Tupac ja meie 15 aastat

Head sõbrad, selle postituse teen jälle  rohkem"teraapiaks iseendale", nii nagu see blogi kunagi üldse alguse sai. Ka siis hakkasin ma meeletut valu iseendast välja kirjutama.
Aga ma püüan ta teha sellise et ka Teil oleks vahva lugeda :) Vähemalt algus..

Niisiis - meie pikakarvaline taksipoiss Tupac.
Tõime ta kutsikana Jõgevamaalt. Olime pererahvaga enne Tallinnast väljasõitu telefonitsi kokku leppinud isase kutsika ja tema hinna osas, ning meie poeg Mario, kelle sünnipäevasoovi tõttu kogu see asi ette võetud sai, valis välja julge ja tragi looma kes ise kohe pesast välja meie juurde jooksis ja tema jalanõude paelu sikutama asus. Aga siis teatati meile et soomlased on kõik isased kutsikad juba ära broneerinud ja saada on ainult tüdrukuid. Mina oleksin ka selle variandiga nõus olnud, aga mehed jäid endale kindlaks - rohkem naisi meie perekonda ei mahu :) Siis vaatas peremees et juba reaalselt kohalejõudnud 800EEKi hakkab uksest välja tagasi libisema, lõi käega ja teatas et "soomlased ei saa niikuinii aru" (!) Saime oma väljavalitud kutsika ja kojusõit uue pereliikmega võis alata!
Loomulikult oli Mario meile lubanud et hakkab koerakest koolitama. Otse loomulikult mitte midagi sellist ei toimunud - jäi ainult "vabakasvatus"..... ja suur armastus, mis kasvatas teda heaks, mitte kurjaks. Samas aga tugevaks. Mul ei pruugi absoluutselt õigus olla, aga võibolla oli just see asjaolu tema pika ja õnneliku elu võti.
Elasime me siis Mustamäel, Tammsaare tee viiekorruselises majas viiendal korrusel. Juba üsna varsti oskas uudishimulik kutsikas dushialuse alla pugeda ja sinna kinni jääda, sest ta ei osanud tagurpidi liikuda. Koer kisas nagu ratta peal ja mina karjusin mitte vähem, aga kriitilistes olukordades alati rahulikuks jääv Ilmari aitas loomakese sealt tervelt välja. Terveks jäi ka vannituba, aga võimaluse tal seda trikki korrata me elimineerisime.
Nime koerale pani minu mäletamist mööda meie tütar Mairet - saades inspiratsiooni gängstaräppar Tupacu samasugustest suurtest pruunidest silmadest.
Vahva oli jälgida kuidas Tupac kasvades meie perekonna enda jaoks "ära lahterdas". Kõige suurem jumaldamisobjekt oli Ilmari, teda tormati alati esimesena tervitama ja tema sõna ka natukene kuulati. Järgmine oli Mario, ikkagi samuti meesterahvas ja ainuke perepoeg. Kolmas olin mina - küll naisterahvas, aga annab süüa, see on oluline. Viimane oli Mairet, teda ignoreeriti mõnikord täiesti, küll aga meeldis suuremaks saanud penile meie tütre jala peal oma mehelikkust demonstreerima kippuda. Mairet kaebas et miks Tupac ainult temaga nii käitub, mitte näiteks minuga. "Ta tunneb ära et ainult sina oled meil siin viljastumisvõimeline emane" vastasin ma tütrele
Meie trepikoja esimesel korrusel elas perekond, kellel oli samuti pikakarvaline taks, aga tüdruk. Ja mustakarvaline. Ja meie noormees paluti siis ükskord sinna külla :) Tupac oli tubli ja kuid hiljem sündis tore pesakond kutsikaid. Nagu komme on, saime ühe isase endale valida. Seekord tegin valiku mina, kuna mina ka teadsin kuhu ja kellele see loomake läheb.
Aga nüüd, mu kallis Tupac, Sa oskasid olla ka üks igavene patsaan! Sa tahtsid pidevalt salaja jalga lasta ja Mustamäed avastama minna.
Lifti meie majas ei olnud ja kui me koeraga viiendalt korruselt trepist alla õue jalutama läksime, haukus Tupac kõik need viis korrust. Kõik korterid pidi kuulma et Kunn tuleb!
Kui aga lapsed lõuna ajal koolist tulid ja esimese asjana oma tubadesse arvutite taha tormasid, kasutas kavalpea juhust. Meil oli topeltuks, millest üks käis natuke raskelt, kui see natuke praokile jäi, murdis Tupac ennast korterist välja. Ja sibas ka siis viis korrust allapoole, aga HIIRVAIKSELT, mitte piuksatustki. Ootas all kui keegi liikus väliuksest ja pani plagama.
Õnneks oli ma muretsenud talle kaela plaadikese enda telefoninumbriga. Ja siis ma ikka sain neid kõnesid. Töötasin siis õnneks samuti Mustamäel, tookord laste huvikeskus Kullo majas asunud kontoritarvete büroos. Meie autojuht Gennadile tegi asi juba nalja, kui ma teda jälle palusin kuskilt koer meile koju toimetada. Ükskord suutis Tupac keset päist tööpäeva üle suure liiklusega Tammsaare ristmiku suure kaubanduskeskuse apteeki välja jõuda, kust ma siis kõne sain. APTEEKI, kujutate ette :) Ükskord lasi ta jalga päris õhtul ja veetis öö ühes loomakliinikus, kus ta ulualla võeti.
