Kobeda Kuke blogi 10. Värsked saiakesed.

Üks selline "kena" päev.
Olin baaris tööl, hommik oli kulgenud rahulikult, tööd oli keskmiselt. Ilmus Ummi ja võttis sel hommikul kohvi kõrvale ka saiakese. Ja siis algas....
Ummi marssis baarileti kõrvale ja jäi seisma. Vaatasin talle otsa, et kas härra juhataja soovib veel kohvi, ja taipasin koheselt tema näoilmest "tigeduse traagiline mask", et siit tuleb nüüd üks suuremat sorti show. Ok, paneme vaimu valmis :)
"See oli EILNE sai" ütles Ummi oma vaikse"nüüd ma teile korraldan"häälega. "Sa müüd hommikul meie klientidele EILSEID saiu. Kas sa ise tahaksid süüa hommikul värskete saiade asemel EILSEID saiu??!!!"
"Jah, miks mitte, kui nad on maitsvad" vastasin mina oma "ole rahulik ja ignoreeri"häälega. Ja naeratasin.
Ummi nägu võttis kerge punapeedi värvingu. "Mind ei huvita, mida Sina arvad! Meie restoranis müüakse klientidele VÄRSKEID saiu!"
"A sa ise ju küsisid" kergitasin mina kulme. (Mis oli ju tõsi, ta ju küsis, eks :)) "Ja külmlauakokk tõi siia need saiad, mitte mina".
Ummi nägu omandas juba keskmise punapeedi varjundi. Oodates, kuni olin paar klienti vahepeal ära teenindanud, jätkas ta juba "nüüd tuleb suurem skandaal"häälega. "Sina vastutad! Sina müüd! Sa pead teadma, milliseid saiu sa müüd!"
"Aga kuidas ma teada saan" küsisin mina juba täiesti tõsiselt "Kokk puistab saiadele tuhksuhkrut ja..." aga otse loomulikult ei lasknud Ummi mul lõpetada.
"Tee silmad lahti, vaata, maitse, nuusuta! Ainult vabandad!"
"Ahah! Ja kui ma hakkan sul igal hommikul saiu maitsma, tuled sa ütlema et sööd ja ei maksa" prahvatasin ma kiiruga. Kiiruga sellepärast, et leti ette jõudis umbes...no nii 450 kilo jagu kliente, kes hakkasid tüüpiliste sommidena aeglaselt tatsuma, vaheldumisi vaadates pudeleid riiulitel, mind, õllekraani ja siis üksteisele otsa. Ummi pühkis minema. Kuid mõne aja pärast oli ta tagasi, seljas juba Kuke oranz töösärk ja kaasas Ellu, külmlauakokk.
"Nii," teatas Ummi otsustavalt minu kõrvale leti taha asudes. "Te lähete nüüd Elluga õue, maja taha, ja vaatate seal meie jooksvat tekstreklaami. Ja vaatate niikaua, kui teile on pähe kulunud, et Kobe Kukk müüb hommikusöögi ajal VÄRSKEID saiakesi! Kaduge!"
Haa! Mis sai minul selle vastu olla, et saab keset päeva õue suitsule. Pakkisin ennast korralikult jopesse ja salli ning lohutasin silmanähtavalt frustreerunud Ellut, kes oli suht uus,ülikohusetundlik ja võttis Ummit veel tõsiselt.
Läksime õue, mäletan, et ilm oli suht jahe ja lörtsine, aga ekraanil jooksev punane kiri oli läbi lumepiiskade ikka näha. Ja nii me seal siis seisime ja lugesime ja ootasime siis seda saiakeste kohta ja siis ta tuli....
"...toitev hommikusöök. Pakume tervislikku putru, krõbinaid ja MAGUSAID saiakesi."
MAGUSAID. Mitte VÄRSKEID. MAGUSAID. Must valgel. Või noh, õigemini punane mustal :)
Ja valged lumehelbed langesid....

Kobeda Kuke Blogi 9. Pidu meie õuel.

Aga ühel päeval jõudis "pidu ka meie õuele" :)
 Kahjurõõmu tundmine ei ole ilus,kuigi teinekord on see alateadlik ja kontrollimatu - ikka natuke parastad oma salajasimas südamesopis, kui mõnel rikkal ülbikul vahest vähe kehvemini läheb. See lõhverdamine ja irvitamine, mis meil  Kukes peale ühte uudist lahti läks, oli ikka täiesti kontrollimatu.
Nagu ma blogi esimeses osas mainisin, avas Ummi  ka teise restorani ja juhatas ainuisikuliselt ka seda. Omanike hulka kuulusid veel üks eestimaal üsnagi kuulus kokk ja keegi naisterahvas eesnimega Kaia, kes oli olnud seotud ka Ummi eelmiste restoranidega.Tondikas oli ilus ja heal tasemel a la carte restoran. Tavaliselt veetis härra juhataja hommikupooliku meil, siis purjetas Tondikasse, sealt naases ta sellisel mõnusal pealelõunasel ajal ja alustas Vana Tallinnaga. Õigemini jätkas, sest alustas ta sellega juba Tondikas. Autojuhtimine purjuspäi ei olnud meie Ummikesele mitte mingisugune probleem - ta tegi seda üllatavalt kindlakäeliselt.
Kuid täpselt samuti nagu Ummi käitus oma personaliga Kukes, käitus ta ka Tondikas, töötajad hakkasid järjest lahkuma, mõned neist kaebasid ka Töövaidluskomisjoni ja saavutasid ka võidu. Kuid siis tegi Ummi ühe andestamatu vea - ta võttis hammaste vahele ka Tondika peakoka enda, leides, et vend istub liiga palju kabinetis arvuti taga, selle asemel et köögis toimetada. Hando aga polnud mingi papist poiss, ta teadis oma väärtust ja tundis läbi ja lõhki ka Ummit. Pealegi oli juhataja joomine ja tööliste peale karjumine, mille tagajärjel nad lahkumisavaldusi esitasid ja sellega normaalset töö planeerimist häirisid, Tondika peakokal juba ammu kopsu üle maksa visanud ja nüüd ta pani teised kaks omanikku konkreetselt fakti ette - kas lahkub Ummi või tema!
Ja siis ühel kenal päeval lõi meie Kobe Kukk mitmehäälselt ja võidurõõmsalt kirema!!! Telefonist telefoni rändasid fotod Tondika köögiseinal rippuvast teadaandest, et tänasest alates juhib Tondikat peakokk Hando ja Ummi pühendub ainult Kobedale Kukele. Veel oli seal kirjas, et Ummi ei telli enam endale lauda Vana Tallinnat, helistades oma moblalt baari, vaid läheb sellele ise järele....
Irrrrrv! Oi, kuidas kõik sel päeval seljad sirgu ajasid ja vaikselt muigasid. Kedagi ei morjendanud sel parastaval päeval isegi see hirm, et Ummi hakkab nüüd rohkem Kukes redutama ja meid piinama.
Kahjurõõm oli lihtsalt nii suur - Ummi jäi alla. Pidi loobuma Tondika juhtimisest, oma aust ja uhkusest. Mulle meenus, kuidas ta sealt ükskord ühte talle ebameeldivat külalist välja ajas - seisis nagu Napoleon, jalad harkis, nägu punane ja käsi ukse poole välja sirutatud, "Minema! SEE ON MINU RESTORAN!"

