Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 11.

Tangoelu Tallinnas ja Tartus elavnes nüüd üha elavamas ja mitmekesisemas tempos. Seoses Rottermanni kvartali suveõhtutega lisandus meie milongapesakestesse ka kohvik Artland, mis kuulus tänasel päeval üsna kurikuulsaks saanud inimestele - perekond Gowridele! Aga kohake oli ülipõnev, natuke salapärane ja totaalselt omanäoline juba selletõttu, et sinna tuli peale trepil turnimist siseneda AKNAST! Ruum oli sumedalt hämar, seintel oli alati huvitavaid maale ja fotosid, mingil põhjusel jooksis ühes nurgas suurel ekraanil non-stop (loomulikult hääletult) film "Casablanca"....

Kohvik Tops Kalamajas oma boheemliku-hipsterliku miljööga sai samuti üsna populaarseks. Selle kohaga oli veel natuke eriline lugu - Topsi milongad olid ainukesed, kuhu mehi tuli teinekord rohkem kui naisi. Sellel üsna erandlikul nähtusel võis olla kaks põhjust, esiteks oli seal põrand, mis ei soosinud eriti pöördeid naiste kingadele, teiseks see, et Topsi oodati meid pühapäeva õhtuti, talvel pimedaga aga võibolla kardeti ka selles kandis tänavatel liikuda.

Mina aga olin saanud endale juba esimesed tõelised argentiina tango kingad. Need olid küll kasutatud, aga seda mugavamad. Ja kui sa saad sellised kingad esimest korda jalga ning lähed nendega tantsima...siis on totaalselt selline tunne, et kingad tantsivad ise! See kindel ümber jala hoidmine, vetruvus, painduvus, hingamine - pärast seda kogemust ei pane sa enam iialgi milongale jalga mingit tavalist  pidulikumat kinga, et "mis seal siis nii vahet on" ON! Ja sellepärast maksavad kõik tangokingad, olenevalt brändidest ja kasutatud materjalidest vähemalt 100-150 eurot.
Tänaseks on mul kingi muidugi oluliselt rohkem, aga ka need esimesed on alles. Ning müstiline on see, et kuigi nad on saanud kogu nende aastate jooksul "vatti, vett ja vilet", on nad siiani ühed parimad ja mõnusamad. Ja ma ei ole ka mitte kuskil rohkem näinud sellist mudelit, mis on pealt kreppkinnitusega - ikka kipub materjal jala niiskuse tõttu välja venima ja siis on hea neid kingsepa juures korra aastas pingutada lasta. Aga kreppi sai mugavalt edasi sikutada, ning ka uusi kontsaplekke lasin neile panna alles tänavu.
Nii et täiesti imelised kingad, värvilt hõbedased (kutsun neid oma "hõbehaldjateks"). Olen öelnud ka Ilmarile, et kui mina olen see, kes enne teda kunagi "vikerkaaresilla" ületab ja pilvepiirile tangotama jõuab, paneb Ilmari mulle need hõbehaldjad kaasa...
Üks müstiline lugu on mul aga ühe kingapaariga veel.
Olen olnud terve elu "hõbedakandja". Kuldehted ei ole millegipärast üldse minu teema, need lihtsalt ei meeldi mulle. Kui mõni kuldehe on mu ellu ka tee leidnud, on ta sealt erinevatel põhjustel kiiresti lahkunud ja ma olen selle olukorraga leppinud :) Hõbedas, eriti kombineerituna valge ja mustaga, on aga minu jaoks mingi eriline võlu ja vägi. Võin siinkohal ära märkida ka oma lemmikehtekunstniku, kelle näitusi alati vaatama püüan jõuda - see on Kadri Mälk
Aga minu juurde tulid ühed kuldset tooni tangokingad. Samuti suurepäraselt jalga sobivad kingad, ja veel AINULT ÜHE JÄÄTISE EEST! Super, on ju?
Kuid jama on selles, et need kingad püüavad minu juurest pidevalt jalga lasta :)
Uskuge mind, ma olen oma kingadega hoolikas, see on ju varandus! Milongalt lahkudes peab mul olema kingakott üle õla, see on juba mällu sisse kodeeritud.
Küll unustan ma just neid kingi ühte ja teise kohta maha, ja seda täiesti arusaamatult - kas ajan mingid kotid segamini, ei leia neid üles siis kui on vaja, järgmisel päeval on nad ilusti omal kohal, kus neid EILE EI OLNUD JU!!!
Õnneks olen ma nad siiani lõpuks jälle tagasi saanud. Aga väike "paranoia" mul selle kingapaari suhtes püsib - kui ma nendega kuhugi lähen, siis kontrollin neid olemasolu enda "lähistel" umbes 100 korda. Ja ka kodus käin neid aeg-ajalt kingariiulil üle vaatamas, silitamas, aga ka näppu vibutamas :)