Vahepeal viis elu mind elama Meriväljale, ning siis tõin ma Tupacut vahest sinna, külla nii mulle kui tema enda pojale, kes sai nimeks Matu, multifilmi "Autod" tegelase järgi :) Käisin temaga mere ääres ja talle meeldis väga ujuda. Seda võimaldasime kutsale hiljem vahest ka Vääna-Jõesuu rannas.
11 aastat tagasi aga saabus meie seiklejale "paradiis" - Merle oli oma pere juures tagasi ja me kolisime Liikvale oma majja.
Ka siin ehmatas ta meid alguses paari pikema retkega. Aga ühel hetkel pani ta oma territooriumi paika ja rohkem küla piiridest välja ei kippunud. Uus-Liikval on selline tore ringtee, mida mööda me temaga siis põhiliselt jalutamas käisime ning ta võttis selle lõpuks ilusti omaks.
Aga omaks võttis ta ka kõik meie küla emased koerad :) Kui kellelgi, kasvõi Liikva kõige kaugemas majas elaval tüdrukul oli "jooksuaeg", siis Tupac ka 2 nädalat selle maja ees istuda kavatses. Käisime teda siis sealt aeg ajalt ära toomas, eriti talvel. Aga tema toasolek oli ka paras piin, sest ta ulgus oma armupiinades päris hullusti :) Kui ta kellegi ukse taga istus, oli ta vähemalt vagusi ja mõni peremees tänu sellele seda ka rahulikult lubas. Suvel ta siis vahest niimoodi oma päevi veetiski.
Üks asi mida me talle keelasime, oli ronimine meie elutoa valgele tekstiilkattega diivanile. Ta sai sellest aru ja meie nähes ta seda ei teinudki. Kui ma aga mõnikord hommikul vara alla tulin, lamas ta seal, vahest mõnusalt keras, vahest kõik neli käppa taeva poole. Ja kui ta siis silma lahti tegi ja mind märkas....siis ta liigutanud ka, lootes end mitte reeta :) Ütlen ausalt et see oli üliarmas, ja ka mina läksin vaikselt omaette muiates üles tagasi. Kui selle "pättuse" avastas aga majaomanik Ilmari, tuli sealt ikka kurja häält.
Kirjutasin et Tupac oli tugev. Ta oli seda tõesti, väga elujõuline. Sai salvata rästikutelt, keda talle meeldis ründamas käia, ja tuli sellest omal jõul välja. Sai kaks korda seljanärvi halvatuse, mis on takside põhiline tervisemure nende kere pikkuse tõttu, ja tuli sellest välja. Alles paar aastat tagasi juhtus see, et ta ei tulnud enam trepist üles, mis oli senini olnud tema igahommikune traditsioon. Üles teisele korrusele ja hops meile voodisse :)
Ühel päeval avastasin ma et tal on üks silm peas viltu. Diagnoositi mingi mure tervet keha läbiva põhilise närviga, mille nime ma enam ei mäleta. Pakuti kallist uuringut, mis aga ei garanteeri midagi. Arst ütles et olnud ka juhuseid kus paranemine toimub iseseisvalt. Ning ka meie Tupac oli just selline...
Ta sai siin Liikval vabalt ringi liikuda. Tegi hommikul üksi ära oma väikse ringi ja tuli siis sööma. Tean et tegelikult ei oleks niimoodi tohtinud lubada ja mõne külaelanikuga oli sellel teemal ka ütlemist. Aga mul oli juba iseenda südametunnistuse kohta võtta hea argument - mina ise oma seljalõikuste pärast mitte kunagi joosta ei tohi. Aga koer peab joosta saama! Nii ma siis jalutasin temaga ilma nii et rihm oli lihtsat minu käes nähtaval, aga Tupac "vabaliikumisel"
Püüdsime teda hoida võimalikult õnneliku ja tervena. Seda juba sellepärast et arsti juures käimine temaga oli katsumus - ta oleks murdvarga suurest õnnest üle lakkunud et keegi tuli, samas oli ta  valmis selle inimese käeluud läbi hammustama kes talle midagi ebameeldivat teha püüdis.
Viimasel aastal liikus ta juba vaevalisemalt, probleem oli tagumiste jalgadega. Aga ta nii tahtis kõndida, nii toas ja eriti õues. Piisas mul vaid tõusta ja esikusse mantlit võtma minna, kui Tupac juba üliõnnelikult ukse juures haukus. Ja suutis veel kaua aega kohati joosta.
Viimased paar kuud kõndisime küll juba nagu kaks sandikest - mina oma murtud jalaga ja tema truult koos minuga. Olin ju kodus haiguslehel ja pidevalt temaga koos.
Viimasel nädalavahetusel oli meil tangolaager ja Tupac Mario juures hoiul - ka nemad said tänu sellele "hüvasti jätta"
Viimasel päeval kandsin ma Tupacut palju süles. Istusin diivanile ja surusin ta enda vastu...aga ikkagi! Ma  nii lootsin et paraneb ka nüüd veel!!!!
Aga tema aeg sai otsa.

