küsijale seletada, miks ta seal neid hääli teeb. Aga kui ta oli pisaraid pühkides pool lauset kuuldavale toonud, algasid kõik helid uuesti ja kööki kogunes veel paar uudishimulikku.
Ma naersin (s.t hirnusin ja kõõksusin) seal köögis tookord  tõesti ilma igasuguse liialdamiseta vist vähemalt oma 5-7 minutit. Siis hakkasin tasapisi suutma ja üritasin mitu korda buffeesse tagasi minna. Piisas mul aga Vinnile otsa vaatamisest, kui ma alustasin uuesti turtsumist ja läkastamist. "Chi...chi....koeralaadne.......ihihihihiiiiiiii" :) :) :)
Hea, et Ummikest sel päeval polnud. Vahest veab.

Kobeda Kuke blogi 14. Naljad siin ja seal.

Üks väga oluline asi, mis meid seal Kukes aga päevast-päeva elada aitas, oli naljad. Neid tegime üksteisele igal võimalikul ja ja ka võimatul juhul, see hoidis tuju üleval.
Peakassa kõrval poleerisid ettekandjad puhtaid nuge-kahvleid läikima, kasutades selleks rätikut. Kui mina kassas olin ja ettekandja vahepeal midagi tähtsamat tegema tõttas, tegin ma selle rätikuga igasuguseid vigureid - sõlmisin sinna sisse paar kahvlit koos kokteilikõrtega või riputasin rätiku koos nugadega seinakaunistuseks oleva vanaaegse arvelaua külge kõlkuma. Tanja hoidis kassa kõrval riiuli all peidus oma moblat - selle ümber meeldis mulle rahakumme venitada, ning loomulikult alati mõne vaimuka lisandiga. Tanja tegi mulle tavaliselt tagasi sellega, et kopsas minust märkamatult möödudes rusikaga vastu kassaboksi läbipaistvat seina. Selle matsu peale ma tavaliselt alati võpatasin ning Tanka sai mulle keelt näidata. Mina näitasin rusikat ja mõtlesin midagi järgmiseks välja.
Aga kõige levinumad oli muidugi sellised "alla vöö naljad" kokapoiste poolt. Esimestel töökuudel ahmisin ma õhku ja tegin näo, et ma ei kuulnud neid õudusi. Aga lõpuks sain ma aru, et kui on ikka naljakas, siis on naljakas, nagu see "nelja käe ja kahe keelega" :) Ja varsti tegin neid vahest ka ise, kui inspiratsioon peale tuli.
