Hei!
Eilsest õhtust ma teile siia kirjutama ei hakka, sest....ma tahan sellest teile ise jutustada :) Siis kui me jälle kokku saame. Sest te olete juba kurtnud et Merle on korralikuks hakanud ja midagi kreisit enam ei tee -  no nüüd ma siis tegin! :D Ja tahaksin sellest tõesti teile isiklikult jutustada et ka teie reaktsioone näha -  kui pööraseks (heas mõttes, ärge muretsege) võib õige meeleolu ja sobivate inimeste seltsis üks pidu minna, ja seda veel mitmel eri tasandil!
Õujeee! :)
Aga siia kirjutan ma ka siiski midagi. Midagi, millest on just kergem kirjasõna kaudu aimu anda ja ka endale selgemaks saada.
Ühel hetkel, kui kõik olid koos ümber laua ja naljad ja naerud olid jõudnud totaalsesse kõrghetke, kõik rääkisid midagi läbisegi ja värvilised naerupallid kihutasid ümber toolide ja risti-põiki üle toiduvaagnate ja koerad möllasid korrus allpool ehk siis põrandal laua all, tabas mind üks nägemus.
Ma kujutasin korraga ette, mis juhtuks siis kui avaneks uks ja sellel seisaks Lauri. Kasvõi näiteks sellepärast et võtta kaasa oma koer, kes ilma tema loata meile külla toodi. Või et vaadata etteheitvalt otsa oma vennale - et miks sina siia tulid. Või....ükskõik mille pärast. Aga ta tuli ja seisab siin.
Mis siis toimuks?
Toimuks see et kõik muu peatuks sel hetkel. Kõik sõnad , mis õhku paisati, jääksid sinna seisma, kõik zestikuleerivad käed tarduksid, kõik naeratused jääksid täpselt sellisteks nagu nad olid.
Oleksime ainult mina ja tema. Ma ei näeks ega kuuleks enam mitte midagi muud.
Aga mida ma siis ikkagi teeksin?
.............................................................................................................................................................
Ma ei tea seda. Siin mu nägemus katkeb ja ma võin ainult oletada.
Tõuseksin vaikselt püsti, silmad tema silmades. Jääksin seisma ja moodustaksin oma kehast elava küsimärgi.
Tõuseksin hoogsalt püsti ja hõikaksin rõõmsalt, tere, nii tore üllatus. Palun saa tuttavaks, minu poeg ja...
Tõuseksin vihaselt püsti. Mis see tähendab, kuidas sa julged....
Tormaksin toole ümber tõugates ta juurde, viskuksin ta embusesse ja kordaksin nagu mantrat - sa tulid, sa tulid, sa tulid....
................................................................................................................................................................
Ma ei saa seda iialgi teada.

Nalja ikka saab! Täna hommikul sain väga laheda kiiksuga komplimendi. Sõitsime tööle ja Ilmari mainis mingis kontekstis et tema saab suvel juba 47. Hetk vaikust ja siis kiljatasin mina, et appi, mina saan ju 45! Täitsa õudne! Ilmari vaatas mind korraks ja nentis siis rahulikult et ega mul mõistust enam pähe ei tule, selle lootuse on ta kaotanud. Aga kuna keha pidi olema jätkuvalt nagu noorel tüdrukul, siis on asi tasakaalus...
IRW!!!
Aga emakese ajasime tookord ikka kergelt paanikasse. Urmas tõi suhsit, aga enne jõudsin ma Kerstile süütute silmadega otsa vaadates rääkida et Urmas tuleb otse kalalt ja sai kõvasti räimi ja mõned angerjad ja et hakkame praadima ja et tema vana kooli nõukogude naisena oskab need ilusti ära puhastada...Ema läks näost 2 kraadi valgemaks, hääletoon 2,5 kraadi kõrgemaks ja siis sealt tuli et, et lõpetage ometi, palun, tema ei oska ja tema ei julge ja tema ei taha, viige teda parem koju tagasi jne. Aga ta sai õnneks üsna kiiresti aru et meil on ikka mingi nali peidus, kuigi ma jõudsin teda veel lohutada, et ok, anname räimed kassile kui ta nendega mässata ei viitsi, aga vaat angerjas...:)
Peale seda meeletu valu aastat peab lihtsalt nalja tegema ja nägema.
Ja kevad on ka vist lõpuks käes.
Aga mind on nüüd päris tugev salsavaimustus tabanud. 3 tundi oleme ära käinud ja ma kaifin, täiega. Rütm on mõnus, põhisamm ja pöörded arusaadavad ja nauditavad. Minu lihtsa ja normaalolukorras rõõmsameelse loomuga läheb selline stiil isegi paremini kokku kui natuke depressiivsepoolsem argentiina tango. Muidugi tantsime me ka seda edasi, sest Ilmari hinges on ja jääb ikkagi tango, aga minule ta nii südamelähedaseks ei saa, kuigi ma imetlen meeletult selle kirgliku tantsu võlu, eriti kui improviseeritakse. Aga kui ma tangotundides teinekord juba vaikselt kella piilusin et kas lõppema juba ei hakka, siis salsas olen siiani kellaosuti kiiret liiikumist just kahetsusega vaadanud. Aga eks näis - kui hakkame edaspidi keerulisemaid kombinatsioone tegema ja käte kaunistused ka juurde toome, läheb kindlasti raskemaks. Aga tahaks need 2 kuud ikka vähemalt ära teha.
Ja mul on jälle patsid! Seekord tunduvalt pikemad, ühele küljele lasin ka natuke sinised teha, väga ilusa efekti annab. Ja kui need pea taha klambriga kokku panna, läheb nägu ka kõrva taha ehk siis üsna pingule ja vaatepilt peeglist on ülimalt sile :)
Mis siis et tuleb juba 45, on ju! :)

