Olgu, vahepeal võiks kirjutada ka midagi lõbusamat. Sest nalja sai meil seal Kukes ka piisavalt.
Kell sai 19 ja restoran suleti, hakkasin lugema kassat. Olin rahanumbritesse juba üsna süvenenud, kui minu kõrvale ilmusid Illikas ja teine tolleaegne buffekokk Rait.
"Tahad, me erutame sind nelja käe ja kahe keelega?" kõlas küsimus.
Vabandust?! Kas ma kuulsin õigesti?!
Tõstsin pilgu kupüüridelt ja vaatasin päevakangelaste äraseletatud muigvel nägusid. Ok, mängime kaasa, mis pull siit nüüd tuleb?
See, mis järgnes, ajab mind tegelikult turtsuma siiamaani, kui see mulle meenub:)
Kutid ajasid keeled suust välja, tõstsid oma mõlemad käed pea kõrvale, keerutasid neid vasakule ja paremale, pööritasid silmi ja häälitsesid.....
Ausõna, ma otsisin pärast veel tükk aega põrandalt sente, sest suurest naerust kõverasse vajudes pillasin kassakarbi maha. Illikas ütles selle peale, et kui see oleks olnud viinapudel, oleks ta tulnud mulle kohe appi põrandat lakkuma...
Rait oli noor, ülikiitsakas ja ülikiilakas :) Tööst vabal hetkel meeldis talle aeg-ajalt kapuuts silmini pähe tõmmata ja vene aksendiga rääkima hakata -".. mjiiina oljen koplji pjättt..." ja muud pulli teha.
Kuid vastupidiselt Illikale ei võtnud Rait tilkagi napsu (sest see aeg pidi möödas olema:)), oli juba tütrekese isa ja tegi korralikult tööd.
Siiski Ummile ta nägu ei meeldinud ja ta peedistas noormeest samuti igal võimatul ja võimalikul momendil. Rait aga hammustas Ummi olemuse üsna kiiresti läbi ja lahkus ka üsna kiiresti, kolides perega Soome.
Raidil oli komme aeg-ajalt võimalikult märkamatult minu kõrvale hiilida ning aeglaselt ja tähendusrikkalt sosistada: "M---e, ma hoian sul silma peal". Või siis mulle jäätükke krae vahele puistata. Minu ülim külmakartlikkus oli kõikidel teada ja samuti ka see, milliste detsibillide ulatuses ma kiljuda suutsin, kui tuli ootamatult mingi jäise esemega kokku puutuda. Ükskord tegin ma seda telefoni, vesteldes loomulikult Ummiga mingil tööalasel teemal. Peakokk Kalevipoeg aga leidis, et nüüd on õige hetke mulle selja taha jalutada ja külm metallist köögilabidas vormipluusi kaelusest vastu mu nahka libistada. Minu röögatus, mis sellele järgnes, vakatas hetkeks totaalselt vaikseks vist ka köögimasinate müra. (Või läksid mul endal mõneks sekundiks kõrvad lukku :))
"Nii," ütlesin ma telefoni, kui jälle rääkida suutsin "Ummi, vabandust, aga nüüd ma lähen ja löön maha sinu peakoka. Võid hakata kohe uut otsima."
Peakokk Kalevipoeg oli tegelikult see inimene, kellelt ma lõpuks õppisin, kuidas Ummiga käituda. Ta oli totaalselt rahulik ja kogu aeg heas tujus, mitte millestki ega kellestki ta ennast häirida ei lasknud. Tuli hommikul alati 15 minutit hiljem, ajades sellega iga kord torisema vanemkokk Olku, kes pidi siis rohkem vaeva nägema. Kalevipoeg aga asus naeratades ja täiesti häirimatult toitudega tegutsema, leidis veel aega käia paar korda suitsul ja naisterahvast külmlauakokka näpistamas ja temaga koos itsitamas. Ummi võis ümber tema kärkida ja paukuda, Kalevipoeg ei katkestanud oma tööd, vastas Ummi torkivatele küsimustele rahulikult ja ikka muigega suunurgas. Olgu öeldud, et teda vihkas Ummi lausa eriliselt, mingil põhjusel aga otse näkku ei sõimata ei julgenud, õiendas hoopis Kalevipoja pärast pidevalt teiste kokkade kallal. Põhiprobleemiks olid talle peakoka toidud - küll olid need tema meelest liiga soolased, küll alakaalulised, kuivanud või lihtsalt koledad. Aga ta ei läinud seda ütlema Kalevipojale endale, vaid võttis põhiliselt vaeste buffekokkade kallal - teie minge, teie peate minema ja ütlema, kõlbmatu toidu kööki tagasi saatma, teie vastutate, teie pakute siin meie klientidele sellist saasta! jne.
Olin ka mina sunnitud paar korda kööki kõmpima ja ütlema, et näe, Ummi käskis ribid tagasi saata. Kalevipoeg keeras end minu poole, võttis mul rahulikult ja kindlalt õlgade ümbert kinni, vaatas mulle mõni hetk vaikides otsa ja ütles siis järgmised sõnad:
"M---e, ära tee temast välja. Vaata üle tema pea, näed palju rohkem"
Deem, kui õigus tal oli.....
Aga veel midagi naljakat.
Tagaukse juures on koridor ja selle ääres uksed kahte suurde külmkambrisse. Esimene on tavaline külmik, kuhu ma olin äärmisel vajadusel nõus isegi sisenema, fliis seljas, ja teine on sügavkülm, kuhu ma oma jalga ei tõstnudki. Tagauksest toodi meile ka kaupa, ja ükskord nägin ma pealt parajalt koomilist vaatepilti:
Üks autojuht oli kaubad kuivainelattu tassinud ja hakkas mööda koridori tagaukse poole liikuma, et lahkuda. Ühe külmkambri uks oli aga mingil põhjusel paokil. Kaubatooja lükkas möödudes selle ukse täiesti automaatse liigutusega kinni - tõenäoliselt oli tegu korda armastava inimesega, kes teadis, et külmikute uksed ei tohiks lahti olla. Vend tegi veel paar sammu ja siis seisatas - sel hetkel jõudis talle ilmselt kohale, et see pole tema koduköök ega -külmik, tal polnud ju õrna aimugi, kas keegi on seal sees ja kui on, kas see keegi ise välja ka saab. Nii kiiret ümberpööret, samme tagasi ja ukse lahtirebimist saab harva näha :)
Siinkohal mainin veel ära, et loomulikult ei saa selliste külmikute uksi väljastpoolt nii sulgeda, et seest välja ei saaks, see oleks täielikult eluohtlik. Vastasel juhul oleks keegi võibolla juba ammu Ummi selja taga ukse kinni lükanud. Kogemata muidugi....:)
No comments:
Post a Comment