Nüüd on võibolla juba üksjagu paljudel inimestel tekkinud küsimus, miks ma kirjutan Kuke juhatajast Ummist ainult selliseid õudusi. Miks ma ei suuda olla objektiivne, kas mul on tema vastu mingi isiklik vimm ja miks jne. Sest kui ta on nii õudne, kuidas siis inimesed seal töötada suudavad?
Aga kahjuks on kõik tõsi, ja enamgi veel. Selle 3 aasta jooksul, mis mina seal veetsin, lahkus palju töötajaid - pidama suutsid jääda need, kes a) said korralikult pappi ja/või b) keda Ummi hoidis. Jah, ka neid oli mõningaid. Nagu meie baaridaam Veige, üle 50ne naisterahvas - tasane ja natuke aeglane, kuid samas ülipüüdlik, ülihoolas, karske (töö ajal :)) ja läbinisti aus. Hommikul oli ta pool tundi varem platsis kui vaja, et kõikide ettevalmistustega õigeaegselt valmis saada ja õhtul toimetas samuti kauem, nühkis ja küüris kõik läikima. Kukes oli ta töötanud üle 5 aasta, kuulas vaguralt ja pani vajadusel kirja kõik, mida Ummi rääkis, ja kui Ummi mõnikord ka talle oma taltsutamatus vihahoos liiga tegi, ei hakanud ta iialgi vaidlema ja õigust nõudma. Selline suhtumine ja käitumine ning pikaaegne vastupidamine Kukes hoolimata kõigist tormidest oligi ainuvõimalik viis Ummi väikest respekti ära teenida. Eriti kui töötaja üliinnukalt väljaspool tööaega pesi ja koristas - siis oli Ummi üsna armulik - veel üks tema lemmiklauseid hommikuste koosolekute lõpetuseks oli "Otsige mustust" Tunnistan, et mul läks iga korda seda kuuldes süda pahaks...
Ma jätan kõrvale kõik Ummi isikuomadused nagu ebaintelligentsuse, empaatiavõime puudumise, kitsiduse, domineerimisjanu ja ülima naudingu saamise seksistlikest ja perverssetest naljadest, totaalse "mölapidamatuse" ja rassistliku suhtumise teist nahavärvi inimestesse. Ma olin täiesti valmis teda aksepteerima ainult kui tugevat, oma ala tundvat ja inimesi õigesti hindavat restorani juhti.
Kahjuks ei olnud see võimalik.
Ummil puudus igasugune järjekindlus restorani juhtimises. Põhiline oli see, et ühel päeval andis ta mingid kindlad juhised ja korraldused - vat seda asja teeme nüüd nii ja nii. Selge, arusaadav, teeme! Nädal aega hiljem sõimas ta su näo totaalselt täis, miks sa seda nii tegid. Hakkasid talle ütlema, et Sa ju ise....ära vaidle, kuula mind, viiendal nutad....Nüüd teeme seda nii. Paari nädala pärast võis korduda täpselt sama lugu. Teine taktika oli tal jätta asjade korraldamisesse võimalikult palju "halle alasid". Läksid küsima täpsemalt, et õigesti teha ja mitte eksida - pidas sulle pika ja segase loengu, saates su lõpuks töökohale tagasi. Tulid sama targalt kui minnes.
Eriti hullud olid olukorrad, kui oli vaja kiiresti midagi teha või otsustada, aga Ummit kätte ei saa. Püüad siis meelde tuletada mingeid eelmisi kogemusi ja kõige valutumaid-loogilisemaid lahendusi. Aga sellisesse situatsiooni oli error juba sisse programmeeritud, sest sina oled ju ajudeta amööb, sinul ei ole mingit õigust ise mitte midagi mõelda. Mitte iialgi ei öeldud Kikkas head sõna sellele, kes midagi oma peaga mõtles ja midagi kasulikku tahtis teha.
