Sain kohe ka oma karistuse. "...  ära kirjuta enam selliseid sissekandeid siia.."
Sain lihtsalt pühapäeval teada, kellelt olid tegelikult need lilled, mille kuller mulle 1.oktoobri hommikul kontorisse tõi. Mina, vist elu lõpuni lapsemeelne nagu Ilmari naeratades ütleb, arvasin et Laurilt. Nojah....mis me räägime, eks :D
Aga võtke mind siis sellisena, mis parata. Ja ma tänan teid südames tuhat korda selle eest :D

Lund on igal pool. Ilus on, aga kui hämarduma hakkab, tundub mulle nagu mattuksin ma tasapisi selle alla. Siis tuleb aga lihtsalt kohe midagi tegema hakata, muusika järgi omaette tantsima, kappi koristama, lugema...või ka lihtsalt trotsiks ennast mitmekihiliselt sisse pakkima ja õue minema.
Hommikuti olengi mina see, kes enne tööle minemist Tupacuga õues käib. Ja tulebki rihmaga minna, sest öö jooksul liigub järelikult meie lähikonnas ikkagi üksjagu  metsloomi - taks tormab hullunult ninaga õhku vedades metsa poole, hüppab lumes nagu jänes, ikka alla ja peale ja nuusib ja nuusib! Olen siis sunnitud talle mingi maa järele sumpama, et ta saaks natukenegi oma uudishimu rahuldatud. Kui me ta hommikul niisama välja laseks, kaoks me urukoer vist mitmeks tunniks!

Tahan ka kogu hingest ise teha nii et see detsembrikuu, mis mind alati on vastu maad loopinud, tuleks sel aastal teistsugune. Esiteks juba eeldusel et üks nii piinatud ja selletõttu üleni armkoes süda ei saakski enam väga suuri "emotsioone produtseerida", nagu ütleb jälle mu poeg Mario :D

Lauri oleks sulle palju rohkem sobinud, on Ilmari mitu korda täiesti erineval ajal selle aasta jooksul öelnud. Sa oled selline lihtne tohutult hea hing ja tahad et ka teine inimene sinu kõrval oleks selline, lausus ta ka veel eile mulle.

Nii et valiku oma (siis veel terves) südames tegin ma aasta tagasi vähemalt õige...
Aitäh sellegi teadmise eest :D

Aga täna tahan ma minna hoopiski ujuma. Ja mullivanni! Ja pärast seda head kuuma glögi kodus!
Päikest kõigile!

Ma elan sinuga. Ma teen kõike mis vaja. Rõõmustan, naeran...
Ainult palun, palun sind, ära küsi kas ma olen õnnelik. Ära mitte kunagi seda küsi.
Sest õnnelik saan ma olla ainult ühe teise inimese lähedusest, pilgust, puududustest, sosinatest, suudlustest, maitsest, vihmast....
....majas mille aknast nägi talviti merd..
See jääbki nii.

Eile õhtul jõudis T. ka kodumaale tagasi. Helistas.
Ma siis viisin teda viisakalt asjade seisuga kurssi. Ja....pidin tõsiselt naerukrambid saama.
"...sõidan autoga merre...löön maha....lammutan maha..." IRW!
Oleme kuulnud juba!!  Seilasime, teame!
"...kes kõvasti kisab..." Jah, me päriselt ka oleme selliste lõugajatega kokku puutunud, tõestatud.
Küsisin Ilmarilt eile saunas, kus me alati ja täiesti ausalt ja avameelselt kõigest räägime, mis ikkagi siis saanud oleks, kui Lauri oleks mind päriselt ka armastanud. "Siis oleksin ma selle riigilõivu kiiresti vaikselt ära maksnud" tuli vastus. "Lahutus oleks paari päevaga jõustunud ja sina oleksid saanud oma tahtmise"
Lihtne, loogiline, selge. Ilma suurte sõnade ja naeruväärsete lubadusteta.
Tingimusteta armastus. Et teine, Sulle nii kallis inimene oleks õnnelik. See on tähtis.

