Oi jummel vol.2, aga hoopis teise nurga alt! Sest eile õhtul hakkasime me filmi vaatama, seda "Algus" Leonardo Caprioga, Ilmari oli seda juba korra vaadanud, aga tahtis nüüd uue süsteemiga ka vaadata ning ka Mario oli nagu huviline, aga temaga on alati nii et "...vaataks täna äkki koos mõnda head filmi", ja siis ta sinna oma tuppa laob nagu musta auku ja alla tuleb õhtu jooksul paar korda ainult selleks et külmkapi kallal käia.
Nii ka eile. Aga meie hakkasime vaatama, ja mina olin vaikselt valmis selleks et varsti (hiljemalt peale teist klaasi veini) panen ma oma ilusa peakese Ilmarile sülle ja tudun rahulikult linateose lõpuni, aga läks teisiti.
Totaalselt teisiti.
Ma ei mäleta, millal ma oleksin viimati mingile filmile niimoodi kaasa elanud! Kunagi 80.ndatel vaatasime veel Sütiste teel Soome MTVst "Leegitsevat torni", sellest seansist ma mäletan küll et hüppasin ja kargasin seal diivanilogu peal ja surusin vahepeal suurest ärevusest küüned Ilmarile jalga kinni.
Eks on neid filme vahepeal muidugi veel olnud, aga see "Algus" pani naelutas mu tähelepanu jälle täie rauaga ekraanile. Aeg-ajalt pugesin Ilmarile täiesti sülle ja vaatasin pilti tema lõua alt, siis huilgasin ja trummeldasin rusikatega talle vastu õlga et räägi nüüd, pagan küll, mis nad teevad küll ja miks see naine seal on ja miks nad ikkagi üles ei ärka....Vaata, varsti näed, ütles Ilmari häirimatu rahuga nagu ikka ja naeratas.
Ehh, tuli meelde, "Matrix" muidugi. Seda  see "Algus" mulle meenutas.
Aga pärast kui ma olin ölenud et tõesti hea film, poleks uskunudki, kuigi ega nendest "americanismidest" ei pääse, iga filmi lõpupoole neid ikka jagub, ütles Ilmari, aga me pole ka kunagi sellise pildi- ja helikvaliteediga filmi kodus vaadanud, selles oli ka asi....
Jäin üsna tasaseks, sest taipasin et tal on õigus.
Meenus et hommikul oli Ilmari küsinud, kas ma tean et see kodukino on "bluureid"? Ehhh....
Mida see tähendab, küsisin vastu. See on sama mis "ad", kõlas vastus. Ahah.....
Hea küll, ole siis "bluureid" ! Kui filmid nii nauditavateks teed! :)

Nalja sai eile veel niipalju et kui Tabasallu jalutama läksime, nägime silti "Kodubassein OÜ". Hakkasime arutama mida see tähendada võiks ja mina avaldasin arvamust et ju nad müüvad ja paigaldavad basseine. Siis tuli teemaks "aeda bassein" ja mina avaldasin uuesti arvamust et väga vinge oleks suvel basseinipidusid korraldada. Ja siis teatas mu kallis kaasa, kes ise siiamaani noori ilusaid inimesi enda läheduses nähes üsna elavneb :), et no mis basseinipeod, vanad inimesed juba ju, pidu näeb välja selline et kari pensionäre istub basseini ääres.....Ma pidin ta äärepealt lumehange lükkama, uskuge - kui ma poleks suurest naerust ise tasakaalu kaotanud ja natuke aega ühel jalal kakerdanud.