Ma tean et läheb veel nädalaid kui mul ei tuleks valusaid, kramplikke nutuhetki.
Ja ma ei unusta seda koera MITTE IIALGI!

Kui põlv lendab kildudeks 5 ja viimane (loodetavasti)

Me kõik oleme oma elus selliseid inimesi kohanud. Kindlasti on kellelgi just selline sugulane, töökaaslane, naaber...
Vali ja mehelik käre hääl. Kortsudest küntud nägu. Hunnik kroonilisi tervisehädasid - aga terve elu on ju maast madalast tehtud kõige raskemaid töid ja tehakse edasi, mis sest et vanust on juba 80. Elu on selline! Ja kõigest sellest on vaja KOGU AEG rääkida, kui just Une-Mati silmi kinni ei vajuta.
Õde tuleb tema anamneesi kirja panema. Põetud haigused, allergiad...ja 5 minutit hiljem vaatab see kogenud töötaja koomilise ahastusega juba mulle otsa. Julgustan teda naeratusega ja me mõlemad pööritame natuke teineteisele silmi.
Toon näite:
"On teil mõnda toidutalumatust?" küsib õde.
"Kala ei söö, sibulat ei söö, tomatit ei söö!" tuleb vastus.
Õel vajuvad käed paberitega rüppe.
"Kallis inimene, mina ei tööta köögis. Kas teil on allergiat mõne toidu vastu?"
"No vaadake, aasta tagasi läksid mu reied täpiliseks, aga ega mina ei tea millest!" hakkab proua pükse maha kiskuma....
Jne. jne. jne.

