Kobeda Kuke köögikoridoris, kohe kuivainelao vastas seisis suur klaasustega külmkapp. Seal hoiti vett, karastusjooke ja....ÕLUT!!!
Ning mis oli eriti vahva - sellele külmikule ei olnud suunatud ka mitte ühti kööki valvavat kaamerat.
Õllepudeli vinnamisteks ja joovastava märjukese manustamiseks olid kokkadel omad, rikkalike kogemuste baasil väljatöötatud tehnikad.
Algselt oli muidugi vaja välja peilida, kus on Ummi. Kõige kindlam oli alustada tegevust siis, kui härra juhataja oli ennast parkinud saali koos kohvitassi ja vestluspartneriga, kes ei kuulunud sel päeval tööl oleva personali hulka - siis oli kõigil teada, et Ummil jätkub juttu kauemaks. Eriti kui kell näitas juba aega "pärast lõunat" ja kohvitass sisaldas enam mitte kohvi, vaid Vana Tallinnat :)
Aga piisas ka sellest, kui Ummi oli oma kabinetis ja arvutiekraani süvenenud. Siis tuli muidugi tegutseda kiiresti ja vaikselt ning pudeliga kähku köögist kaduda.
Illikas pani omale "trajektoori valmis", selgitades enne välja ka selle et köögis ei tolkneks sel hetkel muid segavaid ja võibolla liigselt suud pruukida võivaid elemente nagu mõni ettekandja või kassapidaja. Siis ta ühel hetkel startis nagu sprinter - kimas läbi saali ja köögi vahel olevate salooniuste, jõudis külmikuni, avas selle, haaras pudeli, peitis selle oma kokapõlle alla ning lasi kand ja varvas edasi kokkade garderoobi. Edasine sõltus "üldpoliitilisest olukorrast" - kui Ummi oli kindlalt ohutus kauguses, näit üldse majast väljas, siis manustati vähemalt pool pudelit kohe naha vahele. Kui Ummi aga paiknes ohtlikult lähedal, tuli esiteks konspiratsiooni mõttes ruttu buffeesse naasta ja ausat nägu teha. Natuke hiljem sai juba rahulikumalt näiteks "nina nuuskama" minna.
Olkul oli natuke põnevam tehnika, mida mulle teinekord täitsa meeldis jälgida - need salooniuksed olid akendega, kust nägi täpselt koridori ja seda ihaldusväärset külmikut :) Olku vaatas kuivainete lattu valmis ühe pappkasti, piilus enne operatsiooni algust tagakoridoris vasakule ja paremale, võttis siis paar pudelit ja lipsas nendega kuivakasse, hetk hiljem väljus sealt üliasjaliku näoga, pappkarp süles ja suundus sellega esimesse suurde külmkambrisse, kus hoiti juurvilju ja valmistoitusid. Seal sai siis edaspidi samuti õllekest manustamas käia ja oli ka küllalt riiuleid pottide ja kastidega, mille taha pudelid ära peita.
Kalevipoeg oli kõige "pohhuistlikum" - ta võttis lihtsalt rahulikult tumeda õlle ja läks sellega, üritamatagi pudelit kuidagi varjata. Porterit kasutasid kokad ka lambahautise valmistamise juures ja Kalevipojal kui peakokal oligi õigus seda siis vastavalt vajadusele võtta ja loomulikult ka alkoholiinventuuri jaoks kuhugi kirja panna. Aga enamuse sellest "toorainest" lasi peakokk ikkagi oma kurgukesest alla voolata :)
Kui nüüd keegi arvab, et Ummi elas Kukes sellistest "varureketest" õndsas teadmatuses, siis otse loomulikult mitte. Ummi teadis seda väga hästi, aga lasi teatava piirini asjal toimida. Mulle rääkis ta ükskord ise, et tal on see "kadu" kokkade palgasüsteemi juba mingit moodi sisse arvestatud. Ja et kui keegi konkreetselt talle otse vahele jääb, on ju hea põhjus terve ühe kuu preemia ära võtta :)
Kui aga keegi polnud tükk aega vahele jäänud, Ummil aga tekkinud sügav hingeline vajadus mõne uue töötaja ees oma võimuga esineda, korraldas ta "arapi". Kutsus need töötajad, kes said hetke pausi teha, endaga kaasa ja marssis nagu Louis XIV koos õukonnaga kokkade garderoobi sisse, võttis suure kiliseva võtmekimbu pihku ja hakkas kappide uksi avama.
Loomulikult ei olnud ükski õllelembeline persoon nii rumal, et pudeleid oma kapis hoidis. Supilusika abil sai tegelikult avada kõiki kappe, osa neist aga polnudki kunagi lukus (ka mina ei lukustanud teenindajate garderoobis kunagi oma kappi). Ja nii siis selgus tavaliselt, et karsklasest praktikant Uibo või raseda Verona kapist, keda sel päeval üldse tööl ei olnud, tuli nähtavale 6 tühja õllepudelit ...
Ummi vaatas kõigile kahtlusalustele järgemööda otsa, aga kõik keerutasid pöidlaid ning kehitasid üksteise võidu õlgu. Siis sukeldus juhataja aga maiuspala järele - Illika kappi. Sest seal leidus alati midagi huvitavat.
Illika kapp oli täpselt nagu Illikas isegi - räpasevõitu, ebameeldivalt lõhnav ja pidevalt segi :) Ja siis saigi pihta hakata - "nii, kapi seisukord sanitaareeskirju eirav, hügieenireeglitele mitte vastav, riiulil kruus ja põlletaskus lusikad, mis on restorani vara, selge, vargus, nii, mis siin on, shampoonipudel, nii, mis meil siin sees on, niikuinii hoiad siin viina...ära sa räägi, ongi shampoon, mis sa jood nüüd juba shampooni või, nii, ajakirjad, restorani poolt antud kapp ei ole makulatuuri hoidmise koht, see on vastuolus tuletõrjeeeskirjadega, lähevad kohe prügikasti, nii, mis siin veel on...."
Pidupäev oli siis, kui Ummi leidis mõnikord üles ka Illika viinapudeli. See oli alati väike kõige odavam lapik, mida mu klassivend siis päeva jooksul õllekoguste vahele lonksamas käis. 0,2 oli tema mõõt, Illikas väitis et kui ta ostaks korraga suurema, läheks asi käest ära. Tubli seegi!.Aga Ummi kallas Illika silme all pudelikese aeglaselt ja pidulikult tühjaks ja ilkus sinna juurde, et kas näed oma enda verd voolamas....ja viiendal nutad sa mul suuri krokodillipisaraid.....
No comments:
Post a Comment