Täna läks seltsimees Tabasallu trenni, mis pidi kestma poole 20st  21ni, pani enne veel ka sauna sisse. Kui ma siis teda peale 22 taga otsima hakkasin, selgus et nad ikka veel mängivad võrku. Saali kell oli vales ajas olnud.....
:D :D :D

Oi jummel...
...oli mu esimene mõte, kui koju jõudes ja autost väljudes pagasiruumist toidukotte võtma hakkasime. Sest seal olid kastid ja karbid. Suured, hoolikalt kiledesse keeratud ja hulgaliselt tehniliste kirjadega. Vaatasin Ilmarile küsivalt otsa. Ja kui nägin seal talle nii ainuomast naeratust a´la "koorepoti kallal käinud kass", sain aru et mu "oi jummel" oli päris õige mõte...
Uued mänguasjad majaisandale, loomulikult! :)
Kuidas ma teile nüüd siis seletaksin, mis asjad need olid... Ok, kõlarid, sellest sain aru. Mitu-mitu-mitu, erinevas suuruses. Siis mingi jurakas, mis meenutas nagu mikrofoni. Ja üks suur must kast väikese ekraani moodi asjanduse ja erinevate nublakatega küljes.
Siis hakati neid sobivatesse kohtadesse üles paigutama. Tuba sai hoobilt täis kilesid, karpe ja pabereid. Ja lauale asetati mingi megapaks kasutusjuhend (mitte eestikeelne muidugi, tõdesin viimasegi lootuse kadudes):)
Kui olin oma õhtused toimetused köögipoolel lõpetanud, lähenesin arglikult ülima süvenemisega sellesse juhendisse süvenenud abikaasale ja küsisin et mis asi see nüüd nagu on. Vastuseks tuli tiraad totaalseid tehnilisi termineid mis mul 10 sekundiga pea huugama panid. Tõmbasin sügavalt hinge ja tegin teise katse - palun ütle mulle lühidalt selgelt mis asi see must kast on.
Resiiver, vastas Ilmari.
Vabandust, mis asi??!
RESIIVER! Vastuvõtja, noh. Kodukino süsteem, kõik hakkab selle kaudu käima. Istu nüüd siia, ma näitan sulle, teleka vaatamiseks vajutad siia, siis siia, siis võtad teise puldi, vahetad võimust kanaleid, aga see on DVD ja see arvuti ja see I-phone jaoks....
Põgenesin. Sõna otsese mõttes. Viimane mida ma veel nägin, oli see, et 3le senisele puldile mis meie diivanilauakesel lebasid, oli lisandunud neljas, kõige pikem ja eriliselt tähtsa ja tegija olekuga.
Palun, head haldjad, viige mind tagasi aega kus televiisor lülitus sisse ühest konkreetsest lülitist tema enda küljes ja kanaleid vahetati ringiratast keerleva kangikesega. Jõnks-jõnks-jõnks.....ETV ja Kesktelevisioon ja Soome MTV ja Leningrad ja Soome TV1 ja TV2.
Aga õige "kino" selle kodukinoga hakkas pihta järgmisel päeval, mis oli armsalt laupäev. Pikutasin mõnuga poole päevani voodis ja lugesin uusi raamatuid, siis leidsin et natuke peab ka sööma ja loivasin trepist alla.
Tasa, hõigati mulle enne kui ma allkorrusel üldse nähtavaks muutuda jõudsin. Ma häälestan praegu, ära mingit müra tee.
Tardusin, üks jalg veel õhus. Sest vaatepilt, mis mulle avanes, oli veidramast veidram.
Diivanilauale olid kuhjatud diivanipadjad, nende peal troonis see mikrofoni moodi asjandus (selgus et see oligi mikrofon), Ilmari istus puldiga diivanil ja ruumis valitses tõepoolest täielik vaikus, s.t et ka ülevalt Mario toast kust muidu 8 - 12 alati midagi kostab, kas muusikat, arvutimängu helisid, mingit ingliskeelset õppeprogrammi või hantlite kolinat ja röögatusi sinna juurde, ei kostnud mitte midagi. Ju oli teda siis juba asjaga kurssi viidud.
Ja siis sain ma erilise audioüllatuse osaliseks. Sest see mikrofon hakkas väljastama mingit väga kummalist heli, mida olin üleval toas ka tähele pannud, aga arvanud et see tuleb õuest, mingist ehitustööriistast vms.
See kõlas nagu piitsa vihin läbi õhu, viuh-viuh-viuh, nii umbes 10 korda järjest. Siis minut või paar pausi ja uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja selle taustaks Ilmari ülimalt keskendunud ja kipras ilme.
Hiilisin üles tagasi. Sulgesin hoolikalt ukse, pugesin uuesti voodisse ja mõtlesin et...olgu, olgu.
Igal inimesel on õigus oma kiiksudele :)