Mõned tunnid hiljem on meil kõigil selge et tegemist on sõna otsese mõttes "suure lapsega" Proua ei kontrollinud oma emotsioone, ta võis kogu oma 24/7 kestva jutu kestel ühe minuti sees nii nutta kui naerda. Saame põhjaliku ülevaate ühe hooldushaigla õudustest ja ma tahaksin ära joosta, aga ei saa...
Saame teada et proua on haiglate vahel pendeldanud juba veebruarikuust, kui ta sõitis jalgrattaga, aga ei vaadanud enda ette vaid vahtis kauneid kaselatvu ja maandus porilombis, kuulis kõva murduva kannaluu raksatust mis tal enam mitte kunagi meelest ära ei lähe, ning nõudis appiruttajatelt esimese asjana suitsu....
Loomulikult püüdsime me kõik kolmekesi olla uustulnuka vastu elementaarselt viisakad. Aga me väsisime ikka ära ka.
Mina peitusin korduvalt oma Ekspressi taha, mis proua jutuvoolu muidugi absoluutselt ei seganud.
Daam minu kõrvalvoodist "pääses põrgust", ta sõitis neljapäeval Sõle tn. taastusravisse, kus ta oli ka varem viibinud ning hindas sealset taset heaks. Jäime kolmekesi - hulluke, teine mitteliikuv vanadaam ja mina. Ja uskuge mind, ma hakkasin oma raamiga üsna palju palatist välja jalutama liikuma :)
Prouale ei jäänud kuidagi meelde see mis korrusel me oleme. Väga tahtis ta teada ka seda, mis korrusel asub opiblokk, kui teda sinna viima hakati. Ja siis kuulsin ma ühte ilusat, lausa poeetilist vastust ühelt õelt - opiblokk asuvat neil kahe maja, ehk siis "maa ja taeva vahel", korrust kui niisugust konkreetselt polevatki.
Ja siis me soovisime talle kõik et tulgu tegus proua sealt ikka "maa peale tagasi", samas vaikselt lootes et mõni tund võiks vähemalt nüüd rahu saada...

Nagu mainisin, sain ma reede õhtul koju. Kõnnin karkudega. Senini jalatagune kips, tänasest ortoos, mis on tundub palju mugavam. Ahjaa, seoses pealkirjaga - sain teada, et mu põlvekeder oligi 5ks tükiks.
Aga vähemalt tänaseks on jalg iga päevaga tugevam.

Äkki suvel juba ikkagi näeme!!!

Kui põlv lendab kildudeks 4

Klanin nii ühelt kui teiselt hooldajalt anuva näoga natukseks ajaks nutitelefoni "uudiste lugemiseks" ja saan ka. Vaatan ära ülipõneva dokfilmi universumi mustast august ja sarja "Lahku" 2.hooaja 2. osa.
Vahepeal sõidutatakse mind röntgeni, põlves on kõik kenasti, sidumistel nenditakse et haav on ilus ja kuiv. Aga....hoolimatanendest faktidest ja sellest et saan juba 3 korda päevas paratsetamooli valuvaigistuseks ja ka muid rohtusid, tõuseb mul palavik. 
Kuna 3.ndal päeval on see juba 38 kraadi, saadab hallipäine tohtriproua mulle igaks juhuks veel ühe ninakaapija. Ütlen ausalt et hakkas kõhe...aga siiski õnneks jätkuvalt ok.
Tehakse vereanalüüse "külviks" ja ka n.ö "tavaline" Tuvastakse ka mingi kõrge näit, mis õnneks näitas ka ise juba järgmisel päeval "spontaanset" langustrendi. Etteruttavalt ütlen ära, et tänu sellele langusele lubab tohtriproua mind 17.04 koju antibiootikumide peale.
Aga järgmisel päeval peale lõikust tuleb minu juurde kena noormees. Füsioterapeut. Ja tahab et ma tõuseksin nüüd püsti ja hakkaksin kõndima õppima, nii raami kui karkudega.
Olen selleks kogu südamest valmis. Aga ma ei suuda oma haiget jalga voodist üles tõsta. Ja siis õpetab see noormees mulle lihtsalt fantastilise nipi - viskad hommikumantli vöö nagu lingu ümber labajala ning tõmbad kätega terve jäseme kõrgemale, siis ukerdad pepuga voodi ääre poole ja toetad terve, painduva jala maha. Edasi on juba lihtsam.
Harjutan natuke kõndi, saan lihtsa ja selge väljatrüki edasiste nädalate ja harjutuste kohta. Näiteks ka selle kohta kuidas karkudega trepist üles ja alla tulla, see käib täiesti erinevalt.
Veedame siis koos kahe vanaprouaga päevakesi õhtusse. Söök on hea ja toitev, magustoiduga, hommikul saab isegi piimakohvi. Aga "puuviljahaldjas" minu sees ahastab, sest puuvilju ega mahla ei anta. Ühel vanaprouadest on aga kõrge veresuhkur, nii et tema saab teistsugust toitu ja lisaks veel päevas klaasi tomatimahla ja ühe õuna. Õunu ta ei taha ning annab need kõik mulle. Hurraa!!! Ragistan neid ahnelt nagu jänes :)
Aga kolmapäeval keeratakse meie tüüne rahu pea peale. Saabub neljas palatikaaslane - "Nuhtlus nimega Dennis"
(järgneb)