Kui Ummil oli järjekordselt kehv tuju/tervis (loe. tavaliselt pohmell) ja viha vajas väljaelamist, sai ta kõige suurema rahulduse kellegi võimalikult noore inimese alandamisest ja mõnitamisest, sest need ehmatasid reeglina kõige rohkem. Erit veel siis, kui ta oli just paar eelmist päeva seda noormeest või neiut seksuaalsete naljadega narritanud ja ennast lõbustanud. Mul ei lähe mitte iialgi meelest ära pisikest kasvu Getlin, kes paariminutise hilinemise pärast pidi kuulama isiklikke solvanguid. "Kust krdi august sa tuled, silmavärv laiali?" lõugas Ummi "Kust sind välja visati? Käi garderoobi, tee ennast korda ja kirjuta seletuskiri!" Kui ma talle järele jõudsin, seisis tüdruk keset gardekat nagu soolasammas. Võtsin tal õlgade ümbert kinni ja hakkasin rääkima, et ära pane seda hullu tähele ega võta isiklikult, läheb üle...ja siis puhkes Getlin niimoodi nutma, et ma ise hetkeks tardusin. Vaene tüdruk vappus kogu kehast nagu tahaks hinge seest välja ahastada.. Hoidsin teda, silitasin ta pead ja rahustasin....
Või Alan, kes elas Raplas ja käis tööl rongiga. Tööle tulles oli ta Ummit palunud, et see võimalusel arvestaks graafikus tema rongiaegadega, ja Urmas oli seda lubanud. Peale kella 16 on buffekokkadel võimalus minna pausile, ja kui Alanil oli lühike päev, mis kestis kuni kella 17ni, lahkus ta oma pausiaja arvelt natuke varem, et rongile jõuda. Ta töötas igal sellisel päeval reaalselt 6,5 tundi, nagu ette nähtud, sest pool tundi võeti tal niikuinii töötasust maha puhkeaja arvelt. Ummi teadis seda, aga "nutupäeval" 5ndal lasi Alanile maksta ainult 6 tunniste päevade eest ja ilma preemiata, põhjendusega et poiss lahkus korduvalt omavoliliselt varem töölt. Alan ei hakanud nutma, aga 6ndal ta lihtsalt enam ei tulnud.
Või noor 14 aastane kõhnake flaierdaja Grete, kes tuli tööle meie turundusdirektori Hektori kaudu ja kellele oli öeldud, et ta tohib üks kord päevas tasuta süüa. Tüdruk võttis lõunapraele lisaks ka magustoidu - ning sattus samuti Ummi sõimurahe alla "me ei pea siin kedagi tasuta nuumama" Grete nuttis samuti alandusest, ta ei teinud ju meelega, ta ei teadnud. Kord suvel, kui meil oli palju tööd, kamandas Ummi Grete saali appi. Tüdruk tõi teiste eeskujul vahepeal ka kaevu veepudeleid, ning siis kamandati mind vaibale, "õpetage ometi sellele lollile, et tema ei tassi pudeleid süles - nühib neid seal vastu oma neljateistaastaseid rindu, jälk..."
Või samuti verinoor Marge, isikliku elu üleelamistest väga tundliku psüühikaga neiu. Öösel oli buffees alanud kanalisatsiooni uputus, Marge pidi sel päeval alustama, mina tuli hiljem. Kui ma kohale jõudsin, ajas näost tulipunane Ummi Marget taga nagu haavatud looma, röökides talle iga 2 minuti järel erinevaid korraldusi. Tüdruk oli shokis, värises ega saanud enam mitte millesti aru. Astusin vahele, võtsin neiu käest harja ära ja saatsin ta omavoliliselt, Ummi silmade all, garderoobi rahunema. Karjugu minu peale edasi, kui tahab, mind see juba ammu ei häiri :)
Või minu enda poeg, kes enne sõjaväeteenistust meile paariks kuuks appi tuli. Oli olnud mingi konflikt, Ummi oli nõudnud seletuskirja. Poeg oli selle kirjutanud, aga Ummile ei olnud seal midagi meeldinud, ta oli visanud selle paberilehe klientide juuresolekul buffee ette põrandale. Poiss läks ja kummardus seda üles tõstma, ning sel hetkel oli Ummi teda õlast tõuganud....
Või seesama Rait, kes samuti ükskord hilines, kuna oli graafikut valesti vaadanud. Ta kiirustas, et buffee õigel ajal valmis saada, kokad aitasid teda nii palju kui said. Ummi seisis aga kellaga buffee kõrval.
"Ühe seletuskirja kirjutab ta mulle niikuinii" ütles Ummi mulle minu küsiva pilgu peale "Aga kui ta buffeed õigeks ajaks valmis ei saa, kirjutab teise veel....."
No comments:
Post a Comment