Tänane Pärlike aga siis veidi eelmise teemaga haakuv:
Sõidame jälle ühel Cubanita milongalt koju, kell läheneb südaööle. Ühel hetkel hakkab aga Ilmari telefon helisema. Ilmari vaatab telefoniekraani ja siis mind.
"Sina helistad mulle" teatab ta.
Väga naljakas, härra Mäng! Kohe ma näitan Sulle, et mina ei helista! Sikutan tagaistmelt käekoti endale sülle ja asun selle küljetaskust telefoni välja otsima.
Mida aga pole, on küljetasku.
Appi...aga see ei ole üldse minu käekott!!!
Nojah....kott oli sama suur, sama värvi. Õnneks oli selle koti nutikas omanik ka meie seltkonnast, leides omakorda minu koti (mis tal muud üle jäi) tundis ta selle ära, sest me olime kuskil hiljuti omi sarnaseid kotte võrrelnud, otsis välja minu telefoni ja sealt Ilmari numbri. Ja helistas. Tuhat tänu talle!
Keerasime siis otsa ringi ja sõitsime linna tagasi. Uuesti Cubanita juurde jõudes avanes meile hunnitu vaatepilt - telefonist kostuva muusika saatel tantsis Sille kohviku ees tänaval koos oma partneriga tangot, taustaks meelas suveöö...
Äkki see pidigi nii juhtuma.

Tango is everywhere!

                                          Ilmari ja minu kallis Sille
                                           

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 10

Kõikvõimas FB tuletas mulle meelde veel ühe tujutõstva ürituse - aprillis 2011 korraldas Cubanita Life Cafe tantsuvõistluse, tegime seal tangot ja salsat ja bachatat. Võitja selgitas välja publiku kõige kõvem aplaus. Meie need võitjad küll ei olnud, aga väike vahva väljakutse oli see ometi. Ma olin endale esimest korda afropatsid pähe saanud ja kippusin igal pool oma uue välimusega esinema ja ennast demonstreerima :)

Jätkusid Karmeni korraldatud igakuised pidulikud milongad, mis olid alati väga oodatud.
Toimus üks ülimalt huvitav ja meeleolukas üritus Mustapeade Majas - kontsert "Helsingi-Buenos Aires 1950".

Homme, 3. märtsil kell 19 toimub Mustpeade majas sarjast Salong õdus ja stiilne kontsert „Buenos Aires/ Helsingi 1950“, kus tuleb esitusele Argentiina ja Soome tangomuusika.

Üles astuvad Angelika Klas-Fagerlund (vokaal) ja Tanguedia Quintet (viiul, bandoneoon, elektrikitarr, kontrabass, klaver).

Kontsert on põnev võrdlus kahest nii erinevast rahvast, kelle mõlema rahvuskangelased on tango-esitajad. Ühel on oluline rütm, teisel sõnad; ühel kangelane tantsija, teisel jällegi laulja; üht tangot nimetatakse jalgade, teist hingede kõneks. Huvitav taust Soome tangot kujundanud talvesõja-aegsest tantsukeelust.

Soome tangot on oluliselt mõjutanud ajaloos suhteliselt harva kasutatud fenomen – tantsukeeld, mis oli jõus talvesõja ajal ja lõppes 1948. aastal. 1950ndad aastad olid Soome tango ja lavatanssi -kultuuri kuldsed ajad. Siis sündis suurem osa kõige kuulsamaid Soome tangosid, nagu näiteks Toivo Kärki  Hiljainen Kylätie (Vaikne külatee) ja Täysikuu (Täiskuu). Soome tango kujunes välja 1939-1945 ja on õilmitsenud veel üle 60 aasta.

Märtsis tegi meil oma töötuba Burak Koyuncu

Aprillis tulid meid õpetama Rui Barroso ja Ines Comes Portugalist.

Aga nagu lubatud, püüan lisada veidike huumorit. Edaspidi lihtsalt - Pärlike.
Kaks asjaolu on meie juures "legendaarsed"  minu külmakartus ja Ilmari hajameelsus :)  Tulime Cubanitast milongalt ja Ilmari avastas kodus oma heleda suvepintsaku rinnataskust võõra lipsu. Tuli seda mulle võidurõõmsalt näitama . vaata, Merle, ka teised mehed ajavad vahest midagi segamini, kellelgi hakkas soojas ruumis palav ja pani selle sinna - hiljem selgus, et ta ikkagi ise võttis kogemata võõra pintsaku....

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 9.

