Kobeda Kuke blogi 22. Laualugu

Mingit eraldi puhkeruumi töötajatele meil Kukes ei olnud. Kunagi olevat isegi olnud, aga Ummi olevat jälle leidnud, et töötajad seal muudkui logelevad ja vedelevad ja hoopis parem on sinna ladu rajada. Nüüd oli see väike toake maast laeni täis mingeid kaste ja karpe, mille sisu jäi minule osaliselt täiesti mõistetamatuks. Veel ladustasime seal õllekaste, kauba saabumise päeval andis nende ärapaigutamist ikka kombineerida ja nuputada, sest ka seal ei tohtinud Ummi poolt paikapandud süsteemi vastu eksida. Muidu oli jälle "nutt viiendal" ootamas :)

Nii et puhkamiseks ja einestamiseks oli meil gardekas. Tohtisime minna sööma ilma vormita ka saali, aga seda me eriti ei kasutanud, gardekas oli rahulikum ja ikkagi privaatsem. Ainult päikesehull mina ronisin mõnikord suvel keskuse ette pingile istuma ja päevitama.

Aga meie gardekas puudus laud. 

Tüdrukud tulid toidutaldrikuga ja asetasid selle istudes endale lihtsalt sülle. Ja nii nad siis sõid, küürus ja kummargil....Üsnagi õudne ja tervistkahjustav vaatepilt oli.

Aga gardeka nurgas seisis üks metallist jalgadega baaripukk. Jälle - kunagi olevat see isegi olnud baaris baaridaamile istumiseks, aga Ummi olevat jälle leidnud, et baaridaam ei pea selle otsas logelema ja vedelema ning tõi selle baarist ära. Ise baaris tööl olles tundsin ka õhtuks jalgades ikka tugevat väsimust, aga gardekas ratsionaliseerisin ma sellest pukist endale laua, kuna selle kolaka pikkus ja jalasekõverus sobis väga hästi selle eest istumiseks.

Aga teistsugune probleem laudadega oli saalis.

Need naksusid ja kleepusid. Ükskõik kui hoolsalt ettekandjad neid ka ei puhastanud, nakkumine ei kadunud kuhugi. Ja see jättis paratamatult tunde, et lauad on mustad.

Lauad vajasid uut lakkimist. Aga see töö maksab. Kust raha saada? Ikka viiendal töötajate taskust. Las nutavad!

Ühesõnaga, Ummi mõtles välja sellise "kena" loo - kõik töötajad, kes on saalis laudu koristanud ja puhastanud, on teinud seda valesti. On kasutanud ebasobivaid puhastusvahendeid ja ebaõiget tehnikat. Sest muidu oleks ju eelmine lakikiht laudadel alles, oleks ju? Nii et nüüd on nii - tuleb töömees, kes hakkab õhtuti laudu lakkima, aga töötasu talle tuleb töötajate käest - kolme kuu jooksul peetakse igal palgapäeval töötajalt kinni 7 eurot, suurest solidaarsusest ja veel suuremast suuremeelsusest ostab Ummi laki ja töövahendid oma vahenditest. On selge kõigile? Ja lauad tuleb vahetult enne lakkimist ülipuhtaks saada, seda teevad ettekandjad peale tööaega. Ei märgi mingeid töötunde juurde!!! Ise olete nad p------e keeranud, olge tänulikud et restoran teid eraldi ei karista.....

Loomulikult oli see kõik absurd - selge see, et tegelikult polnud keegi neid laudu rikkunud, lakk oli lihtsalt maha kulunud. Aga siis olin mina veel "noor ja roheline" ning mõtlesin, et äkki tõesti on keegi neid Masteri kontsentraadiga nühkimas käinud. Ja personali poolt ei tulnud ka mingit erilist protesti, mõeldi sellele, et uue lakikihi saanud laudu on edaspidi kordades lihtsam puhastada ja saab varem töölt minema. Mis aga õnneks ära jäi, oli väljaspool tööaega laudade küürimine. Sest seda hakkas hoopis tegema  "pärisori" - Illikas, kes oma kohtutäiturite ja igapäevase tahmas olekuga Ummil niikuinii "munepidi" pihus oli.

Kuid Ummi suutis ka lakkijast töömehega tülli pöörata, hakkas kvaliteedi kallal irisema ja maksis siis muidugi kokkulepitust vähem. Selline asi ajas meistrimehel (kes oli veel ühe Tondika töötaja elukaaslane) muidugi korralikult kopsu üle maksa.

Ühel õhtupoolikul pandi laudu puhastama üks suvime abitööline. Meie turundusdirektor oli tookord see, kes pidi poisile täpselt ära näitama, millised lauad seekord ära puhastada tuleb. Midagi läks neil aga omavahelises kommunikatsioonis viltu ning üks laud sellest piirkonnast jäi pesemata. 

Ning lakkijaonu nägi selles vist oma võimalust väikeseks kättemaksuks....

Hommikul alustasin saalis mina ja üheks ülesandeks oli ka kõikide laudade ülevaatus ja puhtuse kontroll. Ja kui ma siis saali tagaossa jõudsin, siis ma sõna otsese mõttes karjatasin!

Sest seal seisis üks koletis - vagusid ja pragusid täis, kuid siiski hoolikalt ülelakitud laud. Teiste, puhtusest säravate laudade kõrval torkas see lauake eriti nukralt silma.

Kutsusin Ummi.

Edasisest jätan paar rida vahele. Võin muidugi kirjutada "piiks-piiks-piiks-piiks.." Aga te teate juba niigi :)

AGA - kogu selle loo lõpptulemusena saime me omale gardekasse  laua, mille taga normaalselt istuda. Esialgu oli Ummil küll plaan see laud töömehele naeltega pähe kinni lüüa, kuid paar-kolm "neli tse-elli" tegid oma töö ning heldeks muutunud isake tassis laua meile ise kohale. Sama päeva õhtul vajas ta seda juba ka ise - "päevatööst väsinud" vend magas õndsat und, pea lauakesel...