Aga tegelikult sai ma tõesti aru, et selle agregaadiga kõlab muusika veel paremini kui seni. Kuigi Ilmari on eluaeg hoolitsenud eriliselt selle eest et audioseadmed kodus muusika kuulamiseks oleksid parimad, see on tema kirg ja hobi ja ta on ka minu kõrvad selles mõttes ülihea kvaliteediga "ära hellitanud", nii et näiteks kontserditel ma just sellepärast enam käia ei tahagi.
Ilmari seletas et see süsteem otsib ise ruumis muusika kuulamiseks parima koha ja seda saab muuta - kui näiteks soovid oma külalisele pakkuda parimat elamust, ei pea sa talle ütlema et näe, istu nüüd täpselt siia, vaid seadistad süsteemi koha järgi ruumis ümber
Ja selle puldisüsteemi sain ka selgeks. Ok, siit ja siit ja siit...Kuigi vahest tuleb küll tunne et lennutaks neid...aknast välja näiteks :) Kas Teil ei ole teinekord nii, ah?? :D


Aga täna on jälle laupäev, ma kõndisin õues ja mõtlesin. Et aeg on nagu suur võimas ookean mis tasandab lõpuks kõik mida vähegi tasandanda saab. Lihvib ümaraks ja siledaks lõpuks ka kõige teravamad kivid, madaldab algosakesteks tagasi ka kõige uhkemad ja uljamad liivalossid.
Jah, jäävad mingid märgid, mingid armid...aga ka neid lihvib see ajaookean ikka nähtamatumaks ja nähtamatumaks....
Kui just ei teki suurt hiigellainet mis purustaks kõik rahuliku, tekitaks uue meeletu reaalsuse, maailma ilma kõige eelnevata, tõstaks sügavusest uuesti pinnale selle mis iial ei kao...
Aga seda ei juhtu. Ja see kevad siin majas on ju mulle tegelikult esimene. Sest eelmisel olin ma...elasin tund tunni haaval ja ma ei teadnud mis ilm või aastaaeg üldse õues on.
See on nüüd möödas. Ole tänatud, aeg.

Ilmari hakkas ühel päeval mulle vaikselt rääkima et tegi ühe avastuse.
Kui ta selle maja ostis ja kogu seda kujundust ja sisustust tasapisi välja töötama hakkas, ei mõelnud ta üldse reaalselt minu peale. Tal oli siis sõbratar Liina ja ostu-laenulepingus oli ju eraldi punkt et sellest saab ainult tema maja. Aga millegipärast....sisustas ta seda maja just nii nagu mäletas mind rääkinud olevat, kui olin kunagi oma unistuste elamist kirjeldanud. Avar, valge, õhurikas, mööbel selgepiiriline ja jahe, lebamisasemed aga luksuslikult suured ja mõnusad, mittefunktsionaalseid asju võimalikult vähe, puhtad pinnad, kamin ja mugav lugemislamp...
Ja ta oli sellest alles nüüd mingi aeg tagasi aru saanud, et oli teinud seda siis täiesti alateadlikult. Ja nüüd ärkan ma igal hommikul sellesse värskusesse ja valgusse nagu uude ellu, mis mulle on kingitud....