Kui põlv lendab kildudeks 3

Elementaarsete hügieenivahendite "puudumispaanika" rahustatakse vähemalt maha. On piisavalt ühekordseid pakendis hambaharju, millel juba pastaterakesedki peal. Saan veel kammi ja niisked hästilõhnavad salvrätikud. Asjatoimetused toimetan siibrile. Piinlik muidugi, aga veelkord ja lõpuni välja, hoolduspersonali jagub ja nad on VÄGA HOOLITSEVAD JA SÕBRALIKUD - nii nooremad kui vanemad, nii eestlased kui venelased. Ainult kiidusõnad, kuid rohkem ma seda kordama ei hakka.
Siis tuleb mind vaatama osakonna nn. päevaarst, hallipäine poisipeaga range daam. (Pakun et ta võib olla juudi rahvusest) Kuna näen tema silmis natuke "lahja" välja, suunab ta mulle veel ka kuni lõikuseni tilguti lahusega.
Esimese päeva "päästab" mu tegevusetusest kõrvalvoodi vanaproua 01.04 kuupäevaga Eesti Ekspress, mida ta ise olevat juba 3x läbi lugenud (ma jõudsin sama tulemuseni :)) Õnneks sobivad mulle ka tema lugemisprillid. Teemad selles numbris on muidugi teada, aga piisavalt huvitavalt käsitletud. Sätin end rahulikult ja mõnuga lugema.
Lõpuks jõuan ristsõnani. Ou jee! 3/4 läheb nagu lubinal, aga siis jään toppama. Teen pause (see käib ka juba järgmiste päevade kohta) vaatan ülesannet värske pilguga ja saangi paari sõna kaupa jälle edasi. Aga lõpuni valmis ei saagi, mõned asjad on ikka täiesti jaburad :)
Puhkan. Söön.
Toit tuuakse voodi kõrvale asuvale kapikese klapplauale, mille saab omale mugavalt sobivasse asendisse keerata. Söök on maitsev ja seda on palju, kuid enamus jääb järele, kuna söögiisu suurt pole. Selle eest on kogu aeg janu, hooldajad tassivad mulle topside viisi vett. Kuni kell kukub ja enam ei tohi - opiaeg hakkab lähenema.
Me ei ole maininud seda, et loomulikult võeti mult ka nõutav proov, vist juba lausa kodus või kiirabimasinas. OK.
Õhtul tuleb minu ümber kokku pidulik salgake maske. Algab riietustseremoonia - mulle aidatakse selga pehme trikotaazist kreppidega kinnituv särgike, terve jala otsa sukk, et keegi neid kogemata segi ei ajaks :), nina ja suu ette mask - ning sellesama voodiga lähebki sõiduks. Operatsiooniblokki. Enne sinna sisenemist saan veel pähe ka võrgukese.
Mõlemale vanaprouale oli tehtud lõikused kohaliku tuimestusega ja seda oli plaanitud mullegi. Tegelikult oli see hirmutav, sest asi kestab ju tunde, lama siis seal niimoodi ja külmeta! Te ju kõik teate - Merle ja külmetamine on nagu ida ja lääs :) Aga kui anestesioloog on mind küsitlenud kõikide minu eelmiste oppide kohta ja kui ma olin jõudnud oma pajatustega oma kunagiste selgroodiski lõikusteni, teatab ta otsustavalt et ta ei hakka minu selga torkima, tuleb üldnarkoos.
Vahepeal tahab keegi "vahele sõita", kõlarist kostab "kood see- ja see". Kogu seltskond ruumis tardub hetkeks ja kõik vaatavad üksteisele otsa. Siis algab infovahetus ja kui kõlarist on kostnud info uue patsiendi intubeerituse ja teatud stabiilsuse kohta, minuga jätkatakse, palutakse ainult kiiresti ette valmistada järgmine opisaal.
Enne narkoosi saamist elan üle veel ühe kerge ehmatuse - mul ei saadud eemaldada kahte väärismetallist sõrmust ja üks agar ning innukas noormees opipersonalist, kes oli ka varem paari avamusavaldusega esinenud, kui siis kogenumate kolleegidega nõustunud, uuris mu sõrmi ja teatas siis et kuna need sõrmused ei ole mul 100% naha vastas, võivad nad hakata mind lõikuse ajal PÕLETAMA! Mingi laserivärk, nii palju kui ma aru sain.
AITÄH!
Kuid meid mõlemaid rahustatakse maha - kuna opereeritakse jalga ja käed on eemal, siis seda ei juhtuvat.
Ja siis jäin ma magama.
Ja ärkasin üles ka. Ja ärkasin ilusti, ei iiveldust ega valu.
Ja üsna ruttu sõitsin ka palatisse. Vähemalt nii mulle tundus.
Ajagraafik - lõikus algas u. kell 20.40, palatisse jõudsin kell 00.30
(järgneb)