Kes on lugenud ka minu Kobeda Kuke Blogi, on juba arvatavasti mõistnud, et olen paras "naljahammas" Ilmari, kes muidu mind taibukaks peab ja minuga alati suure rõõmuga räägib ja asju arutab, muutub alati ülimalt ettevaatlikuks, kui ma tahan talle mingit nalja edasi rääkida - minu huumorimeel pidavat olema kohati "üle võlli".  No ma ei tea - otsustage ise: kaks meest saavad tänaval kokku, üks küsib teiselt, mis kell on, teine mees võtab taskust välja kraadiklaasi, vaatab seda ja vastab et täna on reede.....:) See on mu lemmik, ajab iga kord itsitama, kui meenub ja Ilmari kiirustab siis oma kabinetti ja otsib seal endale mõttekamat tegevust.
Räägin sellest sellepärast, et katsun edaspidi igasse postitusse panna ka mõne meie tangoeluga seotud nalja, lõbusa või põneva seiga. Seda eriti põhjusel, et ühel hetkel hakkan kirjutama ka valusatest asjadest. Kuidas mõne inimese kadedus ja rumalus/taktitus on meile väga haiget teinud. Kuidas takistati Ilmarit alustamaks tango õpetamist. Kuidas hääbus meie ühing...Aga ma ei hakka halama ega virisema :)

Aga aastal 2011 oli kõik veel väga hästi. Sest MTÜ Tango Tallinn oli elujõus ja tegutses täielikult selle nimel, mille nimel ta kunagi loodi - edendada argentiina tangot Eestis.
Kodulehega saab tutvuda lingil http://www.tango-tallinn.com/

Mina liitusin Tango Tallinnaga vist 2010, me maksime liikmemaksu ja selle eest saime soodsamaid pileteid milongadele ja töötubadesse. Ning järgmisel workshop´il, mida Tango Tallinn korraldas, olid õpetajateks paar, kes rõõmustas meid oma tundidega juba festivalil - Anibal Dominguez ja Sylvia Gerbi.

                                         Anibali kõrval on meie oma Jaan, mitte Sylvia :)

Nende esinemine meie festivalil Tangosadam 2011 Vabaõhumuuseumis (meie põlvitatud põrandal) :)
https://www.youtube.com/watch?v=RvrltDyhEkA

Selle aasta suvel said tangofännid ühe põneva milongakoha juurde - Rottermanni kvartali vabaõhulava. Üritust kureeris jällegi meie armas Maret ja tuntuks said need tantsuõhtud veel sellega, et Maret, olles ise ka enamus kordadest DJ, kasutas cortina´ks meloodiakäiku sõnaga "kuku". Kas kukumilonga täna ikka toimub, saime teinekord üksteiselt küsida, kui ilm kahtlane tundus ja infolevi kuhugi takerdus.

Aga Karmen ja Katrin jätkasid sügisel oma tangotundide ja praktikatega. Oktoobrikuus tähistas MTÜ Tango Tallinn juba oma 5.aastast sünnipäeva!

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 8.

Peale eelmise postituse tagasipõiget jätkan festivalimeenutustega - see meie esimene jättis meile kõigile unustamatu emotsionaalse elamuse. Karmen oli valinud fantastilised milongade toimumiskohad, kõik täiesti erinevad, mis tekitasid ka täiesti erinevaid tundeid ja meeleolu. Seda olen kogenud ka hiljem maratonidel-festivalidel - ühtepidi on mugav, kui ürituste toimumiskoht on üks ja sama su hotelli lähedal, aga mulle meeldivad erinevad majad/kohad/ruumid oluliselt rohkem, see värskendab mind täielikult. Eriti veel siis, kui üks milonga näiteks mingil põhjusel ebaõnnestub, siis tekib tõrge järgmisel õhtul samasse kohta minna. Aga täiesti teine saal või isegi milonga vabas õhus...Kõik valus on peast pühitud, täna on uus päev! :)
Eile õhtul Scheeli milongal Kaiaga vesteldes selgus, et ma olin aga siiski kõige esimese, avamilonga Cubanita Life Cafe´s, kus Kaia üldse esimest korda DJna üles astus (ja temast on saanud üks meie armastatumaid DJsid), täielikult unustanud. See oli mulle kerge shokk - kuidas see võimalik on, ma olin ju ometi kindlasti ka seal. Siis aga hakkas mulle vaikselt meenuma, et see oli vist see kord, kui mu armas, aga maailma hajameelseim "professor" Ilmari mind kuhugi maha unustas. Jaa, te lugesite õigesti, selliseid asju juhtus :) Mäletan, et solvusin ja vihastasin siis ikka silmini, purjetasin bussiga Tabasallu ja hakkasin jala läbi vihma mööda viiekilomeetrist teed meie maja poole astuma. Ilmari sõitis siiski mulle järele ja korjas kohiseva ja turtsuva märja kassi autosse :)
Aga edasi läks kõik tõusvas joones - reedeõhtune milonga toimus meil Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis, kuhu tuli mängima ka orkester, Trio StazoMayor & Luiz Stazo. Lava oli püsti pandud mere poole, ilm soosis meid sel õhtul täiuslikult (sel õhtul olime kindlad, et vanajumal on argentiinlane) :). Selles sumedas suveöös päikeseloojangul imeliste tangoviiside järgi põrandal liuelda...see õhtu on mul siiani silme ees.
Aga kui me enne tolle milonga algust kogu oma väikse meeskonnaga kohale jõudsime, seisime fakti eest, et tantsupõrand oli must ja prahti täis. See oli ehmatus - mis nüüd saab, mida me teeme?! Karmen seisis tantsuplatsi ees mõned sekundid täiesti kivistununa ja siis....tormas festivali peamootor ja lavastaja riidetükke otsima, leidis ja tõi neid sületäie platsi juurde, jooksis ühega veekraanini, märja lapiga tagasi jõudes heitis ta kõhklematult põrandale põlvili ja hakkas seda puhastama.
Mul olid tol õhtul jalas valged püksid, aga õnneks "tangolikult" laiad, mida sain üle põlve üles kerida. Ka mina põlvitasin kiiresti maha ja kukkusin küürima, sest aega oli vähe, inimesed juba kogunesid ja jalutasid ringi, õhtu oli soe ja pehme.
Aga tantsupõrand on tangos meeletult oluline...ja nii me seal siis nühkisime elu eest ja ajaga võidu. Jätsin selle episoodi endale meelde mõttega - armastasime Argentiina Tangot juba nii väga, et põlvitasime tema ees....