Kobeda Kuke Blogi 8. Unesco kultuuripärand.

Ummile endal oli alkoholi manustamiseks täiesti isikupärane stiil. Alates nii umbes kella kahest pärastlõunal kõndis ta mõõdetud sammuga läbi restorani saali meie aatriumibaari juurde, jäi leti äärde seisma, ootas kuni baaridaam pööras pilgu temale, ja tõstis siis neli sõrme õhku. Baaridaam võttis seepeale kohvimasina peale laotud kruusidest kõige alumise, sest see oli soe, ning kallas sinna 4cl Vana Tallinnat. Ummi manustas selle koguse endale ühe lonksuga sisse ja siis kaifis veel umbes 10-20 sekundit paigal seistes joogi järelmaitset. Siis käis ta veel natuke ringi, viskas siin-seal töötajatega nalja, ja läks järgmise laksu järele. Kõik kordus täpselt samuti, neli sõrme, kohvitass pihku ja lonksatus. Peale teist ringi seisis Ummi natuke kauem, toetudes juba mõnusalt ühe küljega vastu baariletti. Ja siis võttis ta välja telefoni.
Ummi jumaldas rääkimist. Iseenda rääkimist muidugi :) Oli täiesti tavaline, et ta unustas ennast oma mobla otsa mulisema pooleks või lausa terveks tunniks. Kui ühel vestluspartneril teises otsas kannatus või aku otsa sai, helistas järgmisele. Kusjuures teda isegi kuulati, mõnes mõttes olid tema mõttekäigud ja väljenduslaad omamoodi vaimukad ja lõõgastavad - a la sari "Kaks ja pool meest". Vahest sai tõesti südamest naerda. Tüütuks läks asi aga siis, kui hakkasid ühed ja samad heietused ühtedel ja samadel teemadel. Ja kui oli manustatud juba 3., 4., ja 5. käik "Unesco kultuuripärandit", hakkas "plaat hüppama".
See tähendas seda, et siis algasid Ummi seeriad - jutt mingil teemal, sekundiline paus, mille jooksul kaasvestleja (loe. kuulaja) jõudis suu avada ja võibolla isegi paar häälikut kuuldavale tuua, kui tuli lause "tead, ma ütlen sulle ausalt" ja Ummi jutt jätkus absoluutselt ilma seoseta mingil muul teemal, mis oli tema juba ringiratast sõitva kupli all just kõnekeskuseni jõudnud. Ja nii see jätkus, jälle "ma ütlen sulle ausalt" ja ta räägib oma koerast, "ma ütlen sulle ausalt" ja teemaks on tema venna tarkusehambad, siis Tondika (Ummi teise restorani) uus juhataja, siis puhastusvahendid....
Kuna Ummi mind ka tegelikult üsna pikka aega hoidis, maandusime me vahest peale tööd Tondikasse või tema sõbrale (kusjuures üllatavalt normaalsele) kuuluvasse Saccasse. Ummi tellis muudkui mulle veini ja jutustas. Ma tõesti üritasin esimesed korrad mõttega kuulata ja kaasa rääkida, aga sain aru, et see on kasutu. Edaspidi manasin näole rahuliku naeratuse, nautisin veini ja ümbrust ning mõtlesin omi mõtteid, Ummi jutt oli nagu paratamatu taustaraadio, mida kuuled, aga ei kuula.

Kobeda Kuke Blogi 7. Õlu.