Käisime eile Kosmoses "Kormorane" vaatamas.
Noh jah...
Harju keskmine, sõna otsese mõttes.
Aimasin seda juba siis, kui peale esilinastuse meediakajastust saabus laupäeval ajalehtedes täielik vaikus. Siis on tavaliselt tegu ikkagi ootuste mittetäitumisega, mingit shedöövrit ei sündinud ja sellele leheruumi (ja raha) enam ei raisata.
Kahju oli. Sest idee oli hea, näitlejad olid head, Guido Kangur tegi väga hea tüübi Oleks saanud kõik koomilised situatsioonid ja karakterid korralikult täiuseni lihvida ja väga mõnusa filmi teha. Aga joosti lati alt läbi. Selline film oleks isegi rohkem jämekoomikat ja paksemaid värve ilusti ära kannatanud, aga nüüd jäid paar sellist väga räiget nalja just tänu sellele häirivalt räigeks, nagu stseen arbuusiga ja arusaamatus kas peab loodetavale produtsendile tõesti mune näitama...:)
Aga mis ikka teha, eesti film on eesti film, võis ühe korra ära vaadata, näitlejad olid tõesti muhedad ja paar korda sai ka naerda, Tanel Padar tõi elevust ja meie tangorahvast ühes stseenis oli ka liigutav vaadata. Koju sõites oli häälestus ka ikkagi natuke "pervokomöödia" lainel, sest kui Mario, kes tuli trennist, hakkas rääkima oma päevast ja sellest et tal on nüüd jälle ümber flirtivaid tüdrukuid ja varsti ka "seksivärk jälle käpas", lubasin ma omale frivoolse nalja et " siiamaani ta sul vist KÄPAS ainult olnud ongi..." :)
Siis jõnksutas Ilmari autot, Mario oigas ja ma kuulsin järjekordselt et täiskasvanuks ja väärikalt ja taktitundeliselt käituvaks indiviidiks ei saa ma eales...
Teate, polegi just minu elueesmärk! :)
Aga film "Jan Uuspõld läheb Tartusse", mida õhtul kodus telekast uuesti üle vaatasime, oli parem! Kõvasti!

Lugesin is eka üle oma märtsikuu postitused ja leidsin et olin maininud vastupidist olukorda, mis tekkis situatsiooniks nädal hiljem ja oli koomiline. Oli küll jah - peale seda "kuulsat" teisipäeva läks Ilmari tõesti üksi Karmeni trenni, sest mina puhisesin ja vuhisesin ikkagi veel mõned päevad juba ainuüksi sõna "tango" peale.
Ja siis räägib Ilmari mulle mingi aeg hiljem autos, et vaata see uus tüdruk seal trennis, see suurte hammastega, panid sa tähele kuidas ta seda kombinatsiooni tegi, hoidis algaja kohta jalad hästi ilusti sirged taha astudes, püüa ka nii...Mina pööran pea ja vahin härrale otsa, tema pöörab ka aeg-ajalt pilgu teelt minu poole ja räägib edasi, siis tabab ära et midagi on vist viltu, aga ju ma ei saa aru kellest ta täpselt räägib ja kordab üle, no sa ju kindlasti panid teda tähele, tal olid nii suured hambad....
Mind ei olnud ju kaasas, Sa mu armas tainapea, Sa läksid üksi ju!!!
Aaaaa...ahah, vist jah, aga ma olen nii harjunud et Sa oled minuga koos...
Omamoodi muidugi südantsoojendav :) Ja tegelikult meeldib meile koos olla tõesti, mõlemile. Ja siis "äraräägiti" mind tangosse tagasi ja reede õhtul sõitsime Pärnusse Spice Ice Festivali lõpuüritustele mis sisaldasid samuti Argentiina Tangot - sain kätte oma ilmajäänud elamuse OTRA kontserdilt lausa 2 korda, nii Ammendes kui ka Endla teatris, lisaks veel väga hea tasemega workshopi peaaegu eratrennina ning ööklubi Sugari külastuse, rääkimata lõpugaalakontserdist kus kogu Endla teatrimaja tantsu ja muusikaga ära täideti.
Ja meil oli imetore väike seltskond, millest kasvas välja üks edasine plaan  üheks saunaürituseks mis omakorda viis mind ühe olukorrani mis meenutas mulle vallatusi nooruses...aga jäägu see :)
Aga nüüd on läinud mööda mõned nädalad, käes on märts ja ma panin juba paika kuupäeva millal peaksid tulema uued patsikesed, need "pensionärilokid" a´ la Maire Aunaste on mind juba hirmsasti ära tüüdanud.:)
Ikka päikest!