Salatite letis jää peal oli ka pruunid keraamilised kausid kastmetega. Kui aga mõni värisevama käe või kehvema silmanägemisega klient sealt kulbikesega valget kastet oma salatiportsule ammutas, tilgutas ta seda silmapaistva nirena ka kausi küljele. Ettekandjate ülesandeks oli neid siis puhastamas käia. Ühel päeval aga suutis Ummi mulle mingis heldusehoos ka lonksu vanalinna oma kruusist sisse joota....
"Tead, nüüd aitab", põrutasin ma tol õhtul buffees tööl olnud Harrile, kui olin jälle salvrätikuga kastmete juures toimetamas "Reguleeri ükskord omal sihik paika, kui ilusad tüdrukud jälle mööda kõnnivad. Mina ei jõua enam sinu järelt puhastamas käia"
Harri niigi üliümmarguse silmad olid 2 - 3 sekundit veel ümmargusemad, samuti ka suu. Aga nutikas vend toibus kiiresti, piilus korra demonstratiivselt oma põlle alla, kohendas kujuteldavat kikilipsu lõua all, köhatas, lõi kannad kokku ja lubas ennast parandada :)
Suveks tuli meile buffeesse tööle Ummi sõbra poeg, noormees Vinni, kellega minul tekkis mingi vahva humoorikas kontakt - pildusime vastastikku kildusid ja itsitasime. Eelmisel suvel oli Vinni veel  "ametlikult alaealine", sel aastal oli kutt aga 18 täis saanud. Ja otse loomulikult ei jätnud ma juhust kasutamata.
Vinni oli sellel hooajal juba paar päeva tööl olnud, kui Ummi temaga ühel hommikul enne avamist köögis ilusti juttu vestma hakkas (sõbra poeg ikkagi ju). Et kuidas läheb ja kas ikka jaksab jne. Vinni ütles, et kõik on hästi, ainult üks käsi valutab...Sel hetkel möödusin nendest mina ja teatasin "et siis tuleb kätt vahetada" .... Urmas vajus peadpidi kraanikaussi ja hirnus nagu hobune, Vinni oli punane nagu peet. Pärast ütle ta mulle, et kui tema ema talle sellist nalja teeks, koliks ta nädalaks kodust välja. Selle peale rääkisin ma talle loo, kuidas ma oma pojale, kes mulle mingi jutu sees bravuurikalt teatas et tal on seksivärk täitsa käpas, vastasin arvamusega, et AINULT KÄPAS TA VIST OLNUD ONGI... Vinni vandus, et sellise jutu peale koliks ta välja kuuks ajaks :)