Kobeda Kuke köögikoridoris, kohe kuivainelao vastas seisis suur klaasustega külmkapp. Seal hoiti vett, karastusjooke ja....ÕLUT!!!
Ning mis oli eriti vahva - sellele külmikule ei olnud suunatud ka mitte ühti kööki valvavat kaamerat.
Õllepudeli vinnamisteks ja joovastava märjukese manustamiseks olid kokkadel omad, rikkalike kogemuste baasil väljatöötatud tehnikad.
Algselt oli muidugi vaja välja peilida, kus on Ummi. Kõige kindlam oli alustada tegevust siis, kui härra juhataja oli ennast parkinud saali koos kohvitassi ja vestluspartneriga, kes ei kuulunud sel päeval tööl oleva personali hulka - siis oli kõigil teada, et Ummil jätkub juttu kauemaks. Eriti kui kell näitas juba aega "pärast lõunat" ja kohvitass sisaldas enam mitte kohvi, vaid Vana Tallinnat :)
Aga piisas ka sellest, kui Ummi oli oma kabinetis ja arvutiekraani süvenenud. Siis tuli muidugi tegutseda kiiresti ja vaikselt ning pudeliga kähku köögist kaduda.
Illikas pani omale "trajektoori valmis", selgitades enne välja ka selle et köögis ei tolkneks sel hetkel muid segavaid ja võibolla liigselt suud pruukida võivaid elemente nagu mõni ettekandja või kassapidaja. Siis ta ühel hetkel startis nagu sprinter - kimas läbi saali ja köögi vahel olevate salooniuste, jõudis külmikuni, avas selle, haaras pudeli, peitis selle oma kokapõlle alla ning lasi kand ja varvas edasi kokkade garderoobi. Edasine sõltus "üldpoliitilisest olukorrast" - kui Ummi oli kindlalt ohutus kauguses, näit üldse majast väljas, siis manustati vähemalt pool pudelit kohe naha vahele. Kui Ummi aga paiknes ohtlikult lähedal, tuli esiteks konspiratsiooni mõttes ruttu buffeesse naasta ja ausat nägu teha. Natuke hiljem sai juba rahulikumalt näiteks "nina nuuskama" minna.
Olkul oli natuke põnevam tehnika, mida mulle teinekord täitsa meeldis jälgida - need salooniuksed olid akendega, kust nägi täpselt koridori ja seda ihaldusväärset külmikut :) Olku vaatas kuivainete lattu valmis ühe pappkasti, piilus enne operatsiooni algust tagakoridoris vasakule ja paremale, võttis siis paar pudelit ja lipsas nendega kuivakasse, hetk hiljem väljus sealt üliasjaliku näoga, pappkarp süles ja suundus sellega esimesse suurde külmkambrisse, kus hoiti juurvilju ja valmistoitusid. Seal sai siis edaspidi samuti õllekest manustamas käia ja oli ka küllalt riiuleid pottide ja kastidega, mille taha pudelid ära peita.
Kalevipoeg oli kõige "pohhuistlikum" - ta võttis lihtsalt rahulikult tumeda õlle ja läks sellega, üritamatagi pudelit kuidagi varjata. Porterit kasutasid kokad ka lambahautise valmistamise juures ja Kalevipojal kui peakokal oligi õigus seda siis vastavalt vajadusele võtta ja loomulikult ka alkoholiinventuuri jaoks kuhugi kirja panna. Aga enamuse sellest "toorainest" lasi peakokk ikkagi oma kurgukesest alla voolata :)
Kui nüüd keegi arvab, et Ummi elas Kukes sellistest "varureketest" õndsas teadmatuses, siis otse loomulikult mitte. Ummi teadis seda väga hästi, aga lasi teatava piirini asjal toimida. Mulle rääkis ta ükskord ise, et tal on see "kadu" kokkade palgasüsteemi juba mingit moodi sisse arvestatud. Ja et kui keegi konkreetselt talle otse vahele jääb, on ju hea põhjus terve ühe kuu preemia ära võtta :)
Kui aga keegi polnud tükk aega vahele jäänud, Ummil aga tekkinud sügav hingeline vajadus mõne uue töötaja ees oma võimuga esineda, korraldas ta "arapi". Kutsus need töötajad, kes said hetke pausi teha, endaga kaasa ja marssis nagu Louis XIV koos õukonnaga kokkade garderoobi sisse, võttis suure kiliseva võtmekimbu pihku ja hakkas kappide uksi avama.
Loomulikult ei olnud ükski õllelembeline persoon nii rumal, et pudeleid oma kapis hoidis. Supilusika abil sai tegelikult avada kõiki kappe, osa neist aga polnudki kunagi lukus (ka mina ei lukustanud teenindajate garderoobis kunagi oma kappi). Ja nii siis selgus tavaliselt, et karsklasest praktikant Uibo või raseda Verona kapist, keda sel päeval üldse tööl ei olnud, tuli nähtavale 6 tühja õllepudelit ...
Ummi vaatas kõigile kahtlusalustele järgemööda otsa, aga kõik keerutasid pöidlaid ning kehitasid üksteise võidu õlgu. Siis sukeldus juhataja aga maiuspala järele - Illika kappi. Sest seal leidus alati midagi huvitavat.
Illika kapp oli täpselt nagu Illikas isegi - räpasevõitu, ebameeldivalt lõhnav ja pidevalt segi :) Ja siis saigi pihta hakata - "nii, kapi seisukord sanitaareeskirju eirav, hügieenireeglitele mitte vastav, riiulil kruus ja põlletaskus lusikad, mis on restorani vara, selge, vargus, nii, mis siin on, shampoonipudel, nii, mis meil siin sees on, niikuinii hoiad siin viina...ära sa räägi, ongi shampoon, mis sa jood nüüd juba shampooni või, nii, ajakirjad, restorani poolt antud kapp ei ole makulatuuri hoidmise koht, see on vastuolus tuletõrjeeeskirjadega, lähevad kohe prügikasti, nii, mis siin veel on...."
Pidupäev oli siis, kui Ummi leidis mõnikord üles ka Illika viinapudeli. See oli alati väike kõige odavam lapik, mida mu klassivend siis  päeva jooksul õllekoguste vahele lonksamas käis. 0,2 oli tema mõõt, Illikas väitis et kui ta ostaks korraga suurema, läheks asi käest ära. Tubli seegi!.Aga Ummi kallas Illika silme all pudelikese aeglaselt ja pidulikult tühjaks ja ilkus sinna juurde, et kas näed oma enda verd voolamas....ja viiendal nutad sa mul suuri krokodillipisaraid.....

Kobeda Kuke Blogi 6 .Ära mõtle!

Nüüd on võibolla juba üksjagu paljudel inimestel tekkinud küsimus, miks ma kirjutan Kuke juhatajast Ummist ainult selliseid õudusi. Miks ma ei suuda olla objektiivne, kas mul on tema vastu mingi isiklik vimm ja miks jne. Sest kui ta on nii õudne, kuidas siis inimesed seal töötada suudavad?
Aga kahjuks on kõik tõsi, ja enamgi veel. Selle 3 aasta jooksul, mis mina seal veetsin, lahkus palju töötajaid - pidama suutsid jääda need, kes a) said korralikult pappi ja/või b) keda Ummi hoidis. Jah, ka neid oli mõningaid. Nagu meie baaridaam Veige, üle 50ne naisterahvas - tasane ja natuke aeglane, kuid samas ülipüüdlik, ülihoolas, karske (töö ajal :)) ja läbinisti aus. Hommikul oli ta pool tundi varem platsis kui vaja, et kõikide ettevalmistustega õigeaegselt valmis saada ja õhtul toimetas samuti kauem, nühkis ja küüris kõik läikima. Kukes oli ta töötanud üle 5 aasta, kuulas vaguralt ja pani vajadusel kirja kõik, mida Ummi rääkis, ja kui Ummi mõnikord ka talle oma taltsutamatus vihahoos liiga tegi, ei hakanud ta iialgi vaidlema ja õigust nõudma. Selline suhtumine ja käitumine ning pikaaegne vastupidamine Kukes hoolimata kõigist tormidest oligi ainuvõimalik viis Ummi väikest respekti ära teenida. Eriti kui töötaja üliinnukalt väljaspool tööaega pesi ja koristas - siis oli Ummi üsna armulik - veel üks tema lemmiklauseid hommikuste koosolekute lõpetuseks oli "Otsige mustust" Tunnistan, et mul läks iga korda seda kuuldes süda pahaks...