2011 aastal oli Tallinn Euroopa kultuuripealinn ja Tango Port Tallinn toimus ka osaliselt selle egiidi all. Meie festivalist tehti televisiooni väike tutvustav lõik, nii et kaameramehed olid mitmes kohas kohal ja filmisid, võtsid intervjuusid. Seda klippi hiljem telest vaadata oli uhke! :)
Laupäevaõhtune milonga, mis on festivalidel alati kõige olulisem ja pidulikum, toimus Mustpeade Majas, laval musitseerimas Sexteto Stazo Mayor & Luiz Stazo. Ja sellest õhtust pärineb minu kõige võimsam ja (tango)elumuutvam elamus!
Selleks oli orkestri esitatud  Piazzolla "Libertango".
Mäletan, et istusin kuskil trepiastmel ja lihtsalt nutsin totaalselt liigutusest. See meloodia keeras mu hinges kõik pea peale ja sel hetkel ma teadsin, et tango tuli, on ja jääb mu ellu alatiseks....
https://www.youtube.com/watch?v=HZYp9BcXOYY

Pühapäevaõhtune milonga oli jälle täiesti teistsugune, pakkus hoopis sellist chill-relax elamust. toimus see Viru keskuse katusekinos, tantsisime sussides-sokkides, sest põrandakate seal välistas igasugused kontsad. Vahepeal lebotasime kott-toolidel või nautisime vaadet linnale, ka tol õhtul oli ilm päikesepaisteline.
Ja siis sõitsime Karmeni tolleaegsesse saali Lai tn 13 aftekale, istudes kõik kobaras koos meie mikrobussis taga põrandal, meie keskel ka vanameister El Flaco, nagu ma sellest juba kirjutasin :) Emotsioonid olid laes, kõlas rõõmus naer ja jutustamine. Võimas, suurepärane, imetore - kõlasid sõnad. Avasime vahuveinipudeleid ja olime õnnelikud!

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 7

Kaevusin siiski ka rohkem esimestesse aastatesse 2007-2009, sest olgugi et mina sel ajal Ilmarist üldse lahus elasin ja tollastestes tangosündmustes väga episoodiliselt figureerisin, oli Ilmari juba täielikult"asja juures"
Mainin siis ära sellised üritused:
Worshop with Javier Antar and Maria Trubba 13-16.09.2007

                                         Christmas Milonga 19.12.207

Milonga in Mere pst. 6E Wine Lounge Tervisex

Tango workshop with Yannick Lhermitte and Ene Jakobi 02.03.208

Workshop with Maria Trubba and Facundo Gil Jauregui 13.04.2008

Trip to Berlin 14.04.2008

Workshop with Diego Mastrangelo and Evi Anesti 14.05.2008

Musicality workshop with Luca Ciut

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 6.