Hei!
Vabandan et mu viimane sissekanne nii järsult lõppes :D Ju oli asi selles et lubasin selle teema lõppude-lõpuks kiiresti kokku võtta, aga läptopi aku arvates ei toimetanud ma seda siis piisavalt kiiresti.....
Hästi - ainult niipalju veel et lõpuks kogu sellest emotsionaalsest pingest ja manustatud jookidest üsna sassis olekuga koju jõudes avastasin täiesti külma magamistoa! Tavaliselt paneme me kohe koju jõudes kamina küdema, mis siis soojendab silmailu kõrvale ka elutuba alumisel kui ka tube ülemisel korrusel, nii laste kui ka meie oma. Ja sel päeval polnud ju seda keegi teinud.
Normaalses tujus olles poleks ma sellest numbrit teinud - ruttu soojas, põrandaküttega vannitoas öösärk selga, Ilmari superhommikumantel ümber ja hops voodisse kahe luksusliku suleteki alla, aga sel päeval ma nii ei teinud. Rabasin voodist hoopis ühe teki ja padja ära ning teatasin et mina siin "hundilaudas" täna öösel ei maga. Marssisin oma saagiga vannituppa mis oli õnneks tavapäraselt taevalikult soe, virutasin teki põrandale ja keerasin ennast riietega sinna sisse, padi pea alla ja uinusin mingi 5 sekundi pärast...
Nojah, mingi aja pärast öösel ärkasin siiski üles, pesin ja kolisin oma tavaariga siiski voodisse ümber. Kell 23 automaatselt sisselülituv elektriküte oli toa juba talumisväärseks kütnud, minu ahastus kadunud ja pohmell mitte veel kohale jõudnud :D
Noh, nalja peab ju vahepeal saama....

Aga päikest on iga päevaga rohkem ja rohkem ja rohkem ja rohkem saan ma aru sellest kui vahva on tegelikult Ilmariga koos elada. Täpselt nii nagu ma kunagi alati ütlesin - muretu ja fun nagu vanajumala selja taga, kui sellistel väikestele asjadele suuta mitte suurt tähelepanu pöörata. Ja tegelikult on see täiesti võimalik, sest on kümneid tohutult olulisemaid asju, milles ma võin teda 100% usaldada. Et maja ja kõik selle juurde kuuluv on super, et ta oskab vist absoluutselt üldse kõike mõnusaks eluks vajalikku muretseda ja korras hoida, et mina ei pea muretsema mitte millegi muu pärast kui ainult seda majakest korras ja puhta hoida.
Mida ma veel tahta saaksin!
Ühel päeval tuli mulle meelde romaan "Tuulest viidud" Just raamat, mitte film! Sest seal ütleb Rhett Scarlettile, "..esimest korda abiellusid sa trotsist, teist korda meeleheitest ja raha pärast et mitte kaotada Tarat, aga abielus saab olla ka lõbu pärast, mis siis et ikkagi ei ole suurt armastust...."
Kuidagi nii see tekst seal oli. Ja see jäi mulle juba siis millegipärast eriliselt meelde.
Ja elu on näidanud et kui mulle jääb midagi eriliselt meelde siis ma sellega ka kunagi reaalsuses kokku puutun.
Nagu praegugi.
Ma olengi abielus selle pärast et mulle see meeldib. Ja sobib.Ma vajan meeletult turvatunnet. Ja pakun seda ka ise kogu südamest.
Ja mis kõige tähtsam - haiget teha ei ole mulle enam mitte kuidagi võimalik. Armastuses...

