T. pakkus välja et tema hakkaks mind Roosa Sallikese asemel hea meelega kutsuma Pehmeteks Sokikesteks. Kui ma esimesed 5 sekundit lihtsalt keeletu olin, sai ta vähemalt kähku aru et nüüd läks midagi natuke viltu :D Tuli kiire kallistus ja seletus et mõte olevat tulnud minu soovist enne uinumist külmetavate jalgade pärast sokid jalga panna...
Ok, sain ta mõttest ja väiksest huumorist aru, aga palusin ennast Sokkideks siiski mitte kutsuda. :D
Aga tööl oli meil tõesti ühel päeval täitsa kriisiolukord. Aga suutsin ähvardusi ja isiklikke solvanguid pilduva ning kätt rusikas hoidva kliendi ees siiski täiesti rahulikuks jääda. Kuigi olin kogu aeg sisemiselt valvel käelöögi eest ära või laual oleva aparaadi päästmiseks hüpet sooritama.
Kõik läks siiski hästi. Klient maksis lõpuks raha (küll sülitades ja sajatades), sai oma seadme ja kadus, andes uksel veel mulle soovituse teatavasse kohta teeleasumiseks.
Puhh!!
Ei, minuga oli täitsa ok, kuigi käed siiski mingi aeg natuke värisesid. Kes aga  kõike seda pealt kuuldes täiesti endast välja läks, oli meie uus töötaja. Sest temal hakkas hirm et äkki ta oligi süüdi, olles teadmatusest või vähesest oskusest teinudki midagi selle seadmega valesti. Sellisel juhul oleks ju kliendil õigus olnud ja mina sain inetu kohtlemise osaliseks tema süül!
Lohutasin ja rahustasin teda kuidas oskasin. Ta on väga tubli ja hoolas ja selline asi poleks olnud ka tehniliselt võimalik. Ning sellist hullu ei olnud minu silmad kogu oma tööajaloo jooksul ka veel näinud.
...
Aga hakkan sellel blogil nüüd ikkagi vaikselt joont alla tõmbama. Sest kõik  on juba öeldud. Tegin seda juba kord, kuid siis astus saatus vahele. Solarise keskuses vana töökaaslase näol, keda polnud mitu aastat näinud kuid kes tormas sellest hoolimata ise minu juurde, küsides esimese asjana peale tere´t, et kas Sina oled seesama Sina kes nüüd....jne.

Ma armastasin Sind. Tõeliselt ja kogu hingega.
Sina mind kahjuks mitte.
Aga siiski valisin ma lahutuse. Sest mina olin endas selguse saanud. Läbi meeletu valu, aga seda kindlamalt. Ja see on ja jääb nii.

Aga Sina tegid teise valiku.
....
Ühe sissekande teen ma tõenäoliselt veel.
Peale 31.10.10
....

Elu on ikka vahest koomiline ka :D
C. süümekad oma rõveduste pärast ja hirmuga minu blokkimine FBs on tekitanud sellise vahva olukorra et mina näen kuidas Katz või Miku kommentaarides iseendaga räägivad :D:D Õnneks andis sama allikas mulle sellest õigeaegselt teada, nagu siin juba korra mainisin. Muidu oleks vist tõesti esimese hooga vaadanud et kellelgi siiani täisti normaalsel lendab katus ikka täiega :D
Aga T. on õnneks ka lisaks spordile juba aastaid ka täielik IT fanaatik. Nii et näen pilte ka! :D

Aga teisest küljest tekitab selline megajulm ja täiesti respektita häkkimine minus tõsist kõhedust. Endal on muidugi "fun", midagi varjata pole, aga siiamaani olen sellist asja ikkagi ainult filmides ja seriaalides näinud. Ja muianud, et no hea küll, teate...
 Nüüd aga nägin absoluutselt "online" oma silmadega, kuidas see käib. Nii Orkutis kui FBs....
Ausalt, kananahk tuli käsivartele.
T. tabas mu meeleolu väga hästi ära, ütles et  mitme inimesega on nii olnud. Alguses on põnev-põnev, kellegi ülekavaldamise eufooria, aga siis tuntakse kahetsust ja süümepiinu, nagu oleks kellegi usaldust kuritarvitatud.
Mina seda ei tundud.
Tundsin kummalist hirmu selle pärast, et sellised asjad, sinu jälgimine ja/või jälitamine on ikkagi tegelikult nii lihtne, oskaja jaoks....
Hirmu tundsin esimest korda ka töö olles, selle 5 aasta jooksul. Täiesti reaalne oli oht, et igasuguse enesekontrolli kaotanud klient valab mulle rusikaga üle kõrge laua.
Aga sellest ma kirjutan järgmine kord.