Ma jätan kõrvale kõik Ummi isikuomadused nagu  ebaintelligentsuse, empaatiavõime puudumise, kitsiduse, domineerimisjanu ja ülima naudingu saamise seksistlikest ja perverssetest naljadest, totaalse "mölapidamatuse" ja rassistliku suhtumise teist nahavärvi inimestesse. Ma olin täiesti valmis teda aksepteerima ainult kui tugevat, oma ala tundvat ja inimesi õigesti hindavat restorani juhti.
Kahjuks ei olnud see võimalik.
Ummil puudus igasugune järjekindlus restorani juhtimises. Põhiline oli see, et ühel päeval andis ta mingid kindlad juhised ja korraldused - vat seda asja teeme nüüd nii ja nii. Selge, arusaadav, teeme! Nädal aega hiljem sõimas ta su näo totaalselt täis, miks sa seda nii tegid. Hakkasid talle ütlema, et Sa ju ise....ära vaidle, kuula mind, viiendal nutad....Nüüd teeme seda nii. Paari nädala pärast võis korduda täpselt sama lugu. Teine taktika oli tal jätta asjade korraldamisesse võimalikult palju "halle alasid". Läksid küsima täpsemalt, et õigesti teha ja mitte eksida - pidas sulle pika ja segase loengu, saates su lõpuks töökohale tagasi. Tulid sama targalt kui minnes.
 Eriti hullud olid olukorrad, kui oli vaja kiiresti midagi teha või otsustada, aga Ummit kätte ei saa. Püüad siis meelde tuletada mingeid eelmisi kogemusi ja kõige valutumaid-loogilisemaid lahendusi. Aga sellisesse situatsiooni oli error juba sisse programmeeritud, sest sina oled ju ajudeta amööb, sinul ei ole mingit õigust ise mitte midagi mõelda. Mitte iialgi ei öeldud Kikkas head sõna sellele, kes midagi oma peaga mõtles ja midagi kasulikku tahtis teha.
Kui Ummil oli järjekordselt kehv tuju/tervis (loe. tavaliselt pohmell) ja viha vajas väljaelamist, sai ta kõige suurema rahulduse kellegi võimalikult noore inimese alandamisest ja mõnitamisest, sest need ehmatasid reeglina kõige rohkem. Erit veel siis, kui ta oli just paar eelmist päeva seda noormeest või neiut seksuaalsete naljadega narritanud ja ennast lõbustanud. Mul ei lähe mitte iialgi meelest ära pisikest kasvu Getlin, kes paariminutise hilinemise pärast pidi kuulama isiklikke solvanguid. "Kust krdi august sa tuled, silmavärv laiali?" lõugas Ummi "Kust sind välja visati? Käi garderoobi, tee ennast korda ja kirjuta seletuskiri!" Kui ma talle järele jõudsin, seisis tüdruk keset gardekat nagu soolasammas. Võtsin tal õlgade ümbert kinni ja hakkasin rääkima, et ära pane seda hullu tähele ega võta isiklikult, läheb üle...ja siis puhkes Getlin niimoodi nutma, et ma ise hetkeks tardusin. Vaene tüdruk vappus kogu kehast nagu tahaks hinge seest välja ahastada.. Hoidsin teda, silitasin ta pead ja rahustasin....
Või Alan, kes elas Raplas ja käis tööl rongiga. Tööle tulles oli ta  Ummit palunud, et see võimalusel arvestaks graafikus tema rongiaegadega, ja Urmas oli seda lubanud. Peale kella 16 on buffekokkadel võimalus minna pausile, ja kui Alanil oli lühike päev, mis kestis kuni kella 17ni, lahkus ta oma pausiaja arvelt natuke varem, et rongile jõuda. Ta töötas igal sellisel päeval reaalselt 6,5 tundi, nagu ette nähtud, sest pool tundi võeti tal niikuinii töötasust maha puhkeaja arvelt. Ummi teadis seda, aga "nutupäeval" 5ndal lasi Alanile maksta ainult 6 tunniste päevade eest ja ilma preemiata, põhjendusega et poiss lahkus korduvalt omavoliliselt varem töölt. Alan ei hakanud nutma, aga 6ndal ta lihtsalt enam ei tulnud.
Või noor 14 aastane kõhnake flaierdaja Grete, kes tuli tööle meie turundusdirektori Hektori kaudu ja kellele oli öeldud, et ta tohib üks kord päevas tasuta süüa. Tüdruk võttis lõunapraele lisaks ka magustoidu - ning sattus samuti Ummi sõimurahe alla "me ei pea siin kedagi tasuta nuumama" Grete nuttis samuti alandusest, ta ei teinud ju meelega, ta ei teadnud. Kord suvel, kui meil oli palju tööd, kamandas Ummi Grete saali appi. Tüdruk tõi teiste eeskujul vahepeal ka kaevu veepudeleid, ning siis kamandati mind vaibale,  "õpetage ometi sellele lollile, et tema ei tassi pudeleid süles - nühib neid seal vastu oma neljateistaastaseid rindu, jälk..."
Või samuti verinoor Marge, isikliku elu üleelamistest väga tundliku psüühikaga neiu. Öösel oli buffees alanud kanalisatsiooni uputus, Marge pidi sel päeval alustama, mina tuli hiljem. Kui ma kohale jõudsin, ajas näost tulipunane Ummi Marget taga nagu haavatud looma, röökides talle iga 2 minuti järel erinevaid korraldusi. Tüdruk oli shokis, värises ega saanud enam mitte millesti aru. Astusin vahele, võtsin neiu käest harja ära ja saatsin ta omavoliliselt, Ummi silmade all, garderoobi rahunema. Karjugu minu peale edasi, kui tahab, mind see juba ammu ei häiri :)
Või minu enda poeg, kes enne sõjaväeteenistust meile paariks kuuks appi tuli. Oli olnud mingi konflikt, Ummi oli nõudnud seletuskirja. Poeg oli selle kirjutanud, aga Ummile ei olnud seal midagi meeldinud, ta oli visanud selle paberilehe klientide juuresolekul buffee ette põrandale. Poiss läks ja kummardus seda üles tõstma, ning sel hetkel oli Ummi teda õlast tõuganud....
Või seesama Rait, kes samuti ükskord hilines, kuna oli graafikut valesti vaadanud. Ta kiirustas, et buffee õigel ajal valmis saada, kokad aitasid teda nii palju kui said. Ummi seisis aga kellaga buffee kõrval.
"Ühe seletuskirja kirjutab ta mulle niikuinii" ütles Ummi mulle minu küsiva pilgu peale "Aga kui ta buffeed õigeks ajaks valmis ei saa, kirjutab teise veel....."

Kobeda Kuke Blogi 5. Naljad.

Olgu, vahepeal võiks kirjutada ka midagi lõbusamat. Sest nalja sai meil seal Kukes ka piisavalt.

Kell sai 19 ja restoran suleti, hakkasin lugema kassat. Olin rahanumbritesse juba üsna süvenenud, kui minu kõrvale ilmusid Illikas ja teine tolleaegne buffekokk Rait.
"Tahad, me erutame sind nelja käe ja kahe keelega?" kõlas küsimus.
Vabandust?! Kas ma kuulsin õigesti?!
Tõstsin pilgu kupüüridelt ja vaatasin päevakangelaste äraseletatud muigvel nägusid. Ok, mängime kaasa, mis pull siit nüüd tuleb?
See, mis järgnes, ajab mind tegelikult turtsuma siiamaani, kui see mulle meenub:)
Kutid ajasid keeled suust välja, tõstsid oma mõlemad käed pea kõrvale, keerutasid neid vasakule ja paremale, pööritasid silmi ja häälitsesid.....
Ausõna, ma otsisin pärast veel tükk aega põrandalt sente, sest suurest naerust kõverasse vajudes pillasin kassakarbi maha. Illikas ütles selle peale, et kui see oleks olnud viinapudel, oleks ta tulnud mulle kohe appi põrandat lakkuma...