Kolmapäeval käisime pärast tango harjutamist õhtul veel teatri NO99 Jazzklubis. Esitleti üht Eesti rezissööri Anu Auna lühimängufilmi "Vahetus, mis oli välisfestivalidel juba mingeid auhindu võitnud. Olid kaasatud väga head näitlejad ja tulemus oli..noh, mulle jäi asja point natuke liiga rabedaks, nii must-valge see elu nüüd pole, aga tegelaste mäng oli super! Katariina Lauk, Mait Malmsten, Indrek Sammul, Feliks Kark... Ja ei olnud mingit pikka venimist "kunsti nimel", nagu eesti filmides kipub olema, tegevus käis täiesti normaalse tempoga.
Pärast filmi andis väikse, aga vahetu ja meeleoluka kontserdi noor rootslanna, kes laulis ka filmis. Ta lihtsalt istus kitarriga laval toolis, kõrval veel üks basskitarriga noormees, ja laulis ja saatis end selle kitarriga. Hääl oli tal puhas ja kaunid ja lood meloodilised ja ilusad.
Mario tuli oma capoeiro trennist ka bussiga linna ning liitus meiega. Olin teda just ise kutsunud ja mulle tegi rõõmu et tahtis tulla ja minu ja isaga koos midagi teha. Sest teda oli see muusika tegelikult suht külmaks jätnud, nagu pärast selgus, aga sellest hoolimata ta plaksutas innukalt, hõikas neiu tervitustele laulude vahel inglisekeelseid vastuseid ja läks pärast ka temaga rääkima. Juttu ajama siirdus ta ka pärast kontserti filmi autori Anuga, lootes teada saada just teda huvitavaid asju filmide tegemise juures. Aga Anu Aun osutus just seda tüüpi loominguliseks inimeseks, kes oma tegemistest verbaalselt väga üle rääkida ei osanud või ei tahtnud. Loodan aga väga et kellegi noore inimese siiras huvi tema loomingu vastu tegi talle ikkagi südames rõõmu.
Päikest kõigile!

Hei!
Kodus siis nüüd. Ei ole enam "maja", KODU on.
Lõpetasin koristamise, nüüd istun siin kamina ees. Tuli praksub. Kass keeras ennast vaikselt mu kõrvale külili. Saun köeb, erandkorras täna, sest homme on Ilmaril Rahvaliiga võistlused võrkpallis. Kolgas! Ja-jaa, asukoht selline eestimaal, Kolga :D Lähen ka vaatama ja kaasa elama.
Paar nädalat tagasi ostsin ja lugesin Eve Kivi elulooraamatut. Ja lugesin mitu korda üle ja jäin tõsiselt mõtlema selle Argentiina sõjaväelise riigipöörde peale, milles Eve olude sunnil osalema oli sunnitud. Me ju tantsime seda Argentiina Tangot, enamus meie seltskonnas on kõik Buenos Aireses mingi aeg õppimas käinud, tahavad jälle minna...Ok, see mida Katrin Lust oma Õhtulehe blogis Argentiina kohta kokku jobab, mind enam ei köida, aga..millegipärast tekkis mul kummaline tunne et ma puutun selle teemaga veel kuskil kokku.
Ja ma ei eksinud. Märgid ei valeta kunagi.
Nädal tagasi olime jälle Pärnus, Ammende Villas. Tangomuusikud, duo nimega Ranas oli jälle Eestis ja andis kontserte. Ilmari on neid mitu korda kuulanud, mina korra aastaid tagasi suvel Pärnu Jahtklubis mere ääres.
Nüüd oli neil palju uusi improvisatsioone, akustika oli Ammende kaunis saalis hea ja ma nautisin nende muusikat kogu hingest.
Aga lugude vaheajal loeti ette katkendeid ühest uuest raamatust, nn. "tangoromaanist", mis just hiljuti ilmus.
Ja ... ma kuulsin sellest teemast uuesti! Kadunud inimesed. Tuhanded-tuhanded kadunud inimesed. Ja just noored. Üliõpilased. Töötavad noored. Ametiühingute liikmed.
70-ndatel. Ja siiani. Nende pildid ilmuvad ikka ja jälle Buenoses majaseintele. Ja nende emad ja õed ja ka vanaemad kogunevad teatud päevadel teatud hoone ette ja käivad piltidega ringi. Nad ei unusta.
Toonase sõjaväelise riigikorra reziimi julmuritele on aga antud presidendi poolt juba aastaid tagasi amnestia...

