Kui põlv lendab kildudeks

Üks hetk.
Ainult üks hetk, kust edasi oleks võinud minna kõik teisiti, normaalses reaalsuses või vastupidi, reaalses normaalsuses.
Nii nagu oleks pidanud minema. On kevad, õues paistab pidevalt päike, sul on üle mitme-mitme aasta peale tööpäevi vabad õhtud koos oma mehega merd ja metsi avastamas käia. Sa oled eluaeg armastanud üle kõige jalutuskäike ja sa oled peaaegu õnnelik, kui poleks seda vaikset hirmu kuklas, mis on hetkel vallutanud kogu maailma.
On pühapäev ja munadepüha. Ok, mune me värvima ei hakka :), aga maja saab põhjaliku koristuse,  oksakesed vaasi, saun kütte ja mina veel tubasesse jalgrattatrenni.
Õhtul istume Ilmariga mõnusalt diivanile, segame omale joogid ja valime filmi välja.
Kõik on nii tore kui sel hetkel olla saab. Mitte miski ei anna märku, et saatus istub juba oma roolirattaga sinu selja taga ja kurss on muudetud....
Otsustan, et enne kui päris uniseks jään, lasen veel meie koeravanakese õue. Lähen esikusse ja hõikan Tupacut, kes ennast trepi all olevalt asemelt püsti ajab. Kutsa vänderdab välisukse poole ja möödub minust, hakkan talle järgi astuma et ust avada.
Aga meie tubli taks on 15. Ja aeg-ajalt veavad tema jalakesed teda alt, eriti libedal pinnal. Ja siis ta potsatab korraks külili, aga ajab end kohe püsti ning rühib vapralt edasi. Nii juhtub ka nüüd. Aga ta potsatab seekord täpselt minu jalgade ette. Ja et mitte talle otsa komistada, kallutan ma oma keha paremale.
Aga kallutan liiga palju. Ja kaotan tasakaalu.
Ja kukun.
Otse paremale põlvele.
Sealt edasi läheb kõik hämaraks ja mälupidid on väga lünklikud. Minu enda karjumine, Ilmari hirmunud silmad, tema telefonikõne, kellegi käed kes mind kuhugi raamile tõstsid, sõitmine autos (mäletan kurve) , siis koridoride laed, mind kallutatakse raamilt voodisse, põlv teeb sel hetkel jubedat valu ja ma karjun uuesti, siis möksitakse mul tervet jalga millegagi, aga see ei ole valus ja mulle tundub et ma tegelikult magan ja näen und ja tore oleks nüüd varsti üles ärgata.....
Ärkan ka. Ja saan aru, et see kõik ei olnud kahjuks uni.
Aga no mis siis ikka, jalg on kipsis, ju ma siis põrutasin selle põlve ikka korralikult ära. Paar päeva vist tööle ei saa...issand, mis ma Taavile ütlen, vaju häbi pärast maa alla sellise lolluse pärast.
Und enam ei tule, aga jalg ka enam ei valuta ja paari tunni pärast on mul ümbritsevast lärmist "siiber".  Sikutan kardina voodi eest ära ja hakkan ennast püsti upitama.
Aga ma viibisin EMO jälgimistoas. Mulle oli paigaldatud tilguti ja sõrme otsas südametegevust kontrolliv klamber.
Nii et vastuseks minu ebaadekvaatsele liikumiskatsele ilmutakse koheselt minu kõrvale
"Nii, kuhu nüüd?"
"Aitäh teile kõige eest, aga ma läheksin nüüd koju"

"Patsient, palun heitke pikali ja olge rahulikult. Koju te ei saa, kas täna või homme tehakse teile operatsioon"
OPERATSIOON!! MIDA!! MIKS!! Mis minuga ometi juhtus....
(järgneb)