Blogi saab kaastööd - Leila tuletas mulle meeldi üht Henri-Rene filmitud videoklippi meie tervitusesinemise proovist (tänasel päeval seda üle vaadates imetlen jätkuvalt Karmeni kannatlikust)
https://www.youtube.com/watch?v=EE9D9zHsLnE  Aitäh! :)

Ning seoses sellega meenus mulle endale veel üks imeline õhtupoolik Pirita rannakividel, kui filmisime  festivali reklaamklippi televisiooni jaoks.
https://www.facebook.com/merle.mang/videos/vb.100000862170220/417460361626033/?type=3&theater

Edasi läksid kõik need päevad minu jaoks nagu muinasjutus. Meie päevane "staap" oli Salme Kultuurikeskus, olin võtnud terveks selles perioodiks palgatöölt puhkuse ja aitasin korralduse juures, kus aga sain. Põhiliselt jäi minu ja Agnese tööks pidada kohvikut ja müüa tundide vaheajal maestrotele ning õpilastele süüa-juua. Olin aastaid töötanud klienditeenindajana, nii läks see tegevus mul ladusalt. Eriti huvitav oli kohvipausi ajal jälgida õpetajatepaare, neid oli kokku kolm, kõik välismaalased, noored ja ilusad :)
Vahetevahel selgus, et oli vaja tundides mõnda puuduvat järgijat asendada, see oli alati eriti põnev, olin innuga valmis treppidest üles tormama, kui mõnest ruumist sellise infoga tuldi. Niimoodi sattusin ma ka legendaarse vanameistri El "Flaco" Danny milongatundi. Festivali lõpupäeval oli meil Ilmariga au maestrot oma autoga afterpartyle sõidutada. lisan juurde, et sõiduks oli meil siis kaubikbuss, kuhu mahtus kaubavedamisalasse palju inimesi, nii saime suure osa meie korraldusmeeskonnast kaasa võtta :) Sinnasamasse teiste vahele maha istus ka El Flaco ega lasknud oma head tuju millestki häirida. Seline asi on alati Suure Inimese tunnus!

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 5.

Iga päevaga kasvas minu hinges eriline ootusärevus. Ühest lapsepõlves loetud raamatust oli mulle jäänud meelde väljend "pidu meie tänavas". Elasime siis Hiiul, ühel väikesel kõrvaltänaval aiaga majas, kus oli ruumi mängida ja möllata, aga suviti esines aegu, kus kõik teised lapsed oli maal ja minul natuke kurb. Nii ma siis neelasin raamatuid ja unistasin, et meie vaiksel unisevõitu tänaval toimuks mõni pidu. Vahest toimus ka, mäletan päris titeeast, kuidas setud tulid hobuse ja vankriga kaltsude vastu savipotte vahetama, ükskord oli kanalisatsiooniavarii, vesi voolas väikese jõena mööda tänavat ja vanaema saatis peenardelt väljakitkutud umbrohutuuste minema, siis oli Pärnu maanteel teeremont ja liinibuss pandi mööda meie tänavat ringi sõitma....
Sellised väiksed lapseea põnevused siis. Aga veelkord, see "pidu meie tänavas" jäi mulle alatiseks mingiks tähenduseks ja unistuseks. Suurt kindlust ja turvatunnet vajava inimesena ei armasta ma eriti kaugele reisida ja mind on alati väga rõõmustanud, kui mõni väga oodatud ja põnev sündmus mulle "koju kätte tuuakse"
Ja nüüd siis tuuakse!!!

Kogu faktiline info on välja toodud sellel lingil, mina püüan kirjutada rohkem emotsioonidest :)
http://www.tango-tallinn.com/festival/festival-tangosadam-2011/

Karmen "koreagrafeeris" meiega ühe muusikalise liikumise - et me annaksime kujundlikult, n.ö visuaalkeeles edasi meie kõigi argentiina tango juurde sattumise loo ja tutvustaksime endid ka oma põhitegevust matkiva liikumisega. Ilmari kui firma direktor tuli näiteks välja ülikonnas, mapp kaenlass ja mobiiltelefon kõrva ääres, üks mees, kes töötas giidina, ilmus lagedale sellise pulga otsa kinnitatud plakatiga, millega ekskursioone juhitakse, Eveli laulis...Teise tangoloo ajal muutus liikumine rohkem (tango)tantsulisemaks ja sünkroonsemaks. Tulemus sai tõeliselt huvitav - vähemalt meile endile :) Esinesime sellega festivali avamilongal, et tervitada külalisi. Võõrast rahvast siis veel palju kohal ei olnud, rohkem ikka meile tuttavad inimesed, kes meile muidugi siiralt aplodeerisid. Aga idee mulle isiklikult tohutult imponeeris, pole sellist tervitustantsu hiljem ühelgi teisel festivalil näinud.