Ma ostsin selle raamatu. Veel selsamal õhtul, see raamat ja ka Ranase uus CD olid salongis ilusti müügiks lauakesel. Ilmari ostis plaadi, ma kuulasin seda pühapäeval. Ja lugesin.
See raamat oli armastusest, reetmisest, balletist ja tangost...ja ka nendest sündmustest, meenutamisi. Ma ei suutnud ega suutnud seda käest panna ja mul oli kahju kui ta lõppes. Tahtsin otsast alata...
Hästi, me ju teame Tsiilist. Nendest sündmustest on tehtud ka üks USA film Jack Lemmoni ja Sissy S.ga., kus ameeriklane läheb Tsiili oma kadunuks jäänud poega otsima.
Vietnamist ja Afganistanist rääkimata, kus oli ka teema natuke teine. Aga Argentiinast mina tõesti ei teadnud.
Ja nagu ka sealsamas raamatus tegelased omavahelises vestluses nendivad, inimesed maailmas ei teagi ja ei tea siiani. Teatakse seda et sel õuduste aastal tuli Argentiina jalgpalli maailmameistriks. Palli mängiti koonduslaagrite, piinamiste ja õuduste kõrval....

Aga enne kui ma sellesse raamatusse süvenesin, oli sel õhtul ka peale kontserti "milonga" ja me tantsisime. Rahvast oli päris palju, lätlased tulid lausa renditud bussiga. Riias on tango väga populaarne, korraldadakse lausa festivale, Ilmari on mitmel käinud, ka sel sügisel. Ta näitaski mulle paari väga hea tehnikaga läti tantsijat ja soovitas jälgida. Oli küll kaunis vaadata.
Nüüd kutsutakse sauna! :D Kohtumiseni nii siin kui päriselt, kallid!
Teie Merle

Nüüd on selle programmi kohta, millega teiste inimeste kontodele sisse saab häkkida, ka ajakirjanduses avalikult juttu olnud. T. toonitas mulle uuesti väga rangelt üle kõik need ohud, aga ma loobusin sellest üldse. Ikkagi liiga julm, ma ei ole selline. Ja oleks siis midagi huvitavat, labane ja lame tekst.
 Aga mis siis nüüd edasi saab? Teelahkmel jälle, nagu aasta tagasigi?
Sõimasin täna iseennast. :D Mul tulevad vahest sellised enesekriitilisuse hood, siis ma elan need iseenda peal välja, kõige rahulikum. :D
Tont küll sinuga, M! Terve elu oled sa elanud nagu laisk kuninga kass, alguses ema ja vanema, hiljem I. selja taga. Mitte millegiga pole sa tegelikult pidanud vaeva nägema, oled oma laiskuses ja/või võluvuses igalt poolt väikese vaevaga läbi libisenud. Lapsi sa korralikult kasvatada ei viitsinud, üritasid neid ikka vanaemade hoida sokutada. Jaa, sa tegelesid küll ja tahtsid nendega lõbutsemas ja teatris käia, ravisid ja toitsid, aga probleemide ees pigistasud silmad kinni. Ülikooli jätsid poolele....LAISKUSEST, M, LAISKUSEST JA MUGAVUSEST, ära üldse rohkem seleta ega õigusta, autojuhtimise äraõppimine oli ka tüütu ja ebamugav.....
Aga näed, ikka üks tüüp armastab sind! :D Tüüp, kes ise on sinust 10 korda targem ja parem. Ja tahab sinuga olla ja elada, kõigest sinu tehtud lollustest hoolimata....
No mida ma teen siis nüüd...
Küsisin ju märke. Ise küsisin!
No võta siis kuulda ja vastu, torbik selline! :D

Hästi.
Hoian siis oma I.d. Ja olen temaga paar heas ja halvas, õnnes ja mures...jne.
No tore, aga mida ma teile siis siia kirjutama hakkan?:D

Aga küll ma leian teemasid. Elu pakub neid alati, tuleb ainult huvitavad nüansid ära näha ja vaimukalt kirja panna. Ja ongi liiga pikalt mingit nutulaulu lastud, vaatasin täna üle, jeerum, 36 osa mingit hala! :D
Täna lähen näiteks IRL naisteüritusele, Urmas Reinsalu kuulama. Ja neid tädisid vaatama seal...icc
Järgmise korrani, kallid!