Fantastiline tangónädal on nüüd kahjuks otsa lõppenud.
Aga see oli tõsiselt treeninguline ja väga-väga lahe. Õpetajad olid meie klubi ammused partnerid Argentiinast - Maria ja Pablo, tõeliselt head meistrid ja ka ülipositiivsed ja südamlikud inimesed.
Eileõhtusel "5´clock tea milonga" tundsin esimest korda, et ma päriselt ka juba tunnetan ja oskan midagi.
Seekord oli workshoppidest osa võtmas ka Tartu klubi inimesed. Ja kuna treeningud on üles ehitatud selliselt, et peale iga tantsu lõppu vahetatakse partnereid, tantsivad kõik "leaders and followers" omavahel läbi. Ning minul oli peale kolmandat tundi Tartu meestest tõsiselt kahju - neile õpetatakse seal tõesti tango samme ja kombinatsioone, aga mitte partneri juhtimist. Kuid just see on Argentiina Tangos ülioluline ja selle tantsu alus üldse. Naine naaldub ülakehaga mehe poole, hoiab ennast natuke ühel jalal tasakaalus ja juhindub oma liikumisest ainult mehe ülakeha signaalidest. Tõelised profid tangonaised tantsivad üldse kinnissilmi, saades nii kõige kaunima tunde liikumiseks.
Aga nüüd olin nii mina kui teised sunnitud nende poistega harjutades hakkama maha vaatama, jalgu. Sest muidu polnud aru saada mida tüüp sind tegema panna tahab," qanthsot, chakadat, grossi võ outshot" :D
Aga kõik muu oli tujutõstev (ning kaalulangetav). Ka mu poeg osales ühes algajate tunnis ja oli seal suurepäraselt hakkama saanud. Ja lisaks trennidele oli meil ka kaks kaunist tantsuõhtupoolikut küünalde ja la laternatega ehitud saalis "tango nuevo" muusika saatel.
Aga sellesse nädalasse mahtus ka muud. Armukadedust ja kurjust.
T.
Ma tõesti ei saa aru. Oma sportimise kõrvalt annab ta klubides treeningtunde, on eratreener, ka naistele.
Ja nüüd selline egohaavand minu tangotundide pärast! Etteheited käskivas kõneviisis. Siis lõuapärade raudne kokkusurumine ja vaikimine. Siis juba karjuv kõneviis...
Jääb ära. Ja mind ei huvita, et võibolla oli ka tema marutsemise põhipõhjuseks ikkagi I, nagu Sinulgi. Miks me ikkagi nii hästi läbi saame jne?
Veel kord - JÄÄB ÄRA. See ei puutu T.sse. See et ta suudab ka midagi harju keskmisest paremini teha, ei anna talle mingit õigust minu elu korraldama hakata. Kui ma ise ei taha.
Ja ma ei taha.
Reede õhtuks oli mul tema emotsioonidest villand. Peale tangot võtsin endale veini, läptopi ning filmi ja läksin ööbima hotelli.
Üksi. .....ok...mänguasi oli ka kaasas....igaks juhuks. Kui tuleb tuju...
Sain muidugi mõned ähvardavad sõnumid, kus mind lubati kontrollima tulla. Vastasin külmalt et mind ei huvita. Ja kõik.
Õnneks ei tuldud.
Aga öösel tulid äkki Sina, Taadike. See oli kummaline, sest tavaliselt näen ma alati unes mingit kreisit kokteili päevasündmustest ja oma emotsioonidest, mis on iseenesest alati pagana põnev :D Kuid sel ööl nägin ma Sind. (Kuigi ma isegi ei puutunud oma mänguasja...:D)
Kas Sinu endaga on kõik korras? Mõtlesid Sa ise mingil põhjusel minu peale?
Tean et Sul hakkab tööl jälle kiire aeg.
Hoia ennast!