Oi, mulle meeldivad sellised ekspromtüritused! (kui need on ikka meeldivad üritused):) Aga teater on seda reeglina alati ja kolmapäeval sattusin ma Kanuti Gildi saali Tartu Uue Teatri etendusele. Mängisid Rein Pakk ja Helena Merzin, etendus oli jutustavas vormis, armastusest omamoodi kiiksuga loos a´la Kaunitar ja Koletis. Selle tüki tegid minu jaoks uudseks ja väga nauditavaks vahepealne fotolavastus süzee edasiviimiseks, fotod oli super!
Ühesõnaga - kui ma üldiselt olen sellise traditsioonilise teatri austaja ja suhtun sellistesse "nishiteatritesse" natuke ettevaatlikult, siis see projekt mulle meeldis. Oli piisavalt loomulik, samas mõnusa musta huumoriga sinna juurde mis ei läinud üle minu absurditaluvuspiiri. Sa naerda, aga ka kaasa mõelda. Ja oli ka selline peenekoeline etendus, et mõningate nüansside ja detailide ja piltide üle jääd mõtlema veel järgmisel ja ülejärgmisel päeval - selline mitmekihiline lavastus.
Käisime eile ära ka esimeses tõsises salsatrennis - mõnus!!! Täielik nauding oli minu jaoks keha sammude ajal rütmis puusadest vasakule ja paremale nõksutada - tangos me just seda teha ei tohi. Aga mulle on selline liikumine just loomulik ja tekitab head kerget feelingut, pealegi on see seksikas ja mõjub taljele hästi! :)
Rahvast oli tunnis päris palju, algul tegime läbi põhisamme soolona, siis võtsime paaridesse ja hakkasime harjutama, partnereid vahetades. Jõudsin täpselt terve ringi ära teha ja lõpetasin tunni uuesti Ilmari käte vahel!:) Ja no tehke mis tahate - ta on parim, kuigi salsas oli see ka temale esimene trenn. Minu kallis oli rütmi ja liikumise häati ära tabanud, ja mis peamine, ta oskab hoida naise jaoks head kindlat tantsuvõtet ja kehaga juhtida. See on tangost muidugi.
Nii et loodan et me jätkame ja teeme selle kahekuulise kursuse ilusti läbi. Treener Kätlin oli ka väga hea, rõõmsameelne, seletas asju selgelt ja arusaadavalt ja mõjus ülimalt julgustavalt. Minuga on ikkagi see lugu et võõrkeelsest jutust ma siiski väga hästi aru ei saa :)
Teisipäeval pidasime ema sünnipäeva ja mu kadunud venna head sõbrad Urmas ja Jaanus tulid siis ka meile nagu soolaleivale. Kuna startisime kohe peale minu tööpäeva, palusin neil kingi asemel söök kaasa võtta.
Ja Urmas pakkus siis et ta toob sushit. Ok, väga hea!
Kui me siis istusime koos Kerstiga Jaanuse autos ja ootasime...aga ok, sellest naljast kirjutan teile järgmisel korral...

Haa, Katz, ma ütlesin  Sulle kohe juba neljapäeval, kui teatsid mulle oma Rootsi-tripist, et pühapäeval te küll enam kuhugi tulla ei jaksa :) Aga Sina, et ei mis asja, ei väsi Sa midagi jne. Ja kes põeb nüüd veel tänagi moraalset kassiahastust ja kõigub ikka veel laeva ja Kariibi mere (loe: Cuba Libre) rütmides...icccc
Aga midagi pole katki, mõnes mõttes oligi mul totaalne rahulik nädalavahetus - laupäeval kõigepealt pikk pikutamine raamatuga voodis, siis rahulik ja põhjalik koristamine, vahepeal jalutuskäik kui päike välja tuli, siis uuesti raamat ja õhtul saun. Panin ta sisse ainult tunniks, pikutasin seal üksinda ja kuulasin ühte oma lemmikCD-d, kaunikõlaline ingliskeelne jutt muusika taustal tsakratest ja nende erinevatest värvidest. Ma ei jälgi seda teksti sellel plaadil mitte selleks et koos ettelugejaga neid täpselt ette kujutada, vaid lihtsalt selle heli ja muusikasaundi pärast, mis on tõeliselt lummav ja ebamaine.
Pühpäeval pühendusin siis ainult lugemisele, kui teada sain et teid isegi pannkoogid ka kohale ei meelita :)
Raamat on üks järjekordne totaalne "minukas", näitleja Helend Peebu sisukas elulooraamat. Nimetatud härra on ka üks meie teatrilegende tegelikult, laval tegutsenud lausa 80 aastat, enamuse sellest Vanemuises. Annab jälle juurde palju infot ka selle teatri kohta, mis mul siiani ongi kõige rohkem puudu. Puudu mitte sellepärast et Vanemuisest oleks vähem materjali saadaval, aga need raamatud mis sellest Irdi Vanemuise perioodist siiani on ilmunud, on keskendunud rohkem Hermaküla-Toominga teatriuuendusteemadele, mis minus aga ainult totaalset võõrastust tekitab. Siiamaani mäletan neid jubedaid telelavastusi a´la "Põrgupõhja Uus Vanapagan" ja paari lastelavastust, mida mu kallis vanaema mind heas usus vaatama viis kui olid külalisetendused Tallinnas. Ka need olid segased ja hirmutavad.
Aga see raamat Helend Peebust on kirjutatud inimlikult ja südamlikult, keskendudes näitleja arengule, tema rolliloomisprotsessidele- just selline teatriraamat nagu mulle meeldib. Eks täna jätkan.
Ainult Matu järgi igatsesin, teda oleks küll näha tahtnud :) Aga eks ikka tulete vast kunagi? :D