I. vaatas mind küsivalt. Aga minu suur raev oli selleks hetkeks juba lahtunud. Tundsin äkki vaid suurt väsimust. I. kabinet n.ö "lae all" aknavaatega tervele suurele töökojale oli alati soe, võtsin jaki seljast.
"I, me ei ole lahutatud. Sa jätsid riigilõivu makmata. Mäletad, sellepärast pidimegi need paberid postiga saama, sa ei maksnud seda õigeks ajaks ära, aga lubasid seda kiiresti teha." Mul oli kõik meelde tulnud. Mina tasusin enne üürilisi üles jäänud korteri kommunaalkulude arve ja temale jäi see lõiv.
Paus. I. pööras pea uuesti arvutiekraani poole.
"I.!" Veel pausi. Siis tõusis mu eks...., vabandust, jäkuvalt seaduslik abikaasa püsti.
"Lähme välja, autosse. Räägime"
...................
Mida ma siis kuulda sain.
Jah, alguses ta unustas. Et homme kohe teeb ja siis jälle homme. Aga siis...
Ta ju nägi et mind ei taheta enam. Ta nägi minu jätkuvat võitlust ja meeleseisundit. Aga ta nägi ka muutusi, mis minuga suvel toimus. Kuidas ma olin alati tulles olnud nagu kange teraslatt, pea püsti ja õlanukid pinges, jutt mõõdetud ja vaikne. Aga kuidas ma juba esimese tunni jooksul mõnuga toimetama asusin, rahunesin ja leebusin, kuni olin muutunud ikka jälle iseendaks selles parimas variandis - kaine, rõõmus, vaimukas ja hell. Ja seda kuni selle hetkeni kui jälle läksin.
Kaua sa ennast karistada ja piinata kavatsed, küsis I. vaikselt.
Mulle meenus siis kuidas ma olin üritanud vapralt vormelisõitu vaadata, F1. Aga absoluutselt iga kord lõppes see nutukrampidega, kuni I. tuli, teleri kinni pani ja mind jälle lohutama asus. Poole suve pealt ma need vaatamised ka lõpetasin, sest see oli tõesti enesepiinamine. Kuigi lootsin et järgmine pühapäev vaatame juba koos, või siis järgmine...kindlasti järgmine....
Suvi on läbi, M. Sinu sünnipäev on ka möödas. Ja veel üks sünnipäev.

Sa ei hooli ju tegelikult T.st, ütles I.
Jälle õige. Ja kui päris aus olla, olen ma tast lausa üksjagu tüdinud. Ei olnud "minu inimene".

Tule koju, kallis M, ma armastan sind tohutult. Sina hoidsid mind kui minul oli raske, kuigi ma olin sulle meeletult haiget teinud. Mina hoidsin sind terve see valusa aasta.
Aitab, M. Tule koju!

Jutud ja naljad blondiinidest vastavad täiesti tõele.
See juhtus eile ka minuga, kui oma esimeste heledate salkudega juuksurist tulin ja maja peale sauna maandusin. Nii ajuvaba juttu ja lõkerdamist ühe õhtu jooksul polnud ma vist vähemalt aasta aega endale lubanud. Poeg kahtlustas et olen midagi joonud. Puhusin tema südame rahustuseks alkomeetrisse lõbusad nullid ja kolisin oma jaburdamise FBsse üle, kommenteerides seal sel õhtul vähegi kõike mida kommenteerida tasus. :D
Siia juurde selgituseks niipalju et kuna mu "elukaaslased" ema ja T. on mõlemad täiskarsklased, on ka minu alkoholitarbimine kahanenud ülima miinimumini (Naerate ja ei usu jah?) :D Täitsa tõsi, ka meie saunaõhtud on juba mitu kuud väga hea Saku kaljaga.
Ja kommenteerimisest ka veel niipalju et hommikul sain telefonis T. käest peapesu, ja õigusega. Meil oli üks kokkulepe, mida ma rikkusin, nii et ühe kommi kustutasin kiiresti ära.

Aga nüüd tagasi tolle päeva sündmuste juurde.
"Riigilõiv....tatataaa..." jne.

Proovisin uuesti I.le helistada. Ei vasta!
Nii, nüüd mulle aitab! Ma ei ole ju ikkagi teie mängukann, palun! Miks te teete minuga nii, järjest!
Kas Sa, I. mõistad, mida see vaba olemine mulle tähendas?
Jah, ta ei toonud mulle enam seda mida ma siis üle kõige siin maailmas soovisin. Aga ma sain vähemalt loota....
Stopp! Stopp, M!
Sa elasid sellest. ................Kas sa ikka veel elad sellest?
Ei. .................Aga milleks sulle siis enam lahutust vaja on?

Tundsin et nüüd hakkab kõvaketas kokku jooksma.
Olin juba tükk aega tee ääres kõndinud, soovides jõuda välja kohani kust saan transpordi peale millega tööle tagasi sõita. Siis aga nägin vaba taksot. Ja sekundiga jõudis mu pähe plaan edasiseks. Tõstsin käe.

