Nende kolme Kukes töötatud aasta jooksul nägin ma ära ka selle, et Ummi hakkas oma restoranist väsima. Esimesel aastal panime hoolikalt välja nii jõulu- kui lihavõttekaunistusi, Ummi käis ja jälgis pidevalt lastenurga mööbli ning mänguasjade puhtust, tuletas meile meelde värvipliiatsite teritamist ja joonistuspaberite varu täiendamist, kontrollis lao korrasolekut, valvas kassabokside esindusliku väljanägemise üle - ka seal pidi valitsema kord ja puhtus, ei tohtinud olla nähtaval mingeid kätekreeme-huulepulki jne. Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks muutus juhataja tõeline huvi selliste asjade vastu. Rõhutan siin just sõna "tõeline", sest kui Ummikene soovis jälle oma ärritunud meelte leevenduseks sõimuorgiat korraldada, sai selliseid detaile jätkuvalt kasutada - "sitamaja on siin jälle, otsige mustust". Aga tõsist, südamest tulevat huvi tal ühel hetkel enam asja vastu ei olnud. Viimasel aastal suutis ta jõuluks üles riputada ainult ühe vaniku baarileti kohale, lihavõttevidinad jäid üleüldse riiulil kastidesse, ei viitsinud ta enam ka ämblikuvõrke ja tolmurulle taga ajada. Lastenurgas ütles töölepingu üle plaadimängija ja telekas enam multikaid ei näidanud. Kliendid kurtsid, panime seda probleemi korduvalt päevaraportisse kirja ja käisime rääkimas - vastused olid "jah, ma juba tean" või "uurige ise, kust saab uue või remontida ja mis maksab". Aitäh....:)
Haa - veel üks huvitav nähtus meie majas oligi toosama päevaraport. Kohe pajatan lähemalt :)
Algselt oli idee täiesti mõttekas - Ummi kujundas ja trükkis välja üsna asjaliku raportivariandi, riputas selle ilusti kööki seinale, märkis peale kuupäeva ja teatas, et siia hakkame nüüd kõik kirjutama igasugustest probleemidest ja vahejuhtumistest restoranis. Et kui näit. Illikas jälle viina järele lõhnab. Või kui keegi hilineb. Või kui keegi ei tee korralikult tööd, j0ob kohvi ja lobiseb. Ja et iga päev tuleb seda teha eraldi lehele.
Kena. Ok, loomulikult sinna selliseid sissekandeid ei tekkinud. Uups, eksin, neiu K. vist siiski korra midagi kirjutas :) (Ta võib seda ise kommenteerida ka..) :) Aga kirja sai pandud asjalikke asju, nagu "gaseeritud vesi hakkab otsa saama, on vaja tellida salvrätikuid, teise kassa juures ei põle lamp" ja nii edasi. Aga tegelikult...hakkas edasi toimuma "Ummi süsteem oma tuntud-teatud headuses"
Kõigepealt hakkas tekkima küsimus sellest, kuidas järgmisel päeval uus leht seinale saab. Ega ei saanudki - Ummi seda ei korraldanud ja nii hakkasime märkima järgmiste päevade probleeme samale lehele, pannes kirjutatu ette lihtsalt uue kuupäeva. Siis sai valge trükijoonistega A4 ühel päeval täis ja ma võtsin lihtsalt Ummi kabinetist paberipakist uue, ilma trükijoonisteta A4ja, kirjutasin päisesse "päevaraport" ja kuupäeva. Sinna jõudis veel paar sissekannet tekkida, kui ühel kenal päeval tuli Ummi lõugamisega, mõlemad lehed näpus. "Mida te siin endast mõtlete, kas te ei saanud aru, iga päeva kohta eraldi raport, nüüd on temal ainult mingid mõttetud soditud paberid...." Minu tagasihoidliku ettepaneku peale trükkida neid raportipõhjasid terve pakk ja kööki kindlasse kohta igapäevaseks võtmiseks valmis panna, tuli vastus "tee buffee korda, sitt on mööda seinu laiali"
Aga mingi portsu ta neid lehti ikkagi printerist välja lasi ja natukeseks ajaks sai probleem lahendatud. Nüansi sellele "keissile" lisas aga see, et muidu oli härra juhataja kontoriinventari suhtes tõsikoonerdaja - kollased hinnasiltide lehed olid vaat et numbriliselt üles loetud, harilik pliiats ei tohtinud liiga kiiresti kuluda, teritaja oli oli kõige kehvem ja odavam ja käärid käisid vaat et traadiga laua küljes kinni, et keegi ei saaks neid kabinetist väljaspool kasutada. Ja nüüd siis selline paberi raiskamine - enamus päevi ei kirjutanud raportisse mitte keegi mitte midagi.
Aga olgu sellega. Teine probleem, mis tekkis, oli sisulisem ning häirivam.
Nimelt ei olnud meie sissekannetest peale mõne üksiku erandi mitte mingit kasu - Ummi ei lugenud neid. Ja kui siis leib kuivainete laost või kohvimasina puhastustabletid kapist juba lõplikult otsa hakkasid saama ja keegi seda Ummile ütlema läks, tuli vastuseks loomulikult sõim - "miks sa alles nüüd ütled". Mainimesele, et tüdrukud kirjutasid juba eile raportisse, jätkus sõim teemal "kui ma olen majas siis ütlete mulle, mitte ei kirjuta seina peale midagi!!!" Seisad nagu lammas, silmad ja kõrvad pärani, oled vait ja kuulad. Olgu. Paari päeva pärast teeb Ummi reidi salatiletti, loobib pooled neist kööki tagasi ja karjub läbi terve saalipersonali, miks mitte keegi pole kehvalt väljanägevatest salatitest raportisse kirjutanud. Endale piisavalt paksu naha kasvatanud ja juba niigi minekumõtteid hauv allakirjutanu ütleb Ummile tema hingetõmbepausil, et seltsimees oli ise terve päeva majas, sõi ise ka lõuna juurde salateid ja tegi juba siis kokale paar märkust, miks meie veel midagi kirjutama pidime. Vastuseks tuli pikk tiraad restorani kultuurist, vastutusest, toidutehnoloogiast, laiskusest ja vabanduste otsimistest.
Nagu ikka ja alati :)
No comments:
Post a Comment