Kobeda Kuke Blogi 13. Kohv.

Kui keegi nüüd arvab, et ma ise olin seal Kukes üks suur inglike, kes üdini ausalt ja pühendunult kellast kellani tööd rügas, siis nii see muidugi polnud. Olid minulgi omad trikid ja krutskid, nagu näiteks esimeses osas avaldatud koogilugu. Tööd tegin ma tõesti korralikult, seda ei saa ma kohe mitte maha vaikida :), sest kohusetundlikus ja korralduste (normaalsete muidugi)  võimalikult täpne ja kiire täitmine on mulle mu tööelu ajal olnud alati auküsimuseks. Aga ma tembutasin see eest mujal.
Näiteks keeldusin ma tunnistamast asjaolu, et oma töötaja, välja arvatud baaridaam, peab kohvi eest maksma. Mis mõttes, vabandage, eriti kui see on restoran?! Mitte üheski mu varasemas töökohas (mis polnud küll restoranid, ok :)) pole sellist lollust esinenud - kohv ja tee on olnud tasuta. Nii et - jääb ära, pealegi jõin ma kohvi ainult päeva esimeses pooles ja ka alati pooleks kuuma vee ning piimaga, mis tekitas minu kolleegides kõvasti humoorikust - M. joob vett piima ja tilga kohviga! Ok, see selleks - aga ma töötasin selle kena hommikukokteili kättesaamiseks välja ka omad tehnikad.
 Ummi ohutu asukoht kindlaks määratud, lükkasin ma saalis klientide iseteeninduse tarbeks mõeldud masina tassi, vajutasin nuppu "espresso", sest sealt voolas mulle vajalik kohviosa välja kõige kiiremini, ja eemaldusin samal ajal vaikselt masinast ja toimetasin lapiga kuskil natuke eemal, asjalik nägu peas. Mõne aja pärast tegin kindlaks, et Ummi on ikka ohutus kauguses - siis võtsin juba julgemalt suure õllekruusi ja lükkasin selle kuuma vee nupu alla - seda me võisime võtta, et ise endale oma varudest teed või kohvi meisterdada. Kolmas etapp oli oli kuuma vee sisse masina kõrval asetsevast piimakannust piima kallata, mis võis küll kelleski imestust tekitada, aga polnud ka nagu otseselt ja teadaolevalt keelatud. Siis võtsin varjamatult klaasi, vaatasin imestusega kõrvalolevat tassi, võtsin ka tassi kätte, vaatasin sisse, siis vaatasin ringi, et, vabandage, kelle oma? Keegi ei tea, jah? Ok, ma viin siis nõudepessu....Seal kallasin ühe liigutusega kohvitilga klaasi ja viisin juba täiesti rahulikult helepruuniks värvunud mõnusalt suure ja maitsva klaasitäie kohvijooki kööki riiulile, sest see võis ju olla ka minu oma kohv. Kui masina juures Ummile vahele ei jäänud, oli edasi juba muretu - kaamerad ei näidanud ka seda ala.
Teine variant oli paluda kohvi baaridaamilt, kui olin tööl buffees. Veiget ma selle sooviga traumeerima ei hakanud, ta ei oleks elu sees julgenud, aga samas oleks tal olnud piinlik mulle ära öelda, me olime saanud päris headeks sõpradeks. See meetod oligi riskantsem ja seda kasutasin ma ainult siis ning teise vahetuse baaridaamiga, kui Ummi oli majast välja läinud ja oli möödunud ka piisavalt aega selleks, et mitte lollilt vahele jääda härra "kontrollringi" ajal. Kontrollringideks nimetasime neid 2 -3 korda tagasi tulemisi, kui mehike oli kogu personalile 2-3 korda valjuhäälselt teada andnud, et ta läheb mingeid asju ajama. Kui Illikas oli tööpäev, läks ta tavaliselt turvade ruumi kontrollima, kas ekraanilt on näha et härra automobiil on ka lahkunud. Siis hingasid kõik välja ja suitsumehed kobisid suitsule :)
Aga ükskord ma siiski jäin, ja veel sellega et jõin kohvi tassist otse buffee leti taga. Oi jummel..
Peale mulle peetud tigedusest pritsiva loengu eeskirjade jämedast rikkumisest (mis oli tõsi, ma ei vaidle) ja korralduse silmapilk kohviostu tsekk köögis seinale panna korraldas Ummi veel korraliku "show". Nimelt marssis ta turvade ruumi ja nõudis keskuse enda selle turvakaamera väljavõtet, mis näitas ka suures plaanis baari. Ok, ta sai selle. Ja sealt ta siis nägi, et peale kannust kohvi valamist (baaridaam oli suitsul ja ma toimetasin teda asendades ise) seisin ma ka cappuchino masina juures. Seisin jah - kuuma vett võtsin, piima kallasin kannust, aga see tegevus nähtavus oli posti taha jäänud.
Ummi aga oli seletanud sel päeval köögis kõikidele, et M. üritas varastada peale kohvi veel kuuma piima :)