Õnneks oli I. töö juures kliendiletis sel päeval tööl K., kes mind teadis. Lehvitasin talle ja tegin siis küsiva näo ja zesti. K. noogutas ja mina traavisin ta selja tagant mööda töökoja poole.

Peaboss, juhatuse esimees ja tegevdirektor härra I. istus oma kabinetis. Õnneks oli ta ka üksi. Naeratasin ja tõmbasin enda järel ukse kinni.

Tahtsid märke, jah??!!
Said!! Paepangaga otse lagipähe!!
Ah et see ei ole võimalik?! Aga näed on! Kõik minu ümber toimuv tundub olevat nii ainuvõimalik kui vähegi saab. Ja see kuidas saatus sellist infot mulle serveerib...omamoodi rafineeritus muidugi. Tase!
Aga nüüd on esimesed emotsioonid vaibunud, kirjutan asjad toimumise järjekorras üles.

Hetkel "heaks" hakanud ülemus leidis et ma peaksin nüüd endale ikkagi ID kaardi ära tegema. Esiteks on see juba seaduse järgi kohustuslik, teiseks saaks ta mulle ülesandeid ja juurde anda, mis aga lõppkokkuvõttes mu enda elu tööl lihtsamaks teeksid. Ja kuna on mul nüüd juuksed ka jälle enda omad ja foto tuleks ka loomulik, siis...lähme käime ära?
Ok. Olen vist tõesti viimane ainuke loll eestimaal, kes isikut tõendava dokumendi esitamise vajadusel  passi kotist välja sikutab.:D Teeme ära selle ID.
Ma ei hakka siin praegu jutustama, kui toredad värvikad tüübid resideerusid vastava ametiasutuse ootesaalis, kui "fun" oli minu jaoks see fotokabiin jne. Kui poleks olnud järgnevat, siis ma isegi kirjutaksin. Aga hetkel mitte.:D
Jõuan ma siis lõpuks oma järjekorranumbriga laua äärde. Teisel pool istub tüüpiline krussis juustega matsakas ametnikutädi. Teatan oma soovi, annan tädikese kätte oma passi ja vaatan niisama ringi. Tädi klõbistab klaviatuuri ja on esialgu vait. Siis aga hakkab ta andmeid üle küsima. Elukoht, telefon..
Perekonnaseis, küsib ametnikuproua.
Lahutatud, vastan mina.
Väike paus. Klõbin.
Ei ole, ütleb tädike.
Kuidas palun, küsin mina. Olen küll lahutatud!
Isikuandmete registri alusel olete te abielus, teatab tädi.
Vaikus.
Vaikus.
Aga see ei sega ID kaardi saamist, jätkab tädike ja klõbistab edasi.
Vaikus. Siis saadab tädi mind üle saali kassasse raha maksma ja teatab, kaua kaardiga aega läheb. Et teade saadetakse meilile jne.
Tõusen püsti, ja toetan käega kohe vastu lauda. Pea käib ringi.
Kas kõik on korras, küsib ametnikuemand. Ja siis tuvastan ma tema silmades juba ahnet uudishimu. Ja aiman et esimesel puhkepausil kuskil tagumistes ruumides tatsab see mammi teiste omasuguste juurde ja kukub muljeid jagama, teate mis lugu mul täna ühe naisega oli, ta arvas et ta polegi abielus....
Aga minul käib tõepoolest kõik peas ringi. Edasi ja tagasi. Tagasi ja edasi. Ja koheselt saan ma aru, et koheselt pean ka tõe välja selgitama. Mis toimub?!
Me ju käisime avaldusi viimas. Meile seletati, mis kokkulepped me peame sõlmima, mis paberid ära vormistama. Ok, asi venis sest I. polnud ju pidevalt aega. Aga me läksime ju lõpuks seda lahutust ka vormistama, kirjutasime mingile posule paberitele alla ja siis anti need lahutusdokumendid...
Stopp!
Aga minu käes ei ole ju neid. Aga siis on jäid nad ju I. kätte!
Ei, oodake....postiga pidi ju tulema, muidugi! Meelde tuli, jumal tänatud!
Aga...ei ole ju tulnud. Ei siia, ei korterisse. Maja aadressi ma ei andnud mitte mingil juhul, see on mul meeles. ........Appi, ega ma ometi oma idiootlikkuses ei andnud Taadi aadressi..Ei, seda ka mitte. Ka see oleks mulle meelde jäänud, olin siis ikkagi täie mõistuse juures juba.
Asutusest välja minnes kõndisin natuke eemale. Süütasin sigareti. Siis otsisin kotist välja telefoni.
Nii. Kuhu ma siis kõigepealt helistan, kust pihta hakkan.
I.le. Ei vasta, loomulikult. Tavaline!
Ok. Aga selgust pean ma saama. Ja mind ei huvita mis need kõned nüüd kõik kokku maksma lähevad! 1182...Tere, mis numbrilt ma saaksin küsida...Ahah, tänan...Tere, ma sooviksin küsida....Ahah, tänan.....(Teine sigaret. Pea hakkab uuesti ringi käima)...Tere, mul selline mure...Tel. teel ei saa infot?!...Aga palun, ma olen ametiasutuses, mul on vaja, ma ütlen teile oma isikukoodi ja kõik mis vaja, väga palun...
RIIGILÕIV ON MAKSMATA! JA SELLEL PÕHJUSEL EI OLE LAHUTUS JÕUSTUNUD!
....
(järgneb)