                                                                   Peaproov

                                                                 Esinemine

Edasi tuli muidugi suur pingelangus - esinemine läks hästi, midagi oluliselt hullu ei juhtund. (või vähemalt ma ei mäleta:) ). Vahetasime oma mustad-sinised kostüümid tantsukleitide-pükste vastu, tegime ühe humoorika "tiimipildi...

                                         Esinemistiimis oli ka meie poeg Mario

...ja pidu võis alata!
Mäletan, et sel õhtul tantsisin ma tangot esimest korda nii, et "ma ei olnud kohal" Ma ei mõelnud sammudele, et kas ma nüüd astun ikka õigele poole ja õigel ajal jne. Ma panin oma käed sellele võõrale partnerile "kaela" (tegelikult muidugi tantsuvõttesse) ja lasin tal ennast juhtida, nii et ma lihtsalt liikusin tema rütmis. Ja see tunne oli IMELINE! Ja siis ma mõistsin, et sellel maailmal on mulle pakkuda veel palju-palju :)

Aga ma leidsin veel ka ühe video! See osa meie tervitustantsust orkestri saatel, palusime partneriteks juba külalisi.

https://www.youtube.com/watch?v=dvtXhC5pL0A                                                      

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 4.

Aasta 2010 liikus aga elegantsel tangosammul sügisesse ning jälle oli meid ees ootamas põnev üritus, Uue Maailma Tänavafestival. Tantsisimegi sõna otseses mõttes tänaval, tekitasime rõõmu ja elevust!

Talvel aga esinesime Rottermanni Jõuluturu avamisel. Seekord küll ilma minuta, maailma kõige suurema külmavaresena (liialdamata, ausalt) eelistasin ma samal ajal sooja kohvikut. Aga vaatasin aknast!

Selle aasta talvest sai ka alguse traditsioon - esinemine koos Ilmariga tema firma jõulupeol. Täna ajab meie tantsupoos ja liikumine sellel fotol meid mõlemaid muidugi muigama, aga ajalukku ta kuulub :)

"Cubanita Live Cafe15.02, meie esimene tangoõhtu selles kohas - Karmen Ong annab tantsuhuvilistele tundi" olen ma FBs järgmise foto kõrvale kirjutanud. Super, selle pildi leidmine oma "varasalvest" oli mulle endale ka vahva üllatus!

Mainin ka ära veel ühe  Pärnus toimunud ürituse 2011 aasta veebruaris, Jääfestivali.  Seal toimus Argentiina Tango õpituba, kuhu korraldaja oli kutsunud õpetajad Lätist, Dmitri ja Elena Viktorovi. Need kaks temperamentset ,vene rahvusest ja tangole pühendunud persooni hakkavad minu ja Ilmari tangoelus päris suurt osa mängima.
Õhtul toimus ka Endla teatri saalis milonga, esines orkester OTRA ja tangosid laulis igavesti noor Els Himma.

Maikuus organiseerisid Liivi ja Artur meile kohale ehtsad argentiinlased tunde andma, Pablo Retamari ja Anita. Võõrustasime neid ühel õhtul ka enda kodus ja võtsime siis ka eratunni.

JA SIIS JA SIIS JA SIIS!!! Kogu meie tangoseltskonna hingedes hakkas vaikselt helisema põnevus ja ootusärevus - tulemas oli esimene Karmeni ja MTÜ Tango Tallinna (millest kirjutan lähemalt mõnes järgmises postituses) koostöös organiseeritud esimene argentiina tango festival eestis - Tango Port Tallinn 2011!

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 3.

Järgmine imeilus koht, kuhu me "milongatama" sattusime, oli Ammende Villa Pärnus. See ajaloolise luksushõngu ja -auraga maja oma tantsuks ideaalse põrandaga sobis meile suurepäraselt - tekkis eriliselt pidulik ja inspireeriv meeleolu. Ammendes toimusid ka mitmed argentiina tangot mängivate orkestrite kontserdid.

