Kobeda Kuke Blogi 9. Pidu meie õuel.

Aga ühel päeval jõudis "pidu ka meie õuele" :)
 Kahjurõõmu tundmine ei ole ilus,kuigi teinekord on see alateadlik ja kontrollimatu - ikka natuke parastad oma salajasimas südamesopis, kui mõnel rikkal ülbikul vahest vähe kehvemini läheb. See lõhverdamine ja irvitamine, mis meil  Kukes peale ühte uudist lahti läks, oli ikka täiesti kontrollimatu.
Nagu ma blogi esimeses osas mainisin, avas Ummi  ka teise restorani ja juhatas ainuisikuliselt ka seda. Omanike hulka kuulusid veel üks eestimaal üsnagi kuulus kokk ja keegi naisterahvas eesnimega Kaia, kes oli olnud seotud ka Ummi eelmiste restoranidega.Tondikas oli ilus ja heal tasemel a la carte restoran. Tavaliselt veetis härra juhataja hommikupooliku meil, siis purjetas Tondikasse, sealt naases ta sellisel mõnusal pealelõunasel ajal ja alustas Vana Tallinnaga. Õigemini jätkas, sest alustas ta sellega juba Tondikas. Autojuhtimine purjuspäi ei olnud meie Ummikesele mitte mingisugune probleem - ta tegi seda üllatavalt kindlakäeliselt.
Kuid täpselt samuti nagu Ummi käitus oma personaliga Kukes, käitus ta ka Tondikas, töötajad hakkasid järjest lahkuma, mõned neist kaebasid ka Töövaidluskomisjoni ja saavutasid ka võidu. Kuid siis tegi Ummi ühe andestamatu vea - ta võttis hammaste vahele ka Tondika peakoka enda, leides, et vend istub liiga palju kabinetis arvuti taga, selle asemel et köögis toimetada. Hando aga polnud mingi papist poiss, ta teadis oma väärtust ja tundis läbi ja lõhki ka Ummit. Pealegi oli juhataja joomine ja tööliste peale karjumine, mille tagajärjel nad lahkumisavaldusi esitasid ja sellega normaalset töö planeerimist häirisid, Tondika peakokal juba ammu kopsu üle maksa visanud ja nüüd ta pani teised kaks omanikku konkreetselt fakti ette - kas lahkub Ummi või tema!
Ja siis ühel kenal päeval lõi meie Kobe Kukk mitmehäälselt ja võidurõõmsalt kirema!!! Telefonist telefoni rändasid fotod Tondika köögiseinal rippuvast teadaandest, et tänasest alates juhib Tondikat peakokk Hando ja Ummi pühendub ainult Kobedale Kukele. Veel oli seal kirjas, et Ummi ei telli enam endale lauda Vana Tallinnat, helistades oma moblalt baari, vaid läheb sellele ise järele....
Irrrrrv! Oi, kuidas kõik sel päeval seljad sirgu ajasid ja vaikselt muigasid. Kedagi ei morjendanud sel parastaval päeval isegi see hirm, et Ummi hakkab nüüd rohkem Kukes redutama ja meid piinama.
Kahjurõõm oli lihtsalt nii suur - Ummi jäi alla. Pidi loobuma Tondika juhtimisest, oma aust ja uhkusest. Mulle meenus, kuidas ta sealt ükskord ühte talle ebameeldivat külalist välja ajas - seisis nagu Napoleon, jalad harkis, nägu punane ja käsi ukse poole välja sirutatud, "Minema! SEE ON MINU RESTORAN!"