Seisin täna meie kontori kööginurgas täiesti lummatuna.
Vaatest järvele. Päike kumas läbi pilvemustri peegelsileda järve pinnale, kus see muster siis omakorda kordus. Ja see valgusemäng oli sel hetkel ja selles kohas, kus ka puud kõrvale kaardusid, nii kaunis et ma seisin ja vaatasin ja vaatasin...
Seda olen ma õppinud.
Kogu selle valusa aasta jooksul. Püüdma leida mõnelgi hetkel midagi, mis teeks puhast ja helget rõõmu.
Ja vähemalt selle võime olen ma hästi omandanud.

Pühapäeval olime traditsioonilisel saunal ja harutasime patse lahti. Naeru ja lusti kui palju, L. muudkui askeldas mu peakese kallal, aeg-ajalt hüüatades - keera siiapoole, ära nüüd liiguta, issand kui pikad su oma juuksed on, K., tee pilti, jne.
Aga eile õhtul, kodus, kui ema oli uinunud, võtsin ma kaks küünalt ja peegli. Toetasin peegli oma pesakese päitsis vastu seina ja süütasin küünlad. Kahel pool oma peegelpilti. Ja siis istusin ja vaatasin.

Kes sa oled, M? Nüüd kus üks su "kaitsev mask" on jälle langenud?
Mida sa lõppude lõpuks ometi tahad?!
Vaata mulle silma, M! Iseendale vaata silma!
Ja ei hakka jälle peale. Tahad tõesti sinna tugitooli ja ratastega tuhatoosi tagasi, või sinna jääkülma asemele, kus sinu peale karjuti radiaatori kasutamiseks kulunud elektrikulu pärast?!
Ei taha ju enam, eks?
Ei taha enam tõesti...:D

Aga ma vaatasin edasi. Sest üks asi on teada saada, mida sa ei taha, aga on vaja ka hakata mõistma, mida sa siis tahad. Sest ka see ring selles kodus koos emaga  hakkab sulguma, talvel ma siin küll vastu ei pea.
Sakutasin end õrnalt juustest. Need on nüüd imeimepehmed, nagu beebil. Küünalde kumas olid mu silmad nagu kaks tumedat järve. Ja juuksed läikisid nagu pronks.
Kolida T. juurde? Jälle üritada uue inimese elurütmi ja eripäradega harjuda...? Oma korteri saamiseni läheb veel aega, sellega hakkan järgmisel aastal tegelema.
Minna majja? Aga ei taha-ei taha-ei taha enam I.d ka asjatult piinata. Kui ei ole keemiat, siis ei ole. Aga ilma selleta elada - no saab, aga....siis hakkab noorus kaduma. Ja seda veel lubada ei saa! :D
Aga ootame siis märke.
Usun et nad tulevad ka seekord.

Vaikus eetris.
Nii arvasingi. Aga tahtsin siiski kindel olla.
Seda pilti valmistasin ette südamest. Proovisin erinevaid linte ja kinkepaelasid. Et tulemus meenutaks Sulle Su eelmist sünnipäeva ja soovi sel aastal ka sellise kingi järele.


Saadan tagasi Su lapsepõlve pildid. Ka keti.

Sinule ma seda blogi enam ei kirjuta.
Aga kuna on üllatuslikult tekkinud väike fännklubi, kes palusid mul jätkata, siis ma jätkan.
Lihtsalt teise eesmärgiga.
Aga Sina mine õllega diivanile. Või pane punni.