Me kõik oleme oma elus selliseid inimesi kohanud. Kindlasti on kellelgi just selline sugulane, töökaaslane, naaber...
Vali ja mehelik käre hääl. Kortsudest küntud nägu. Hunnik kroonilisi tervisehädasid - aga terve elu on ju maast madalast tehtud kõige raskemaid töid ja tehakse edasi, mis sest et vanust on juba 80. Elu on selline! Ja kõigest sellest on vaja KOGU AEG rääkida, kui just Une-Mati silmi kinni ei vajuta.
Õde tuleb tema anamneesi kirja panema. Põetud haigused, allergiad...ja 5 minutit hiljem vaatab see kogenud töötaja koomilise ahastusega juba mulle otsa. Julgustan teda naeratusega ja me mõlemad pööritame natuke teineteisele silmi.
Toon näite:
"On teil mõnda toidutalumatust?" küsib õde.
"Kala ei söö, sibulat ei söö, tomatit ei söö!" tuleb vastus.
Õel vajuvad käed paberitega rüppe.
"Kallis inimene, mina ei tööta köögis. Kas teil on allergiat mõne toidu vastu?"
"No vaadake, aasta tagasi läksid mu reied täpiliseks, aga ega mina ei tea millest!" hakkab proua pükse maha kiskuma....
Jne. jne. jne.
Mõned tunnid hiljem on meil kõigil selge et tegemist on sõna otsese mõttes "suure lapsega" Proua ei kontrollinud oma emotsioone, ta võis kogu oma 24/7 kestva jutu kestel ühe minuti sees nii nutta kui naerda. Saame põhjaliku ülevaate ühe hooldushaigla õudustest ja ma tahaksin ära joosta, aga ei saa...
Saame teada et proua on haiglate vahel pendeldanud juba veebruarikuust, kui ta sõitis jalgrattaga, aga ei vaadanud enda ette vaid vahtis kauneid kaselatvu ja maandus porilombis, kuulis kõva murduva kannaluu raksatust mis tal enam mitte kunagi meelest ära ei lähe, ning nõudis appiruttajatelt esimese asjana suitsu....
Loomulikult püüdsime me kõik kolmekesi olla uustulnuka vastu elementaarselt viisakad. Aga me väsisime ikka ära ka.
Mina peitusin korduvalt oma Ekspressi taha, mis proua jutuvoolu muidugi absoluutselt ei seganud.
Daam minu kõrvalvoodist "pääses põrgust", ta sõitis neljapäeval Sõle tn. taastusravisse, kus ta oli ka varem viibinud ning hindas sealset taset heaks. Jäime kolmekesi - hulluke, teine mitteliikuv vanadaam ja mina. Ja uskuge mind, ma hakkasin oma raamiga üsna palju palatist välja jalutama liikuma :)
Prouale ei jäänud kuidagi meelde see mis korrusel me oleme. Väga tahtis ta teada ka seda, mis korrusel asub opiblokk, kui teda sinna viima hakati. Ja siis kuulsin ma ühte ilusat, lausa poeetilist vastust ühelt õelt - opiblokk asuvat neil kahe maja, ehk siis "maa ja taeva vahel", korrust kui niisugust konkreetselt polevatki.
Ja siis me soovisime talle kõik et tulgu tegus proua sealt ikka "maa peale tagasi", samas vaikselt lootes et mõni tund võiks vähemalt nüüd rahu saada...
Nagu mainisin, sain ma reede õhtul koju. Kõnnin karkudega. Senini jalatagune kips, tänasest ortoos, mis on tundub palju mugavam. Ahjaa, seoses pealkirjaga - sain teada, et mu põlvekeder oligi 5ks tükiks.
Aga vähemalt tänaseks on jalg iga päevaga tugevam.
Äkki suvel juba ikkagi näeme!!!
No comments:
Post a Comment