Kobeda Kuke Blogi 3. Illikas

Nüüd pean ma rääkima natuke sellisest legendaarsest vennast Kobedas Kukes nagu Illikas, kes oli 1 - 8 klassini minu armas klassivend. Kahjuks oli temast saanud alkohoolik, aga sellist tüüpi topsivend, kes suutis tööl käia, ja veel väga kohusetundlikult. Ei jäänud ta iialgi haigeks ega puudunud ka ühelgi muul põhjusel, aga iga päev hommikust peale oli ta auru all, manustas selle meeldiva seisundi hajuma hakkamise kahtlusel ikka vaikselt märjukest juurde ja meie kõik saime ainult tummalt soovida, et ta ikka õhtuni arusaadavalt rääkida suudaks ning ümber kukkumata vastu peaks.
Miks tummalt, võib keegi küsida. Miks keegi Ummile ei räägi?
Sest Ummi teadis seda isegi. Jah, loomulikult oli meil korraldus kohe teda teavitada, kui meil tekib kahtlus, et Illikas on purjus. Aga see oli farss - kellegi kaebamist oli vaja lihtsalt selleks, et siis Illikal jälle pool palka ära võtta. Ok, aga tulebki karistuseks võtta, võib tekkida jälle õigustatud küsimus.
Aga seda tegi Ummi kogu aeg niikuinii. Põhjuseid leidis ta alati - sest nagu üsna ruttu taipasin, oligi tal juba ammu eelarves, et see mõnes mõttes saatuse heidik töötabki tema heaks näruste kopikate eest.
Illikas oli Ummile alaline peksukott, keda võis 24/7 sõimata. Ja see Ummile meeldis - kui sai kedagi karistamatult alandada - kedagi, kes vastu hakata ei julgenud. Ja Illikas lasi alati pea longu ja vaikis, kui Ummi alustas juba hommikul - nii, miks on siit panni tagant sitane (sinna ei pääsegi ligi ilma suure mööbeldamiseta), miks on lambikuplid poleerimata (neid ei saa puhastada restorani lahtioleku ajal), miks on ventilaatorid tolmused (vaata eelmist põhjust), miks on Illika tööpõll must (tal on olnud 6 tööpäeva järjest ja ainult üks põll) jne.jne.jne. Illikas proovib öelda ka mõned vastused, sest talle ju esitatakse küsimusi, ent siis kõlab "ummi special" - ÄRA VAIDLE, KUULA MIND!!! See olgu homseks tehtud, ja see, ja see ja see. ÄRA VAIDLE! Mind ei huvita, teed ära - või muidu viiendal nutad.....
Ja siis lõpuks jäi Illikas vait. Toimetas ja sahmerdas, käed värisemas - eks nii permanentsest pohmellist kui närvipingest. Kui Ummil eriliselt sadistlik norimistuju oli, käis ta kuni resto avamiseni Illika kannul - "tule siia ja nühi siit see sitt minema. Mitte selle lapiga, võta see svamm. Ei pihusta vahendit sinna, svammi peal lased. Mitte niimoodi ei nühita, krt, mitte midagi sa ei oska! Ja vaata, mis siin on. Mind ei huvita, et sul on vaja toitu välja panna - see on sinu tegemata töö. Teeme hiljem lahti, kui buffee  pole klientidele valmis, ja sa maksad mulle selle kahju kinni..."
Kui Ummi oli selle päeva naudingudoosi kätte saanud ja lõpetanud, algas teine vaatus - Illika nutt ja hala kõigile ülejäänud elavatele olenditele Kuke personali hulgas. Olgu veel mainitud, et  see vend armastas tegelikult meeletult rääkida - ta alustas sellega tavaliselt sel momendil, kui ta oma jalgrattakiivri ja seljakotiga välisuksest sisse astus. Ta tuli alati varem, seisiski siis esimesed 10 minutit köögis kiirustavate kokkade kõrval ja jahvatas. Mida ta hommikul uudistest luges, mida ta naaber õhtul tegi ja mis kell tema kassid hommikul õue läksid...Vanemkokk Olku läks üle ühe korra ikka tõsiselt närvi - ära sega, kiire on, mine juba ise ka tööle. Siis hakkas Illikas Olkut narritama, mis lõppes paar korda ka sellega, et Olku lubas Illikale panniga pähe lüüa.
Aga igal muul vähegi võimalikul momendil päeva jooksul püüdis Illikas buffe läheduses kinni sealt mööduva kolleegi nagu pika keelega konn oma saagi ja kukkus kurtma. Jutustas Ummi sõnad vähemalt kümnes eri variandis ümber ja haletses ennast. Kui me kõik juba temast eemale hoidsime, sest buffeekokaga lobisemine oli keelatud, hakkas ta leti tagant välja ujuma ja ikkagi ennast kas kassapidaja või ettekandja kõrvale lobisema sättima. Kui aga Ummi oli majas, oli see eriti ohtlik - sest tal oli veel üks omapära - tema nauding nr.1 "Sõima Illikat" kõrval nauding nr.2 "Süüdi on alati ka kõik ülejäänud"