Rait oli noor, ülikiitsakas ja ülikiilakas :) Tööst vabal hetkel meeldis talle aeg-ajalt kapuuts silmini pähe tõmmata ja vene aksendiga rääkima hakata -".. mjiiina oljen koplji pjättt..." ja muud pulli teha.
Kuid vastupidiselt Illikale ei võtnud Rait tilkagi napsu (sest see aeg pidi möödas olema:)), oli juba tütrekese isa ja tegi korralikult tööd.
Siiski Ummile ta nägu ei meeldinud ja ta peedistas noormeest samuti igal võimatul ja võimalikul momendil. Rait aga hammustas Ummi olemuse üsna kiiresti läbi ja lahkus ka üsna kiiresti, kolides perega Soome.
Raidil oli komme aeg-ajalt võimalikult märkamatult minu kõrvale hiilida ning aeglaselt ja tähendusrikkalt sosistada: "M---e, ma hoian sul silma peal". Või siis mulle jäätükke krae vahele puistata. Minu ülim külmakartlikkus oli kõikidel teada ja samuti ka see, milliste detsibillide ulatuses ma kiljuda suutsin, kui tuli ootamatult mingi jäise esemega kokku puutuda. Ükskord tegin ma seda telefoni, vesteldes loomulikult Ummiga mingil tööalasel teemal. Peakokk Kalevipoeg aga leidis, et nüüd on õige hetke mulle selja taha jalutada ja külm metallist köögilabidas vormipluusi kaelusest vastu mu nahka libistada. Minu röögatus, mis sellele järgnes, vakatas hetkeks totaalselt vaikseks vist ka köögimasinate müra. (Või läksid mul endal mõneks sekundiks kõrvad lukku :))
"Nii," ütlesin ma telefoni, kui jälle rääkida suutsin "Ummi, vabandust, aga nüüd ma lähen ja löön maha sinu peakoka. Võid hakata kohe uut otsima."

Peakokk Kalevipoeg oli tegelikult see inimene, kellelt ma lõpuks õppisin, kuidas Ummiga käituda. Ta oli totaalselt rahulik ja kogu aeg heas tujus, mitte millestki ega kellestki ta ennast häirida ei lasknud. Tuli hommikul alati 15 minutit hiljem, ajades sellega iga kord torisema vanemkokk Olku, kes pidi siis rohkem vaeva nägema. Kalevipoeg aga asus naeratades ja täiesti häirimatult toitudega tegutsema, leidis veel aega käia paar korda suitsul ja naisterahvast külmlauakokka näpistamas ja temaga koos itsitamas. Ummi võis ümber tema kärkida ja paukuda, Kalevipoeg ei katkestanud oma tööd, vastas Ummi torkivatele küsimustele rahulikult ja ikka muigega suunurgas. Olgu öeldud, et teda vihkas Ummi lausa eriliselt, mingil põhjusel aga otse näkku ei sõimata ei julgenud, õiendas hoopis Kalevipoja pärast pidevalt teiste kokkade kallal. Põhiprobleemiks olid talle peakoka toidud - küll olid need tema meelest liiga soolased, küll alakaalulised, kuivanud või lihtsalt koledad. Aga ta ei läinud seda ütlema Kalevipojale endale, vaid võttis põhiliselt vaeste buffekokkade kallal - teie minge, teie peate minema ja ütlema, kõlbmatu toidu kööki tagasi saatma, teie vastutate, teie pakute siin meie klientidele sellist saasta! jne.
Olin ka mina sunnitud paar korda kööki kõmpima ja ütlema, et näe, Ummi käskis ribid tagasi saata. Kalevipoeg keeras end minu poole, võttis mul rahulikult ja kindlalt õlgade ümbert kinni, vaatas mulle mõni hetk vaikides otsa ja ütles siis järgmised sõnad:
"M---e, ära tee temast välja. Vaata üle tema pea, näed palju rohkem"
Deem, kui õigus tal oli.....
Aga veel midagi naljakat.
Tagaukse juures on koridor ja selle ääres uksed kahte suurde külmkambrisse. Esimene on tavaline külmik, kuhu ma olin äärmisel vajadusel nõus isegi sisenema, fliis seljas, ja teine on sügavkülm, kuhu ma oma jalga ei tõstnudki. Tagauksest toodi meile ka kaupa, ja ükskord nägin ma pealt parajalt koomilist vaatepilti:
Üks autojuht oli kaubad kuivainelattu tassinud ja hakkas mööda koridori tagaukse poole liikuma, et lahkuda. Ühe külmkambri uks oli aga mingil põhjusel paokil. Kaubatooja lükkas möödudes selle ukse täiesti automaatse liigutusega kinni - tõenäoliselt oli tegu korda armastava inimesega, kes teadis, et külmikute uksed ei tohiks lahti olla. Vend tegi veel paar sammu ja siis seisatas - sel hetkel jõudis talle ilmselt kohale, et see pole tema koduköök ega -külmik, tal polnud ju õrna aimugi, kas keegi on seal sees ja kui on, kas see keegi ise välja ka saab. Nii kiiret ümberpööret, samme tagasi ja ukse lahtirebimist saab harva näha :)
Siinkohal mainin veel ära, et loomulikult ei saa selliste külmikute uksi väljastpoolt nii sulgeda, et seest välja ei saaks, see oleks täielikult eluohtlik. Vastasel juhul oleks keegi võibolla juba ammu Ummi selja taga ukse kinni lükanud. Kogemata muidugi....:)

Kobeda Kuke Blogi 4. Viiendal nutame.

