Elementaarsete hügieenivahendite "puudumispaanika" rahustatakse vähemalt maha. On piisavalt ühekordseid pakendis hambaharju, millel juba pastaterakesedki peal. Saan veel kammi ja niisked hästilõhnavad salvrätikud. Asjatoimetused toimetan siibrile. Piinlik muidugi, aga veelkord ja lõpuni välja, hoolduspersonali jagub ja nad on VÄGA HOOLITSEVAD JA SÕBRALIKUD - nii nooremad kui vanemad, nii eestlased kui venelased. Ainult kiidusõnad, kuid rohkem ma seda kordama ei hakka.
Siis tuleb mind vaatama osakonna nn. päevaarst, hallipäine poisipeaga range daam. (Pakun et ta võib olla juudi rahvusest) Kuna näen tema silmis natuke "lahja" välja, suunab ta mulle veel ka kuni lõikuseni tilguti lahusega.
Esimese päeva "päästab" mu tegevusetusest kõrvalvoodi vanaproua 01.04 kuupäevaga Eesti Ekspress, mida ta ise olevat juba 3x läbi lugenud (ma jõudsin sama tulemuseni :)) Õnneks sobivad mulle ka tema lugemisprillid. Teemad selles numbris on muidugi teada, aga piisavalt huvitavalt käsitletud. Sätin end rahulikult ja mõnuga lugema.
Lõpuks jõuan ristsõnani. Ou jee! 3/4 läheb nagu lubinal, aga siis jään toppama. Teen pause (see käib ka juba järgmiste päevade kohta) vaatan ülesannet värske pilguga ja saangi paari sõna kaupa jälle edasi. Aga lõpuni valmis ei saagi, mõned asjad on ikka täiesti jaburad :)
Puhkan. Söön.
Toit tuuakse voodi kõrvale asuvale kapikese klapplauale, mille saab omale mugavalt sobivasse asendisse keerata. Söök on maitsev ja seda on palju, kuid enamus jääb järele, kuna söögiisu suurt pole. Selle eest on kogu aeg janu, hooldajad tassivad mulle topside viisi vett. Kuni kell kukub ja enam ei tohi - opiaeg hakkab lähenema.
Me ei ole maininud seda, et loomulikult võeti mult ka nõutav proov, vist juba lausa kodus või kiirabimasinas. OK.
Õhtul tuleb minu ümber kokku pidulik salgake maske. Algab riietustseremoonia - mulle aidatakse selga pehme trikotaazist kreppidega kinnituv särgike, terve jala otsa sukk, et keegi neid kogemata segi ei ajaks :), nina ja suu ette mask - ning sellesama voodiga lähebki sõiduks. Operatsiooniblokki. Enne sinna sisenemist saan veel pähe ka võrgukese.
Mõlemale vanaprouale oli tehtud lõikused kohaliku tuimestusega ja seda oli plaanitud mullegi. Tegelikult oli see hirmutav, sest asi kestab ju tunde, lama siis seal niimoodi ja külmeta! Te ju kõik teate - Merle ja külmetamine on nagu ida ja lääs :) Aga kui anestesioloog on mind küsitlenud kõikide minu eelmiste oppide kohta ja kui ma olin jõudnud oma pajatustega oma kunagiste selgroodiski lõikusteni, teatab ta otsustavalt et ta ei hakka minu selga torkima, tuleb üldnarkoos.
Vahepeal tahab keegi "vahele sõita", kõlarist kostab "kood see- ja see". Kogu seltskond ruumis tardub hetkeks ja kõik vaatavad üksteisele otsa. Siis algab infovahetus ja kui kõlarist on kostnud info uue patsiendi intubeerituse ja teatud stabiilsuse kohta, minuga jätkatakse, palutakse ainult kiiresti ette valmistada järgmine opisaal.
Enne narkoosi saamist elan üle veel ühe kerge ehmatuse - mul ei saadud eemaldada kahte väärismetallist sõrmust ja üks agar ning innukas noormees opipersonalist, kes oli ka varem paari avamusavaldusega esinenud, kui siis kogenumate kolleegidega nõustunud, uuris mu sõrmi ja teatas siis et kuna need sõrmused ei ole mul 100% naha vastas, võivad nad hakata mind lõikuse ajal PÕLETAMA! Mingi laserivärk, nii palju kui ma aru sain.
AITÄH!
Kuid meid mõlemaid rahustatakse maha - kuna opereeritakse jalga ja käed on eemal, siis seda ei juhtuvat.
Ja siis jäin ma magama.
Ja ärkasin üles ka. Ja ärkasin ilusti, ei iiveldust ega valu.
Ja üsna ruttu sõitsin ka palatisse. Vähemalt nii mulle tundus.
Ajagraafik - lõikus algas u. kell 20.40, palatisse jõudsin kell 00.30
(järgneb)
No comments:
Post a Comment