'
Kasutan nüüd juhust ja ütlen (kirjutan) siin kohe ära - ma ei kavatse selles blogis kirjutada muusikast ja erinevatest orkestritest. Nende kohta jagub piiramatus netimaailmas materjali piisavalt, eriti "Nelja vaala" ehk siis nelja suurima tangoorkestri kohta läbi ajaloo (Troilo, Di Sarli, D´Arienzo ja Pugliese)
Nii et toimunud tangokontserte ja -show´sid ma siin peale mõne erandi ei puuduta. (Ei ole ma ka muusika osas just kõige targem :))
Meenutan aga veel üht kaunist suvist sündmust Pärnu Jahtklubis, kus korraldati ka üks vabaõhu milonga. See toimus aasta varem, olin siis veel üsna algaja, aga firma suvepäevadel energiliselt discotantsu vihtudes jala totaalselt välja väänanud. Ilm oli aga tol suvepäeval imekaunis ja ma sõitsin siiski Ilmariga kaasa, et Pärnut nautida.
Ja nii ma istusin oma sidemetes jalaga Pärnu Jahtklubi tantsuplatsi ees toolil, nautisin veini ja vaatasin tantsijaid. Ja ühel hetkel ei saanud ma enam pilku ära Tiiult.
Kui kaunilt, täpselt, nõtkelt ja elegantselt ta liikus! Ta jalad tundusid tabavat täpselt muusika rütmi, need paindusid ja sirutusid minu jaoks mingis ebamaiselt täiuslikus stiilis...
Lonkasin pärast tandat seda talle ka ütlema, nii väga meeldis mulle tema tants tol õhtul. Ja siis....üllatas mind Tiiu vastus: "Kõik oleneb partnerist, kõik on partneris kinni" Hämmastusin, tema oli ju see, kes tantsis nii puhtalt - kas tõesti ainult sellepärast, et Mati teda nii juhtis...See oli minu jaoks huvitav avastus ja uus nüanss tango juurde.
Praegu neid ridu kirjutades on mul kahju, et Mati ja Tiiu areng tangos meie omast nii erinevaks kujunes....õigemini mingil hetkel totaalselt seiskus. Aga see on nende elu ja valikud...
Aga nüüd liigun ma uuesti aasta 2010 suvesse, mil kandsin esimest korda superlahedaid afropatse, millest kujunes aastateks mu suvesoeng ja n.ö "firmamärk" edaspidi juba rahvusvahelistel milongadel.
Ühel soojal suvepäeval korraldas väsimatu Maret ka milonga Bossanova ees väliterassil. Peibutasime seal oma tantsuga turiste ja reklaamisime tangot.

Pärast seda üritust pidasime Vanas Villemis Maire sünnipäeva.

Ja õhtul kepsutasime jälle meie juures kodus!

See päev jäi meile kõigile meelde "KOLME PEO PÄEVANA"  Aga miks ka mitte, onju? :) Tango tekitab sõltuvust!

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 2.

Esimene koht, kus me regulaarselt tantsimas käima hakkasime, oli restoran Bossanova Raekoja platsi veeres. Nende iganädalaste milongade organiseerija ning DJ oli Maret, üks esimesi "sõltuvusse sattunu" Eestist. Maret oli käinud Buenos Aireses ning alates sellest kogu oma elu ja tegevuse Argentiina Tangole pühendanud. Palgatööd tegi ta küll olude sunnil mujal, aga põhiliselt selleks, et koguda raha järjekordse Argentiina reisi jaoks. Maretit kui üldse esimest TANGO DJd eestis mainis ära ka ajakirjandus, kui nüüd õigesti mäletan, siis oli see väljaanne Eesti Ekspress.

Teine õpetaja, kelle tundides ja praktikatel me käima hakkasime ning kes selle imelise mehe nimega Diego meile töötuba tegema kutsus, oli Karmen. Professionaalne koreograaf ja tantsupedagoog, tegev Tallinna Ülikooli tantsukateedris, osaleja ja juhtija meie legendaarsete tantsupidude korraldustiimis jne.
Need kaks tangotüdrukut-õpetajad olid väga erinevad - Maret ühtepidi kirglik ja impulsiivne, vajadusel ka parajalt sarkastiline, samas arusaadav ja omane, nagu kaasmaalasest naabritüdruk. Karmen aga tark, rahulik ja vaoshoitud, kõndimas kaunil, libiseval kõnnakul ringi omas maailmas ja mõtetes. Minu jaoks oli tema ümber mingi eriline lummav aura andekusest, tunderikkusest ja intelligentsusest, imetlesin teda väga ja see on jäänud tänaseni nii. Ilmari hakkas seda hiljem vahest ka kavalalt ära kasutama - kui ma teinekord alustasin sõnavõttu teemal "mis pagana tangovärk kuskil jälle, äkki oled vahest kodus ka", siis piisas Ilmaril mainida "Karmen palus abi"....:) Ma leebusin koheselt ja saatsin oma kalli kaasa naeratusega teele.

                                  Ka meie taks Tupac jagab mu austust kauni tantsu vastu :)

Aastal 2009 sügisel kolisime me oma uude majja, Tallinnast 15 kaugusele. Ja kui jõudis kätte 2010 aasta suvi, tekkis Ilmaril vahva plaan meie kodus terassil milonga korraldada.