Mis see siis tähendab - süüdi on alati ka teised?
Ok, ma olen loomulikult kuulnud, et näiteks sõjaväes on selline kord, teeb üks noorsand pättust - karistatakse tervet rühma. Et vat nüüd mitte keegi ei saa täna linnaluba või magustoitu. Aga sellel asjal on olemas ka mõte, sisuline tähendus, millest iga normaalne ja loogiliselt mõelda oskav inimene aru saab. On ju väga-väga sant tunne, kui oled oma seltsimeestele-kaasvõitlejatele käru keeranud, edaspidi ikka mõtled, kas tasub valel ajal suitsule hiilida või vales kohas moblat kasutada.
Aga meil Kobedas Kukes olid asjalood natuke teisiti.
Näiteks  läheb uus ettekandja laudu koristama. Talle on räägitud, et alati peab kaasas olema lapp, millega laud kohe üle pühkida, on räägitud ka seda, kuidas seda lappi käes hoida ja kasutada, kuidas musti nõusid kandikule paigutada. Aga iga asi nõuab harjumist ja vilumuse tekkimist - juhtub ikka, et näitsik tõstab klaasi laualt, hoides seda liiga kõrgelt kinni, või lehvitab lappi liiga laialt. Ummi kõnnib mööda ja näeb.
Mis oleks edasi normaalne tegevus? Ummi, restorani juht ja ise kogenud kelner-baarmen, võiks astuda tüdruku juurde ja talle mõned asjad üle korrata. Ja ma pean tunnistama, et kui ta on sellisel hetkel üliheas tujus ja/on tegemist nii uue inimesega, keda ta pole veel "ristinud", siis ta nii teebki. Või kui see poleks olnud hetkel sobiv, palju rahvast saalis ja Ummil kiire, siis kutsub ta kellegi vanima olija ja palub uut veel õpetada. Ka selline käitumine oleks täiesti okey.
Meil toimus tihtipeale aga hoopis selline situatsioon - teine ettekandja ja kassapidajad kamandati kontorisse ja "loputati" läbi. Miks me ei näe, miks me ei jälgi, miks me lubame laiskust, lohakust ja valesid töövõtteid. Kui püüdsime seletada, et on ju suveperiood, rahvast palju ja me kõik rabame tööd ja kellegi sabas käia pole aega, saime vastuseks tüüpilised "..mida te vabandate siin, kõik ainult vabandavad, tehke silmad lahti, küll te viiendal nutate.." See "viiendal nutate" oli ka üks Ummi lemmikähvardustest, mida ta mõnuga kõigi suunas pritsis. Samal ajal, kui nimetatud töötajad juhataja juures "vaibal" seisid, kuhjusid saalis tegemata tööd - koristamata lauad, vähenev puhaste nõud hulk ja hämmeldunud inimesed kassade juures, kes oma toidu eest maksta soovisid. Hea oli, kui siis mõni julgem buffeekokk tuli ütlema, et palun vähemalt üks kassapidaja saali tagasi.
Teine variant oli selline, et Ummi tuli mõne töötaja juurde ja hakkas rääkima. Et vaata kui halvasti see ja see oma tööd teeb. Selle kirumisega küttis ta ennast üha rohkem ja rohkem üles ja lõpuks lausa vahutas vihast, pritsides tuld ja tõrva. Ja siis see vaenekene, kes seda "mäejutlust" hetkel kuulama pidi, värises vaikselt hirmust. Sest ühtegi sõna ei poolt ega vastu ta Ummile öelda ei saanud - iga sellises olukorras öeldud sõna oli vale ja andis "raevunud härjale" ainult vunki juurde.
Kolmas variant oli see, mida tegid alguses kõik uustulnukad ja üsna pikka aega ka mina - minna ise Ummile mingist murest või probleemist rääkima. Et kohvimasin streigib, kotletid lagunevad panni peal ära, pesumopp on kasutamiskõlbmatuks kulunud või et kiiresti oleks vaja longerot tuua. Loomulikult tehti seda lootusega saada probleemile kiire ja asjalik lahendus, saadi aga hoopis sõimata. Miks restorani vara ei hoita ja hoolimatult lõhutakse, miks buffekokk on nii rumal ja kahjutekitav, et lubas peakokal sellised kotletid välja panna, mingu töötaja ja otsigu üles keskuse koristaja ning palugu tal meie põrandapesumopp oma pesumasinast läbi lasta (sic!), ja miks keegi talle varem ei öelnud et longerot on vaja, mille eest ta meile palka maksab!!!
Küll me viiendal kõik nutame...

Kobeda Kuke Blogi 3. Illikas

Nüüd pean ma rääkima natuke sellisest legendaarsest vennast Kobedas Kukes nagu Illikas, kes oli 1 - 8 klassini minu armas klassivend. Kahjuks oli temast saanud alkohoolik, aga sellist tüüpi topsivend, kes suutis tööl käia, ja veel väga kohusetundlikult. Ei jäänud ta iialgi haigeks ega puudunud ka ühelgi muul põhjusel, aga iga päev hommikust peale oli ta auru all, manustas selle meeldiva seisundi hajuma hakkamise kahtlusel ikka vaikselt märjukest juurde ja meie kõik saime ainult tummalt soovida, et ta ikka õhtuni arusaadavalt rääkida suudaks ning ümber kukkumata vastu peaks.
Miks tummalt, võib keegi küsida. Miks keegi Ummile ei räägi?
Sest Ummi teadis seda isegi. Jah, loomulikult oli meil korraldus kohe teda teavitada, kui meil tekib kahtlus, et Illikas on purjus. Aga see oli farss - kellegi kaebamist oli vaja lihtsalt selleks, et siis Illikal jälle pool palka ära võtta. Ok, aga tulebki karistuseks võtta, võib tekkida jälle õigustatud küsimus.
Aga seda tegi Ummi kogu aeg niikuinii. Põhjuseid leidis ta alati - sest nagu üsna ruttu taipasin, oligi tal juba ammu eelarves, et see mõnes mõttes saatuse heidik töötabki tema heaks näruste kopikate eest.
Illikas oli Ummile alaline peksukott, keda võis 24/7 sõimata. Ja see Ummile meeldis - kui sai kedagi karistamatult alandada - kedagi, kes vastu hakata ei julgenud. Ja Illikas lasi alati pea longu ja vaikis, kui Ummi alustas juba hommikul - nii, miks on siit panni tagant sitane (sinna ei pääsegi ligi ilma suure mööbeldamiseta), miks on lambikuplid poleerimata (neid ei saa puhastada restorani lahtioleku ajal), miks on ventilaatorid tolmused (vaata eelmist põhjust), miks on Illika tööpõll must (tal on olnud 6 tööpäeva järjest ja ainult üks põll) jne.jne.jne. Illikas proovib öelda ka mõned vastused, sest talle ju esitatakse küsimusi, ent siis kõlab "ummi special" - ÄRA VAIDLE, KUULA MIND!!! See olgu homseks tehtud, ja see, ja see ja see. ÄRA VAIDLE! Mind ei huvita, teed ära - või muidu viiendal nutad.....
Ja siis lõpuks jäi Illikas vait. Toimetas ja sahmerdas, käed värisemas - eks nii permanentsest pohmellist kui närvipingest. Kui Ummil eriliselt sadistlik norimistuju oli, käis ta kuni resto avamiseni Illika kannul - "tule siia ja nühi siit see sitt minema. Mitte selle lapiga, võta see svamm. Ei pihusta vahendit sinna, svammi peal lased. Mitte niimoodi ei nühita, krt, mitte midagi sa ei oska! Ja vaata, mis siin on. Mind ei huvita, et sul on vaja toitu välja panna - see on sinu tegemata töö. Teeme hiljem lahti, kui buffee  pole klientidele valmis, ja sa maksad mulle selle kahju kinni..."
Kui Ummi oli selle päeva naudingudoosi kätte saanud ja lõpetanud, algas teine vaatus - Illika nutt ja hala kõigile ülejäänud elavatele olenditele Kuke personali hulgas. Olgu veel mainitud, et  see vend armastas tegelikult meeletult rääkida - ta alustas sellega tavaliselt sel momendil, kui ta oma jalgrattakiivri ja seljakotiga välisuksest sisse astus. Ta tuli alati varem, seisiski siis esimesed 10 minutit köögis kiirustavate kokkade kõrval ja jahvatas. Mida ta hommikul uudistest luges, mida ta naaber õhtul tegi ja mis kell tema kassid hommikul õue läksid...Vanemkokk Olku läks üle ühe korra ikka tõsiselt närvi - ära sega, kiire on, mine juba ise ka tööle. Siis hakkas Illikas Olkut narritama, mis lõppes paar korda ka sellega, et Olku lubas Illikale panniga pähe lüüa.
Aga igal muul vähegi võimalikul momendil päeva jooksul püüdis Illikas buffe läheduses kinni sealt mööduva kolleegi nagu pika keelega konn oma saagi ja kukkus kurtma. Jutustas Ummi sõnad vähemalt kümnes eri variandis ümber ja haletses ennast. Kui me kõik juba temast eemale hoidsime, sest buffeekokaga lobisemine oli keelatud, hakkas ta leti tagant välja ujuma ja ikkagi ennast kas kassapidaja või ettekandja kõrvale lobisema sättima. Kui aga Ummi oli majas, oli see eriti ohtlik - sest tal oli veel üks omapära - tema nauding nr.1 "Sõima Illikat" kõrval nauding nr.2 "Süüdi on alati ka kõik ülejäänud"