Kui põlv lendab kildudeks 2

Reaalsus hakkab kohe jõudma.
Kus ta pääseb, eks...
EMO jälgimistuba ei ole rahulik paigake. Esiteks piiksub ja undab siin iga nurgake erineval toonil ja viisil. Kõrvalruumis lobisevad õed väljakutsebrigaadi meestega ja itsitavad. Kui mõni aparaat hakkab väga hirmsat häält tegema, käiakse seda vaigistamas.
Minul käiakse mõõtmas vererõhku. Normis. Vahepeal jään ka uuesti magama ja näen und et olen UFOde poolt röövitud :)
Hommikul hakkab üks mees hirmsasti lärmama. Ta elab oma sõnade järgi üksi ja olevat tulnud varahommikul taksoga haiglasse plaanilisele songalõikusele. Aga plaanilisi lõikusi praegu ju ei tehta. Ja mitte keegi polnud talle seda haigla poolt otseselt teatanud.
Härra saadab nii tervet haiglat kui ka õdesid ja arste koos ning eraldi....SINNA ja siis veel SINNA ka. Teda püütakse rahustada kuid tulutult, kuna mehel kõht valutab. Kutsutakse turvad, näen oma voodist ust ja ka nende turvameeste tulekut. Umbes 2x150 kilo. Otsustan et mina püsin nüüd küll hästi vait ja vagusi :)
Lõpuks suudab vaese mehe olukorraga natukenegi lepitada hoopis nääpsuke blond naine, valvekirurg. Lubab härrale haigla poolt transpordi koju tagasi, toidupaki (kuna mees tuli ju opile, söömata-joomata) ja võimaluse saada lõikusele esimeses järjekorras kui eriolukord lõpeb. Papi taltub veidi, ta sõidutatakse tunni möödudes ratastooliga ruumist välja, kuid tema viimased sõnad kogu inimkonna ja universumi aadressil on endiselt parajalt krõbedad.

Päeval sõidutatakse mind osakonda. I ortopeedia, PERHi 7.korrusel.
Puhas, mugav ja soe 4.inimese palat.  Saan koha akna all, kust näen lamades ilusti taevast, see teeb rõõmu. Nüüd saan ennast juba ka ilma valuta ühest voodist teise libistada, seljatugi sätitakse mulle mugavaks. Personal on rõõmsameelne ja hoolitsev, tänan kõiki.
Naabriteks on kaks üle 70nest vanaprouat, õnneks eestlased. Väga sümpaatsed, saame tasapisi jutule. Nemad peavad mind 35seks. No aitäh....:)
Kirurg tuleb mind vaatama. Saan teada et lõuna ajal võin veel julgelt süüa-juua, operatsioon on alles õhtul peale kella 20, kui ta uuesti ööseks tööle tuleb.
Helistan Ilmarile. Loen talle ette kõik asjad, mida palun endale siia saata. Hambahari, kamm, näotoonik, kreem....ja väga oluline, see Mario vana nutitelefon kus on nett sees, saan midagi lugeda-vaadata. Külla ta mulle tulla ei saa karantiini tõttu, aga asju....
EI SAA KA SAATA. ABSOLUUTSELT. MITTE KEEGI EI TOO NEID ÜLES. MITTE KEEGI EI LÄHE NEID ALLA VASTU VÕTMA.
Lubatud on ainult need, mis te ise kaasa võtsite. Desinfitseerite ära mida vaja, iga voodi küljes on pudel vahendiga. Väljast ei saa sisse midagi.
Ma oleksin võtnud selle poja telefoni juba varem enda kasutusse. Aga minu vana SIM kaart ei mahtunud sinna sisse. Ja TELIA lühendas just oma kontorites vastuvõtuaegu, nii et ma ei saanud töö ajal sinna kaarti vahetama minna. Ja ma lükkasin selle asja rahulikult edasi.
Ja nüüd olin ma "lõksus"
Mida ma siin tegema hakkan kõik need päevad?!
(järgneb)