Selleks ajaks oli meid kokku kogunenud juba väike põnev, tangost vaimustunud seltskond. Maamehe moodi toekas ja tüüakas Mati on pisikese kaasa Tiiuga (kunstnikud), leebe ja maailmale rõõmu kiirgav Jaanus (tegeles veel Hiina kepivõitlusega), habras ja õrn Maire (keda ma ei ole mitte kunagi näinud rõivastuna pükstesse), peene huumoritajuga vaimukas Jaan (kes vahetas aasta tagasi palgatöölise elu kinnisvaraäri vastu, et jääks rohkem aega tangot tantsida), pikk, naistele kenasid komplimente puistav Tiit, võluv ja emotsionaalne Piret, mulle lihtsalt ääretult sümpaatne tasakaalukas naiselik Kaia (psühhiaater), väike kaunis Mari....ja muidugi Artur ja Liivi, kellest kirjutan eraldi ja pikemalt edaspidi. Ja ka kõik teised siinmainitud nimed mängivad siiani olulist rolli "Meie 10aastases Tangoajaloos" - ka neid jään ma korduvalt mainima :)

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat. 1.

Selle aasta sügisel saab Ilmaril Argentiina Tangos "veedetud ajast" 10 aastat.
Ja ma panen need aastad nüüd kirja.
Aga ma kirjutan neid üles nii, nagu mina kogu seda aega nägin ja tunnetasin :)
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Esimesi õpetajaid ma hästi ei mäleta. Läksin Ilmariga kaasa rohkem tema enda pärast. Uhkusest ja rõõmust, et ta mind kaasa kutsus. Polnud varem elu sees tantsuga tegelenud, pidasin ennast alati "kahe puujalaga karuks". Ühe välismaalasest meesterahva juures õppisime ära mingi kombinatsioonide jada, mis lõppes sünkroonse hüppega - see tuli meil päris hästi välja. Veel jäi mulle meelde see, et lootsin tunni eest maksmisest pääseda, mis isegi õnnestus :) - ütlesin, et oi näed, rahakott on autos, ning kadusin. See ei olnud ilus ja sain alati üdini ausa Ilmari käest ka hiljem noomida, aga no ausalt, see summa ei olnud väike ja õpetaja reisis järgmisel päeval juba mujale.
Veel on mul meeles üks õpetajate paar Saksamaalt - sellised väärikad ja tõsised. Näitasid, et argentiina tango tantsuasendis seisab paar paremale poole avatuma küljega, mitte täpselt üksteise vastas. Et "tantsijate vahele mahuks üks väike ingel". See kujund läks mulle kuidagi hinge.
Siis käis kohal üks kirevat paabulindu meenutav naine ka kuskilt lõuna poolt. Ta tõi kaasa kauneid naiste tantsukingi müügiks, need särasid tantsusaali aknalaual päikeses ning samamoodi säras ja sädeles ka õpetaja ise. Aga minule mõjus ta liiga eksalteerituna ning tänu sellele natuke võltsina. Ei kõnetanud.
Siis käisime veel regulaarsed kohaliku õpetaja Mareti regulaarsetes tundides. Tegime erinavaid tehnikaharjutusi, keerutasime endid üht- ja teistpidi ühest saali otsast teise, kõpsutasime ühte jalga teise ette ja taha ning lihvisime põhisammu. Need asjadega sain ka hakkama, aga natuke oli igav. Et kus siin on ikkagi nüüd selle tantsu eripära ja maagilisus, millest Ilmari pidevalt rääkis.
Ühesõnaga, esimesel aastal käisin Ilmariga kaasas, kui ma ei suutnud leida mõnd väga usutavalt põhjust, miks ma minna ei saaks :) ning ootasin viisakalt, millal ta sellest "kammaijaast" lõpuks ära tüdineb,
Aga siis tuli Diego. Diego Mastrangelo.
Ja "lõi lambis tule põlema". Jäädavalt.
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ta oli esimene, kes näitas, et argentiina tango ei ole nii dramaatiline ja ebaloomulik, vaid võib olla lõbus, mänguline ja liikuv. Ta kõndis harjutavate paaride vahel heatujulisena ringi ja julgustas meid kõiki. Rääkis rütmist ja musikaalsusest, õpetas meid mitte niipalju teineteisele toetudes ukerdama, vaid ikkagi oma jalgadel seisma ning telge tunnetama. Ta oli elav, nõtke ja naeratas pidevalt. Ta tantsis õhtusel pidulikul milongal kõikide naisõpilastega ja vabandas oma higiste juuste pärast. Juuksed kleepusid tal aga tõenäoliselt muidugi pingutusest meiega mingitki tantsumoodi tegevust korda saata :)
Aga ta saatis korda selle, et mina olin nendest kursustest alates müüdud. "Hoiatus! Tango tekitab sõltuvust" seisab Tango Tallinna kodulehel.
Ja see on nii õige, kui veel vähegi olla saab!!!