Kobeda Kuke Blogi 2. Miks üldse.

Alustan nüüd üldse sellest, miks ma Kukke üldse sattusin.
Töötasin eelmised viis aastat rõõmsalt ühes üsna edukas firmas n.ö "oma erialal", kuhu sattusin juba aastal 1994, nimelt kontoritarvetes. Olin tubli ja kohusetundlik müüja-müügisekretär-klienditeenindaja, armastasin oma tööd ning olin üldkokkuvõttes oma eluga kenasti rahul. Siis tuli aga meile tööle üks igati vahva, hakkaja ja ilus noor neiu, kellesse meie keskealine meesülemus muidugi hullult kiindus. Soov tütarlapsest teha ka lähedane sõber nii tööalaselt endale kui ka oma perele hakkas neiule mõjuma juba ahistavalt ning lõpuks ta lihtsalt sõna otseses mõttes põgenes meilt töölt, solvates sellega enda arvates ülimalt heatahtlikku härrat hingepõhjani. Kuna mina aga oli selle tüdrukuga meie 20aastasest vanusevahest hoolimata hoopis ise suureks sõbraks saanud, sattusin paratamatult samuti härrasmehe kahtlustuste ja viha alla ning mind sunniti lahkuma. Vahemärkusena olgu öeldud, et loomulikult seisin ma enda eest, saavutasin võidu ja tänaseks päevaks olen igati rehabiliteeritud ja mainitud härraga uuesti sõber ja ta on teinud mulle ka uue tööpakkumise.
Ummi oli aga kunagi olnud minu kadunud noorema venna üks parimaid sõpru. Peale seda suurt õnnetust, kus hukkus ka minu vend, jäime koos emaga temaga ikka aeg-ajalt suhtlema, tundsin teda kui südamlikku ja toredat inimest, kes väga hoidis oma peret, eriti oma kahte tütart, aga oli ka samas edukas restoranide juhtija. Tema juttudest meie erinevatel kohtumistel jäi mulle mulje, et ta on range ja nõudlik, kuna teab omaenda baarmeniminevikust kõiki trikke, mida ebaausad töötajad kasutada võivad jne., aga samas ka õiglane ja kohusetunnet ja head tööd hindav.
Eksisin. Rängalt. Aga sellest edaspidi.
Kui ma tookord uut tööd otsisin, küsisin seda ka Ummilt, aga rohkem selle mõttega et tal on seoses oma tööga üksjagu palju tuttavaid, äkki kellelgi on vaja müügisekretäri. Mingit restoranitööd polnud ma kunagi teinud ja "söögindus" polnud mind ka kunagi köitnud.
Suur oli aga minu üllatus, kui Ummi ühel päeval helistas ja ütles, et ta on asja üle järgi mõelnud ja hoopis temal endal olevat mind vaja. Et kuu aja pärast avab ta uue restorani, peab hakkama palju tööaega ka seal veetma ja tal olevat vaja assistendi, kes Kukes kogu meeskonnal ja tööl silma peal hakkab hoidma.
Ossa püss....
Olin alguses üsna ehmunud. Mina??? Ma ei tea sellisest tööst mitte muhvigi, vabandage väga. Ja veel ülemuseks....tean ma oma vastumeelsust (loe.laiskust) igasuguse juhtimise, vastutuse ja juhendamise suhtes. Oh, oleksin ma edasist õudust osanud ette näha...
Aga omamoodi oli Ummi pakkumine palsam mu haavatud egole. Ja kuna teadsin tema ülisooja suhtumisse minusse, otsustasin et karta pole ju midagi - ja ongi põnev proovida midagi hoopis uut.
Oma naiivses vaimusilmas nägin end kenas kostüümis ja kontsadel mööda restorani ringi kõpsutamas ja töötajaid range pilguga jälgimas. Ka palganumber oli ilus. Ok, ainuke mõru pill tundus see, et suvel ei saa puhkust. Aga sellise palga eest saab kevadel või sügisel Türki ka sõita...
Nii et olin nõus.
Mis siis edasi sai? Kohe räägin..:)

Kobeda Kuke Blogi 1. Sissejuhatus.

Joonista mulle taevas….

“risui mne neeba…” – laulusõnad, mis jäid mulle kummitama  Kobeda Kuke köögiriiulil lõugavast raadiost. Jõnksutasin puusi muusikarütmis kaasa ja panin pihta tükikese koogiäärt, mida külmlauakokk Meelika oli vastvalminud plaadimaiuse küljest ära lõiganud. Enne tuli muidugi kiirelt kiigata juhataja Ummi paokil kabinetiukse poole. Selge, istub, nägu Delfi uudistes. Kiire amps, veel üks kontrollpilk "napooleoni" kabinetka suunas, hõige köögi teisele poole peakokale "kanasnitsleid, palun" ja kiirelt lükanduste vahelt buffeesse tagasi. Einoloomulikult, selle 20 sekundi jooksul oli sinna pannide ette juba siginenud tüüpiline seltskond - kaks äravahetamiseni sarnast poisipea ja prillidega paksu soome prouat (üks ainult natukene lühem kui teine) ja nende näost punetavad higiste juustega abikaasad (ühel ainult natukene suurem kõht üle püksivärvli). Selge, astume neile aga ligi ja "...tämä on kanafilee juustolla, ja tämä on kanaleige...tässa on viinerleige...."

