Ilmari on hakanud viimasel ajal küsima, kas ma olen midagi kirjutanud. Ja kui ma vastan talle, et ei, pole ju aega, niigi on elu huvitav ja mitmekülgne (khm :)), ja et maailmas on vägagi palju ülihäid raamatuid ilma minutagi, näen ma tema näost, et ta ootab intrigeerivamat vastust. Ja tasapisi on mul endal ka tunne, et võiks ju jälle. Eriline vestleja pole ma kunagi olnud, räägin ainult siis, kui on päriselt ka midagi öelda :) Ok, selle eest, et aeg-ajalt midagi öelda oleks, on Ilmari ise hästi hoolitsenud....aga sinna me jõuame. Nii et ma ei unustaks oma värsket vaimu ja vaimukust ja kerget irooniat, peab uuesti alustama kirjutamisega.
Kui nägin mõned kuud tagasi KesKus´is teadaannet romaanivõistluse kohta, mõtlesin korra oma blogi ära redigeerida, struktueerida ja visualiseerida kauniks kunstiks :) Aga maailmas on miljoneid hüljatuid naisi, kes võibolla usuvad, et just nende lugu ja valu on erakordne. EI OLE! :) Aga mingeid peatükke ma sealt kindlasti kasutan. Kas sellest tuleb päevikuvormis Mehed Minu Elus by Katrin Aedma, tangoromaan või ülim ebaisikuline seksuaalne enesepiitsutus, ma veel ei tea :) Aga teen algust...
Me sõidame õhtuti koju, kui me just kuskil festivalil-maratonil ei tangota. Ja me sõidame tavaliselt alati hilja, kuna me tangotame ka kõikidel lokaalsetel võimalustel :) Mis on tuhat % fun! Ja kui me sõidame, siis Ilmari räägib tangost ja mina kulan. Mis on sada % fun! Ja siis me jõuame Rannamõisa kirikuni ja auto teeb vasakpöörde, et sõita Liikvale. Ja siis....ma lülitun mõneks hetkeks alati välja....
Sest seal seisab Merihobu.
Hüljatud siiani, aga alles. Hoone, väravakaar, kruusatee...paar korda talvel olen näinud rebast hoone läheduses valvamas.
Merihobu andis kunagi peavarju, privaatsust ja lähedust. Kamin küdes, külastajaid oli alati vähe, aga menüüs oli hõõgvein ja sai segamatu ahnusega suudelda. Kuni järgmise sigaretini. Jah, siis võis veel laua taga suitsetada. Kuskil tagapool olid ka mingid saladuslikud saunaruumid, aga neid me ei vajanud. Sest just ujumast-saunast me alati tulime :)
Kui ma võidaksin suure-suure summa raha (tõe huvides olgu öeldud, et just hiljuti natuke võitsingi, aga selliseks projektiks siiski liiga vähe), siis ma puhuksin sellele kohale uuesti elu sisse. Mul on olemas täielik visioon aialoungest,mida sooviksin sinna rajada, koht on puudega piisavalt tuulte eest kaitstud. Lastele kummibasseinide rent ja liivakast, emmed saaksid rahulikult diivanitel sealsamas lebotada. Palju rohelust, eri kõrgusega taimekomplekte, relax muusika....Kuna eestimaa suvi on heitlik, siis kindlasti soojuslambid ja pleedid, aga et oleks üks selline päikesepoolne tuulevaikne chill koht, mis näiteks õhtul võiks muutuda värviliste laternatega kaunistatud rajumaks-põnevamaks peokohaks. Ja loomulikult majutusvõimalus, sest bussiühendus linnaga lõpeb 12 paiku. Ja üle tee on ju kirik, kuhu saab alati hommikul minna patte andeks paluma....:)
Ilmari helistas. Mulle tundub, et soovib ka minuga selliseid "olen lihtsalt Su kõrval ja Sinuga" kõnesid, nagu Teelega. Pean ümber harjuma, mulle on sisse kodeeritud ikkagi teema "kõne maksab, ära lobise" :) Aga heameelega avastan enda jaoks midagi uut. Ning see, et ta tuli täna ootamatult koju sööma ja....oli ülim nauding minu kõigile avatud meeltele!
Tangost hakkan ma kirjutama edaspidi. Kired, kired....võitlust, koha kättenäitamist, armuvalu ja pettumusi jagub. Nagu elus.
Aga elu ongi elamiseks. Viva!!!
No comments:
Post a Comment