Kobeda Kuke blogi 12. Linnud

Suved olid tegelikult toredad, kui oli soe. Igahommikust laudade terassile tassimist ettekandjad muidugi vihkasid, aga mulle ausalt öeldes meeldis - lauad polnud eriti rasked, toole võtsin ka kolmekaupa, see oli piisavalt jõukohane. Kuidagi värskendav ja mõnus oli seal õues toimetada, mööda saali ringi traavivast ja  "mustust" otsivast pohmellis Ummist ka natuke kaugemal. Lauad viisime õue ka siis, kui oli vihmane ilm, sest need olid ladustatud teenindussaali ja oleksid klientidele ette jäänud. Aga siis panin ma selga fliisi ja peale vihmakeebi ja nautisin ikkagi väikest jõutrenni niiskes õhus, mis pidi näonahale hästi mõjuma. Ja tugevate vihmavalingutega said lauad ka puhtamaks.
Kobeda Kuke terass paiknes tegelikult keskuse maja väga soodsas küljes - suhteliselt tuulevarjus ja suurema osa päevast ka päikese käes. Sellistel päevadel oli meil õues palju istujaid ja mulle meeldis ka õues teenindamine - tuua oli ju vaja ainult jooke ja teades, et see tegevus, terassile maha istunud soome mammidele-papidele longerote ja õlle vedamine on ka Ummi silmis prioriteetne, oli suhteliselt rahulik kandikuga terassi ja baari vahet saagida - muude nõmedate ülesannetega seda tegevust reeglina ei segatud.
Aga suve teisel poolel ilmusid segajad. Linnud.
Ei, mitte need "linnud" :) Sellest segmendist oli Kuke personalile hästi teada vaid üks koloriitne kuju - noor, pikk ja sale, kuid üsna ärajoonud näoga ja aeg-ajalt ka väga hoolitsemata välimusega naisinimene. Ta käis vahel meil lihtsalt söömas ja siis me teenindasime teda ja lasime tal lauas rahulikult istuda, aga vahest tegi ta ka "tööd", hakkas soome papidele ligi ajama. Siis oli meie kohustus kutsuda turvad, kellele oli see neiuke muidugi vana tuttav ja peavalu juba aastaid. Neiu auks peab aga ütlema, et ta käitus alati vaikselt ja lahkus kohe, kui meie turvapoisid tema nägemisulatusse ilmusid.
Aga nuhtluseks oli päris linnud - kajakad ja varesed armastasid meie terassil terve suve patseerida, aga kui sa nende poole ikka "kõss" tegid ja lauad piisavalt kiiresti ära koristasid, et nad väga endid taldrikute taga maiustamiseks sisse seada ei jõudnud, sai enam-vähem hakkama. Turistid suhtusid sellesse paratamatusse nähtusesse ka heatahtliku rahuga - mere ja sadama lähedus ju ikkagi, mis teha.
Aga augusti kanti ilmus terassile uus kategooria - hakid. Ja need sellid olid sootuks ülbemad.
Lähen peale klientide lahkumist lauda koristama ja 2 tumedatiivulist seltsimeest juba kõõluvad taldrikute küljes. Teen "uuh" ja vehin käega. Tutkit - hakid ainult keksivad kaks sammu kaugemale. Laon klaasid-taldrikud kandikule ja pühin laua. Hakid tõusevad korraks õhku - no aitäh sellegi eest, sain laua puhtaks - ja maanduvad siis konkreetselt kandikul, et söömaaega jätkata. Tõstan kandiku üles ja hakkan liikuma - hakid ei tee väljagi. Alles ukse lahtitõmbamisest tekkinud tuulehoog viib linnukesed korraks lendu ja ma saan oma koormaga saali sisse minna.
Suve lõpuks jõudsin ma ühe hakiga selliste "sõprussidemeteni", et hakkas mulle õlale lendama. (lubasin seda muidugi ainult siis, kui mul fliis seljas oli). Istus seal niikaua, kui ma toimetasin, siis "saatis" mind viisakalt ukseni ja lendas laudade juurde tagasi. Ükskord, kui ma mahaloksunud punase veini plekke laual pikemalt nühkisin, koputas hakihärra või proua-preili, tont neid teab, mulle nokaga vastu pead - "hakkame liikuma" :)
"Ma nõuan viivitamatult terassile hernehirmutist või kassi!" teatasin ma Ummile. Härra mõõtis mind mõned korrad pealaest jalatallani ja teatas siis, et minust endast saaks päris hea hernehirmutise - ajame kõik mu afropatsid pealaele püsti ja riietame mind üleni kassinahkadesse...

Kobeda Kuke Blogi 11. Pesupäev

"Pesupäevi", s.t peapesupäevi, kus keegi ikka korraliku pesu sai, oli meil tihti, nagu juba isegi arvata võite. Aeg ajalt tegime ka normaalseid pesupäevi, kus tõesti puhastasime mööblit, seinu, ventilaatoreid jne. Aga ühel õhtul korraldas Ummi meile pesupäeva ruudus. Ei, lausa ruumalas.

