Ummile endal oli alkoholi manustamiseks täiesti isikupärane stiil. Alates nii umbes kella kahest pärastlõunal kõndis ta mõõdetud sammuga läbi restorani saali meie aatriumibaari juurde, jäi leti äärde seisma, ootas kuni baaridaam pööras pilgu temale, ja tõstis siis neli sõrme õhku. Baaridaam võttis seepeale kohvimasina peale laotud kruusidest kõige alumise, sest see oli soe, ning kallas sinna 4cl Vana Tallinnat. Ummi manustas selle koguse endale ühe lonksuga sisse ja siis kaifis veel umbes 10-20 sekundit paigal seistes joogi järelmaitset. Siis käis ta veel natuke ringi, viskas siin-seal töötajatega nalja, ja läks järgmise laksu järele. Kõik kordus täpselt samuti, neli sõrme, kohvitass pihku ja lonksatus. Peale teist ringi seisis Ummi natuke kauem, toetudes juba mõnusalt ühe küljega vastu baariletti. Ja siis võttis ta välja telefoni.
Ummi jumaldas rääkimist. Iseenda rääkimist muidugi :) Oli täiesti tavaline, et ta unustas ennast oma mobla otsa mulisema pooleks või lausa terveks tunniks. Kui ühel vestluspartneril teises otsas kannatus või aku otsa sai, helistas järgmisele. Kusjuures teda isegi kuulati, mõnes mõttes olid tema mõttekäigud ja väljenduslaad omamoodi vaimukad ja lõõgastavad - a la sari "Kaks ja pool meest". Vahest sai tõesti südamest naerda. Tüütuks läks asi aga siis, kui hakkasid ühed ja samad heietused ühtedel ja samadel teemadel. Ja kui oli manustatud juba 3., 4., ja 5. käik "Unesco kultuuripärandit", hakkas "plaat hüppama".
See tähendas seda, et siis algasid Ummi seeriad - jutt mingil teemal, sekundiline paus, mille jooksul kaasvestleja (loe. kuulaja) jõudis suu avada ja võibolla isegi paar häälikut kuuldavale tuua, kui tuli lause "tead, ma ütlen sulle ausalt" ja Ummi jutt jätkus absoluutselt ilma seoseta mingil muul teemal, mis oli tema juba ringiratast sõitva kupli all just kõnekeskuseni jõudnud. Ja nii see jätkus, jälle "ma ütlen sulle ausalt" ja ta räägib oma koerast, "ma ütlen sulle ausalt" ja teemaks on tema venna tarkusehambad, siis Tondika (Ummi teise restorani) uus juhataja, siis puhastusvahendid....
Kuna Ummi mind ka tegelikult üsna pikka aega hoidis, maandusime me vahest peale tööd Tondikasse või tema sõbrale (kusjuures üllatavalt normaalsele) kuuluvasse Saccasse. Ummi tellis muudkui mulle veini ja jutustas. Ma tõesti üritasin esimesed korrad mõttega kuulata ja kaasa rääkida, aga sain aru, et see on kasutu. Edaspidi manasin näole rahuliku naeratuse, nautisin veini ja ümbrust ning mõtlesin omi mõtteid, Ummi jutt oli nagu paratamatu taustaraadio, mida kuuled, aga ei kuula.
No comments:
Post a Comment