Kui põlv lendab kildudeks 2

Reaalsus hakkab kohe jõudma.
Kus ta pääseb, eks...
EMO jälgimistuba ei ole rahulik paigake. Esiteks piiksub ja undab siin iga nurgake erineval toonil ja viisil. Kõrvalruumis lobisevad õed väljakutsebrigaadi meestega ja itsitavad. Kui mõni aparaat hakkab väga hirmsat häält tegema, käiakse seda vaigistamas.
Minul käiakse mõõtmas vererõhku. Normis. Vahepeal jään ka uuesti magama ja näen und et olen UFOde poolt röövitud :)
Hommikul hakkab üks mees hirmsasti lärmama. Ta elab oma sõnade järgi üksi ja olevat tulnud varahommikul taksoga haiglasse plaanilisele songalõikusele. Aga plaanilisi lõikusi praegu ju ei tehta. Ja mitte keegi polnud talle seda haigla poolt otseselt teatanud.
Härra saadab nii tervet haiglat kui ka õdesid ja arste koos ning eraldi....SINNA ja siis veel SINNA ka. Teda püütakse rahustada kuid tulutult, kuna mehel kõht valutab. Kutsutakse turvad, näen oma voodist ust ja ka nende turvameeste tulekut. Umbes 2x150 kilo. Otsustan et mina püsin nüüd küll hästi vait ja vagusi :)
Lõpuks suudab vaese mehe olukorraga natukenegi lepitada hoopis nääpsuke blond naine, valvekirurg. Lubab härrale haigla poolt transpordi koju tagasi, toidupaki (kuna mees tuli ju opile, söömata-joomata) ja võimaluse saada lõikusele esimeses järjekorras kui eriolukord lõpeb. Papi taltub veidi, ta sõidutatakse tunni möödudes ratastooliga ruumist välja, kuid tema viimased sõnad kogu inimkonna ja universumi aadressil on endiselt parajalt krõbedad.

Päeval sõidutatakse mind osakonda. I ortopeedia, PERHi 7.korrusel.
Puhas, mugav ja soe 4.inimese palat.  Saan koha akna all, kust näen lamades ilusti taevast, see teeb rõõmu. Nüüd saan ennast juba ka ilma valuta ühest voodist teise libistada, seljatugi sätitakse mulle mugavaks. Personal on rõõmsameelne ja hoolitsev, tänan kõiki.
Naabriteks on kaks üle 70nest vanaprouat, õnneks eestlased. Väga sümpaatsed, saame tasapisi jutule. Nemad peavad mind 35seks. No aitäh....:)
Kirurg tuleb mind vaatama. Saan teada et lõuna ajal võin veel julgelt süüa-juua, operatsioon on alles õhtul peale kella 20, kui ta uuesti ööseks tööle tuleb.
Helistan Ilmarile. Loen talle ette kõik asjad, mida palun endale siia saata. Hambahari, kamm, näotoonik, kreem....ja väga oluline, see Mario vana nutitelefon kus on nett sees, saan midagi lugeda-vaadata. Külla ta mulle tulla ei saa karantiini tõttu, aga asju....
EI SAA KA SAATA. ABSOLUUTSELT. MITTE KEEGI EI TOO NEID ÜLES. MITTE KEEGI EI LÄHE NEID ALLA VASTU VÕTMA.
Lubatud on ainult need, mis te ise kaasa võtsite. Desinfitseerite ära mida vaja, iga voodi küljes on pudel vahendiga. Väljast ei saa sisse midagi.
Ma oleksin võtnud selle poja telefoni juba varem enda kasutusse. Aga minu vana SIM kaart ei mahtunud sinna sisse. Ja TELIA lühendas just oma kontorites vastuvõtuaegu, nii et ma ei saanud töö ajal sinna kaarti vahetama minna. Ja ma lükkasin selle asja rahulikult edasi.
Ja nüüd olin ma "lõksus"
Mida ma siin tegema hakkan kõik need päevad?!
(järgneb)