Asi hakkas pihta nagu tavaliselt, lõunast saadik käis mänedzerihärra 4cl kaupa baari vahet ning üritas ennast pikemale jutule sättida igaühega, kes tema eest põgeneda ei jõudnud. Mina olin sel päeval peakassas ja inimesi tilkus õnneks just sellise sagedusega, et Ummikas end minu kassakabiini toetada ei saanud - nii palju tal oma Kuke klientide suhtes ikka respekti oli. Buffees oli sel päeval lõpuni Illikas ja tema siis kuulas. Talle oli aga Ummi napsirõõmus mula vähemalt vahelduseks igapäevasele sõimule.
Kell sai 19, ettekandja tõmbas saalile köie ette ja me asusime oma õhtuste toimetuste juurde. Mina hakkasin kassat lugema, ettekandja koristama ja Illikas kadus esmalt muidugi suitsule.
Hakkasin oma lugemisega juba lõpule jõudma, kui buffee ja köögi vahelised salooniuksed kõva pauguga laiali lendasid. "Illikas manustas õues vist korraga terve viina ära" käis mu peast läbi esimene mõte. Tõstsin pilgu. Ja siis....
Ummi seisis harkisjalu, kergelt tuikudes, käes veevoolik pihustiga, mida me kasutatakse köögis ja buffees põrandate pesuks.Järgmisel hetkel suunati veejuga laias kaares saali!
Haarasin oma karbi ja paberid ning lidusin saali tagumisse nurka laua taha, teades. et sinna see voolik ei ulatu. Järgmiseks kuulsin ettekandja kiljumist "ostoroshno, tomatnõi sok!" ning jällegi kõva veepladinat. Siis oli kuulda juba ka Illika "mis kurat siin toimub?"
"Nüüd hakkame pesema" karjus Ummi "Vaata, mis s--ta sul siin kõik kohad täis on! Nii, uhume selle s--a minema siit!"
"U, lõpeta ära, seal on juhtmed" kisas omakorda Illikas "Ma pesen ise kõik ära. Anna siia!"
"Sina pesed! Sina pesed jah! S-----gi sinusugune peseb" kõlas Ummi vastus ja ma sain aru, et lõbusus oli juba asendunud joobnu lolli ja kontrollimatu raevuga. Asi tõotas tõsiseks minna.
Hiilisin nõudepesu kaudu taha laoruumi ja panin raha ära. Ummi kontorisse seifi juurde pääsesin veel ka kuiva jalaga. Aga sealt lahkumine nägi välja juba teisiti.
Sest isehakanud pisike "tuletõrjuja" oli buffee uputamisega selleks hetkeks ühele poole saanud ja möllas köögis, pihustades tugeva joaga vett vastu seinu. Põrand sõna otseses mõttes lainetas. Seisin uksel, sõnagi lausumata. Õnneks ei pannud Ummi mind tähelegi ja hea oli, sest ma ei ole sugugi kindel, et ta mind sel hetkel külma dushiga poleks kostitanud.
Aga sellega veel asi ei lõppenud. Järgmiseks marssis Ummi meie kahe suure külmakambri juurde ja avas ühe neist ning kastis ka selle põranda veekosega üle. Mäletasin hommikust, et seal seisid supipotid suppidega....
Paterdasin garderoobi, ettekandja oli juba seal ja nuttis, ta kingad ja villase seeliku alumine äär olid läbimärjad. Kui ta oli natuke rahunenud, sättisime oma jalanõud vanu ajalehti (neid meil seal vedeles) täis ja tõstsime pingi peale kuivama, seeliku panin üle oma kapiääre rippu. Välja saime õnneks koodiga välisuksest kohe gardeka kõrval. Aga minul oli veel viia baaridaamile võti ja ma läksin läbi keskuse ringiga tagasi baari juurde. Seal oli sel päeval tööl seesama Veige, keda Urmas hoidis - baar oli sellest "puhastuskuurist" puutumata jäänud. Aga Veige nägu oli kaame ja ta käed värisesid - kes teab - kisa järgi saali polnud  härra veel maha rahunenud....
Järgmisel päeval Ummit muidugi tööl ei olnud. Juhtmed olid vastu pidanud, aga buffeepõrandal, mis on ühele poole natuke kaldu, oli vesi loksunud veel mitu tundi. Illikas oli seal kuivatanud kuni keskuse sulgemiseni. Hommikul alustasid kokad köögi nurkade ja külmiku rookimist.
That´s a life - Kobe Kukk.....