Niisiis - nagu ma oma eelmises postituses mainisin, tuleb totaalne blogiuuendus. :) Igasugune sentimentaalsus ja hala on lõppenud, Sallike täiesti jälle tema ise, vaimukas ja löögivalmis ning vaatamas maailma mõnusa sarkasmiga. Kui vaja. :) Aga tuhandeprotsendiliselt on tal alles tema süda, mis hakkab alati valutama, kui näeb ülekohut. Ja seda on ta viimase 3 aasta jooksul näinud palju...aga see saab ka kõik siia järjekorras kirja pandud. 

Võtame näiteks sellesama koogitüki - miks ma pidin  seda salaja võtma? Kokk lõikab koogi lahti, sätib õige grammkaaluga tükid taldrikule ja viib saali desserdilauale. Äralõigatud ääri ei kasutata, need visatakse minema. Oma töötajatele söömiseks - EI, EI, EI!!! Miks mitte, küsite teie. Mina küsisin ka kunagi. 

"See on restorani vara!" karjus näost punane  Ummi. "Aru ei saa või!! Mina f..k ei käi teie kodudes varastamas. Te saate osta kord päevas toitu 50% soodsamalt - v...u, mingit tasuta magustoite siin ei jagata!"

Ahah. Aitäh! Õnneks ei toimunud see küsimine päris alguses, kui olin veel täis lootust ja õhinat ja energiat ja soovi Ummit päriselt ka restorani juhtimisel aidata. Milleks ta mind tegelikult 3 aastat tagasi kutsus. Siis oleksin ma vist järjekordselt soolasambaks tardunud. Küsisin ikka juba oma ülipaksu naha kaitsvas varjus, ja reageerisin "vastusele" vaid "ilmega nr.2 - võimalikult neutraalne silmade ja suu hoiak, pilk Ummi ninal". Ülejäänud, kes sel hetkel samuti lähedal seisid, kasutasid umbes sama taktikat.

Pärast toimus meil omavahel muidugi traditsiooniline pilkude ja/või muiete vahetus. Tubli, Ummi!! Mine võta nüüd baarist täna oma esimesed 4cl Vana Tallinnat.....:)

Pärast pikka pausi

Ilmari on hakanud viimasel ajal küsima, kas ma olen midagi kirjutanud. Ja kui ma vastan talle, et ei, pole ju aega, niigi on elu huvitav ja mitmekülgne (khm :)), ja et maailmas on vägagi palju ülihäid raamatuid ilma minutagi, näen ma tema näost, et ta ootab intrigeerivamat vastust. Ja tasapisi on mul endal ka tunne, et võiks ju jälle. Eriline vestleja pole ma kunagi olnud, räägin ainult siis, kui on päriselt ka midagi öelda :) Ok, selle eest, et aeg-ajalt midagi öelda oleks, on Ilmari ise hästi hoolitsenud....aga sinna me jõuame. Nii et ma ei unustaks oma värsket vaimu ja vaimukust ja kerget irooniat, peab uuesti alustama kirjutamisega.
Kui nägin mõned kuud tagasi KesKus´is teadaannet romaanivõistluse kohta, mõtlesin korra oma blogi ära redigeerida, struktueerida ja visualiseerida kauniks kunstiks :) Aga maailmas on miljoneid hüljatuid naisi, kes võibolla usuvad, et just nende lugu ja valu on erakordne. EI OLE! :) Aga mingeid peatükke ma sealt kindlasti kasutan. Kas sellest tuleb päevikuvormis Mehed Minu Elus by Katrin Aedma, tangoromaan või ülim ebaisikuline seksuaalne enesepiitsutus, ma veel ei tea :) Aga teen algust...

Me sõidame õhtuti koju, kui me just kuskil festivalil-maratonil ei tangota. Ja me sõidame tavaliselt alati hilja, kuna me tangotame ka kõikidel lokaalsetel võimalustel :) Mis on tuhat % fun! Ja kui me sõidame, siis Ilmari räägib tangost ja mina kulan. Mis on sada % fun! Ja siis me jõuame Rannamõisa kirikuni ja auto teeb vasakpöörde, et sõita Liikvale. Ja siis....ma lülitun mõneks hetkeks alati välja....
Sest seal seisab Merihobu.
Hüljatud siiani, aga alles. Hoone, väravakaar, kruusatee...paar korda talvel olen näinud rebast hoone läheduses valvamas.

Merihobu andis kunagi peavarju, privaatsust ja lähedust. Kamin küdes, külastajaid oli alati vähe, aga menüüs oli hõõgvein ja sai segamatu ahnusega suudelda. Kuni järgmise sigaretini. Jah, siis võis veel laua taga suitsetada. Kuskil tagapool olid ka mingid saladuslikud saunaruumid, aga neid me ei vajanud. Sest just ujumast-saunast me alati tulime :)

Kui ma võidaksin suure-suure summa raha (tõe huvides olgu öeldud, et just hiljuti natuke võitsingi, aga selliseks projektiks siiski liiga vähe), siis ma puhuksin sellele kohale uuesti elu sisse. Mul on olemas täielik visioon aialoungest,mida sooviksin sinna rajada, koht on puudega piisavalt tuulte eest kaitstud. Lastele kummibasseinide rent ja liivakast, emmed saaksid rahulikult diivanitel sealsamas lebotada. Palju rohelust, eri kõrgusega taimekomplekte, relax muusika....Kuna eestimaa suvi on heitlik, siis kindlasti soojuslambid ja pleedid, aga et oleks üks selline päikesepoolne tuulevaikne chill koht, mis näiteks õhtul võiks muutuda värviliste laternatega kaunistatud rajumaks-põnevamaks peokohaks. Ja loomulikult majutusvõimalus, sest bussiühendus linnaga lõpeb 12 paiku. Ja üle tee on ju kirik, kuhu saab alati hommikul minna patte andeks paluma....:)

Ilmari helistas. Mulle tundub, et soovib ka minuga selliseid  "olen lihtsalt Su kõrval ja Sinuga" kõnesid, nagu Teelega. Pean ümber harjuma, mulle on sisse kodeeritud ikkagi teema "kõne maksab, ära lobise" :) Aga heameelega avastan enda jaoks midagi uut. Ning see, et ta tuli täna ootamatult koju sööma ja....oli ülim nauding minu kõigile avatud meeltele!

Tangost hakkan ma kirjutama edaspidi. Kired, kired....võitlust, koha kättenäitamist, armuvalu ja pettumusi jagub. Nagu elus. 
Aga elu ongi elamiseks. Viva!!!