Kui põlv lendab kildudeks

Üks hetk.
Ainult üks hetk, kust edasi oleks võinud minna kõik teisiti, normaalses reaalsuses või vastupidi, reaalses normaalsuses.
Nii nagu oleks pidanud minema. On kevad, õues paistab pidevalt päike, sul on üle mitme-mitme aasta peale tööpäevi vabad õhtud koos oma mehega merd ja metsi avastamas käia. Sa oled eluaeg armastanud üle kõige jalutuskäike ja sa oled peaaegu õnnelik, kui poleks seda vaikset hirmu kuklas, mis on hetkel vallutanud kogu maailma.
On pühapäev ja munadepüha. Ok, mune me värvima ei hakka :), aga maja saab põhjaliku koristuse,  oksakesed vaasi, saun kütte ja mina veel tubasesse jalgrattatrenni.
Õhtul istume Ilmariga mõnusalt diivanile, segame omale joogid ja valime filmi välja.
Kõik on nii tore kui sel hetkel olla saab. Mitte miski ei anna märku, et saatus istub juba oma roolirattaga sinu selja taga ja kurss on muudetud....
Otsustan, et enne kui päris uniseks jään, lasen veel meie koeravanakese õue. Lähen esikusse ja hõikan Tupacut, kes ennast trepi all olevalt asemelt püsti ajab. Kutsa vänderdab välisukse poole ja möödub minust, hakkan talle järgi astuma et ust avada.
Aga meie tubli taks on 15. Ja aeg-ajalt veavad tema jalakesed teda alt, eriti libedal pinnal. Ja siis ta potsatab korraks külili, aga ajab end kohe püsti ning rühib vapralt edasi. Nii juhtub ka nüüd. Aga ta potsatab seekord täpselt minu jalgade ette. Ja et mitte talle otsa komistada, kallutan ma oma keha paremale.
Aga kallutan liiga palju. Ja kaotan tasakaalu.
Ja kukun.
Otse paremale põlvele.
Sealt edasi läheb kõik hämaraks ja mälupidid on väga lünklikud. Minu enda karjumine, Ilmari hirmunud silmad, tema telefonikõne, kellegi käed kes mind kuhugi raamile tõstsid, sõitmine autos (mäletan kurve) , siis koridoride laed, mind kallutatakse raamilt voodisse, põlv teeb sel hetkel jubedat valu ja ma karjun uuesti, siis möksitakse mul tervet jalga millegagi, aga see ei ole valus ja mulle tundub et ma tegelikult magan ja näen und ja tore oleks nüüd varsti üles ärgata.....
Ärkan ka. Ja saan aru, et see kõik ei olnud kahjuks uni.
Aga no mis siis ikka, jalg on kipsis, ju ma siis põrutasin selle põlve ikka korralikult ära. Paar päeva vist tööle ei saa...issand, mis ma Taavile ütlen, vaju häbi pärast maa alla sellise lolluse pärast.
Und enam ei tule, aga jalg ka enam ei valuta ja paari tunni pärast on mul ümbritsevast lärmist "siiber".  Sikutan kardina voodi eest ära ja hakkan ennast püsti upitama.
Aga ma viibisin EMO jälgimistoas. Mulle oli paigaldatud tilguti ja sõrme otsas südametegevust kontrolliv klamber.
Nii et vastuseks minu ebaadekvaatsele liikumiskatsele ilmutakse koheselt minu kõrvale
"Nii, kuhu nüüd?"
"Aitäh teile kõige eest, aga ma läheksin nüüd koju"

"Patsient, palun heitke pikali ja olge rahulikult. Koju te ei saa, kas täna või homme tehakse teile operatsioon"
OPERATSIOON!! MIDA!! MIKS!! Mis minuga ometi juhtus....
(järgneb)