Hästi. Ega midagi, k------e see õhtu siis! Nüüd lähme Lidosse tagasi ja võtame lihtsalt veini! Ükskord ta ju ometi tuleb teadvusele ja hakkab uurima kus ma olen. Loodetavalt...
Ostan toidupoest ajakirja ja liigutan ennast uuesti 2 korrust ülespoole. Sätin end oma lemmikkohale Lido kohvi-koogi-veinipuhveti kõrvale kahesesse lauda, ostan veini ja üritan Gerli Tinni kolumni abiga kogu tekkinud jama peast välja ajama hakata. Teha pole enam midagi, kell saab kohe pool 10. Nii, nüüd lõdvestume ja kujutleme ette juba varakevadesse lõudnud Londoni..
Oo, telefon heliseb! Aga see on Mario.
Kõne pojaga toob kogu olukorra absurdsuse mulle uuesti hinge tagasi. Hakkan lihtsalt sõna otseses mõttes värisema ja helistan pärast seda kõnet kohe hoopis emale, et teda enne magamaminekut igaks juhuks kätte saada ja öelda et ärgu ta ehmatagu kui ma täna öösel hoopis sinna ööbima lähen. Ajan oma permanentselt muretseva ja ohkiva ema muidugi täiesti närvi, aga mul on savi juba täiesti. Veiniklaas on ka juba tühi, võtan järgmise. Jõuan ka selle tühjaks limpsida, kui jõuab kohale Mario. Hakkame juba arutlema hoopis kahepeale taskovõtmise küsimust, et koju saada kui siis heliseb mu telefon
"Kuule, kus Sa oled nüüd" küsitakse minult "Ma olen juba ammu siin, kas sa ei tulegi või"

Tüdrukud, edasi kirjutan ma napilt ja säästlikult :D Ta oli hakanud parem ja ta oli selle enda võetud kõne vahepeal kapitaalselt unustanud, või õigemini oli mäletanud ainult seda et vahepeal jah rääkis minuga, kurtis, ja mina olin teda rahustanud ja lohutanud nagu alati ja selle peale oligi ta väsimusehoog taandunud. Oli kella 8ks kohale läinud nagu meie algne kokkulepe ette nägi, siis oli Karmen palunud teda appi tundi läbi viima, selleks ajaks oli ta telefoni jah kasuka taskusse ära pannud ja kuna asjad olid alguses veninud, oli ta teinud seda just pool 9, peale seda kui mina talle helistama hakkasin. Peale tunni lõpu oli ta küll vaadanud jah et imelik, Merlet pole veel, aga ju mul läheb siis seal küüntes kauem, küll ma tulen.
Aga see et me leppisime kokku pärast teisiti, tuli talle meelde alles siis kui ma talle seda nüüd ütlesin. Ja ta ehmatas ennast ikka üsna vaikseks...
Ok, me läksime Marioga ikkagi lõpuks sinna kohale. Ma sisistasin konkreetselt et hoidku must eemale ja lasku mul rahus olla niikaua kui ta ise seal kohal olla tahab, istusin kaugemasse nurka, võtsin kokteili ja lugesin raevukalt oma ajakirja, käisin 2 korda suitsetamas, kõndisin tantsupõranda kõrval seisva meie tangorahva vahelt sõnagi lausumata ja pilku kellelegi pööramata lihtsalt läbi. Sest ma olin just selle otsuse ära teinud - käi seenele oma tango ja oma igavese jutuga "..mul on nii palju asju meeles pidada, tööl 100 asja..", mida ma olin kuulnud aastaid-aastaid-aastaid...

Nii, mis siis nüüd toimub??!!
Sõitis koju, heitis pikali ja jäi magama? Ja telefon muidugi all kasuka taskus või üldse autos? Sest kui ta tõesti tööl oma kabinetis korra tukastaks, kuuleks vast ikkagi telefoni.
Proovin helistada Mariole, äkki läks ka juba koju ja saab isa üles raputada. Kutsub samuti ilma vastuseta. Ja on ka rohkem tõenöoline et ta on siinsamas Solarises Dance Actis trennis.

Mida teha nüüd?
Lihtsalt kohale minna? Aga nende saabastega ma ei tantsi, ja kuna ma pole ka n.ö "põhituumikus", vaid ikkagi Ilmari kaaslane ja mitte veel väga hea tantsija, siis minuga palju ei tantsita.
Niisama vaatama minna? Võiks, kui ei oleks piletiga üritust. Aga 6 eurot lihtsalt istumise eest...tänan, ei.
Muidugi võib ju juhtuda et Ilmari ärkab, vaatab kella, helistab kohe mulle ja kiirustab kohale. Aga kui see juhtub peale 10t, pole ju enam suurt mõtet.

Kell saab 8.50. Tangoorkester pidi alustama 9. Ok, niikuinii alustavad hiljem natuke. Aga kindlasti mitte pool tundi hiljem. Proovin veel. Sama.

Ok, juba tundsin et hakkan närvi minema. Pidevalt on Ilmari ja tema ülinutika kõiketegeva HTCga jamad! Suve lõpus jättis ta eelmise õhtul rannas autosse, klaas löödi sisse ja telefon lahkus loomulikult! Hankis uue. Tore! Aga enamus aega veedavad need kaks teineteisest pidevalt eemal, rääkimata sellest et kui härra peadirektor tööl koosolekut peab ja mobla hääletu peale lülitab, unustab ta seda tagasi panna. Ja veel..
(järgneb)

Minu "pressiteade" FBs tangost loobumise kohta tekitas mu heades sõprades palju muret ja küsimusi. Andke andeks, see oli muidugi suur valus hetkeemotsioon, sel "hetkel" loomulikult üdini kindel ja vankumatu :(
Aga nojah....te ju tunnete mind :) Keegi palub ilusti andeks ja mu pahameel lahtub nagu mesi kuumas tees ja nädala pärast on kogu mure üldse unustatud - kuni järgmise korrani, mis seekord tuli üsna ruttu, oli aga täiesti "vastupidine" ja seetõttu hoopis ülimalt koomiline!
Aga järjekorras siis.
Cubanitas oli meil teine tangoõhtu, aga pidulik, koos Hollandi orkestri OTRAga ja maksis 6.- Kell 8 pidi olema tasuta tund Karmeni juhatusel, Ilmari plaanis minna ka sinna et olla mõnele algajale partneriks kuna naisi on tavaliselt alati rohkem ja siis on hea kui neil on ikka kellega harjutada ja et nad tuleksid veel. Sest me väga soovime oma tangorahva hulka ka uusi liikmeid. Sõbrad, üleskutse ka Teile!
Mina läksin küünehooldusesse ja pidimegi siis täiesti rahulikult kohapeal kohtuma, nii kuidas kumbki meist jõuab. Istun kenasti, käpake tehniku peos, kui Ilmari helistab. ISE HELISTAB MULLE! Ja räägib. Et tal hakkas halb. Suur väsimus. Kurnav peavalu. Et võibolla ei läheks täna üldse.
Kuulasin ja hakkasin muretsema, armas inimene ikkagi. Teadsin et tal oli tõepoolest tööl raske päev mitme olulise koosolekuga. Aga minna ikkagi tahtsin, olin nagu sisse elanud sündmusesse, kleit ka juba hommikul selga pandud.
Soovitasin siis ettevaatlikult et mingu ja puhaku hoopis, ei pea ju 8ks kohale minema, lähme rahulikult hiljem 9ks, kui OTRA esinema hakkab. Ja ütlesin, VAATA, KUIDAS SUL ON, KUI IKKA JAKSAD TULLA, SIIS HELISTA, SAAME ENNE KOKKU, ILMA SINUTA MA KA JU EI LÄHE! Kingad olid ka veel ju Jaguaris et ma ei peaks neid ise mööda linna kaasas tassima.
Ilmari kuulas mu ära ja vastas siis et hästi, teeme nii, sinna algajatele mõeldud tutvustustundi ta ju minema ei pea. Ja nii me selle kõne ilusti lõpetasime.
Sain oma küünised u. 7.45 valmis ja kõndisin rahulikult Solarisse aega parajaks tegema. Sõin Lidos imehead kanasuppi. Läksin raamatupoodi ja sirvisin raamatuid. Aeg-ajalt vaatasin mobla pealt kella ja kui see juba üle poole 9 näitama hakkas, helistasin Ilmarile.
Telefon kutsub. Kutsub. Kutsub. Ja ei vastata.
Hee....No ok, ju sõidab juba linna ja kuulab muusikat ja telefoni ei kuule. Tüüpiline...Proovime 5 minuti pärast.
Proovime. Ei vasta. Kell on 8.40. 9 pidi algama kontsert.
(Jätkub:))