T. pidi sel nädalavahetusel oma lapse juures olema, niisiis helistasin ma I.le ja küsisin humoorikalt et kui uut naist veel majja toodud pole, kas oleksin teretulnud. Sain sama humoorika vastuse et uue naisega hetkel ei tegeleta ja kuna weekendil olevat päevakorras hoopis puuriida ladumine ja territooriumilt okste korjamine, on minu virk kätepaar väga oodatud :D
Toimetasime seal väga tegusalt ja tulemusrikkalt. Pühapäeval plaanisime oma traditsioonilist sauna, kus ma olen suve lõpust saadik alati käinud.
Läks aga natuke teisiti.
T. laps jäi tõbiseks.
Ei midagi erilist, nagu lapsed ikka. Köha ja nohu. Palavik.
Aga lapse ema oli sellest suure skandaali korraladanud. Et "annan lapse sinu hoolde ja vaata nüüd....sa ei vaadanud....ei hoolinud...unustasid...!"jne.
Ja T. helistas mulle pühapäeval ja kihutas paar tundi hiljem ise ka kohale. Põrutas parema esirattaga vastu maja ees paiknevat kuulsat kivimürakat. Ja siis tegi mingi pool piruetti nii et kruusa lendas....
Ühesõnaga - I. vaatas et sellise hullu hoolde ta mind veel ei usalda. Kutsus mu uue sõbra sisse rahunema ja saatis minu kööki teed tegema.
Vat see oli omamoodi kummaline ja minu jaoks ka täiesti esmakordne situatsioon. Kuigi need mulle hetkel olulised mehed on omavahel tuttavad ja suhtlesid täiesti sõbralikult, oli see ikkagi kuidagi....:
Aga positiivne igal juhul :D
Lõpuks lubas leebunud T. et rohkem ta ei kihuta ja hoiab mind kui aaret. Ja siis me sõitsime ringi. Käisime Türisalu pangal ja Laulasmaal.
Laulasmaal tekkis muidugi vahepeal tunne...midagi tumedat ja samas hella ...
Aga see pole enam üldse teema.
...
Aga I.on firmas väike pereheitmine. Mitu töötajalt on lahkunud ja lahkumas, mitu uut ka samas välja valitud ja tööle võetud. Ja otse loomulikult on naisterahvad ikka sellised, et...
Meie pojale, kes ka nüüd seal tööl käib, olid remondimehed juba öelnud et varsti saad endale uue emme:D
Elame-näeme.
Ja loodame. Nüüd juba südamest loodame.
Sest mitte keegi, kes ise ei taha, ei tohiks üksi olla.

Midagi väga karget ja värsket oli täna hommikul õhus, kui tööle kõndisin.
Olgu, kest mu südame ümber tõesti pakseneb, aga samal ajal muutub intensiivsemaks mingi värvi- ja emotsioonitunnetus. Hetked ja pildid peatuvad ja talletuvad minusse. Suudan midagi lugedes jälle kujutlusvõimet täiel võimsusel ära kasutada - loen lõigu mingist elulisest situatsioonist või kirjeldusest, peatun, lasen raamatu käest ja suunan silmad kaugusesse. Mõtlen läbi, vajadusel visualiseerin.
Mul on nüüd aega. Kogu aeg. Kõik see kuulub mulle.
Ja see on tegelikult suur varandus omamoodi.
Ema olen suutnud n.ö " välja dresseerida". Keegi ei sega ega lõhu mu hingevälja. Enam mitte kunagi.
Iialgi enam ei taha ma kellegi teise elu elada.

...
Samas täiesti "teisest ooperist" - saan nüüd täielikult aru, mis meil ekskaasga kogu aeg valesti oli, terve elu. Tegelikult mitte valesti, aga lihtsalt minul puudu.
Kirest. Pühendumisest. Armukadedusest. Mehelikust võitlusest. Jõust.
Ta oli ja on tohutult hea ja tark mees. On ja jääb mu elus väga tähtsale kohale.
Aga samas on minu kõrvale vaja ka kedagi lihtsamat. Kes paneks mu oma kehaga kuuletuma. Unustama kõik muu ümbritseva. Kes paneks mu iseendast uuesti ja uuesti läbi roomama, kuni mul on selged kõik mu keha varjutatud kohad ja ka kõige salajasemad paigad.
Ja kes võtaks vajadusel mu patsides juuksed karmilt pihku ja ütleks et nüüd on nii. Leebelt. Aga otsustavalt. Ja kui ma ei kuula ja edasi jonnin....
Aga kui midagi on mind endast välja viinud, nii et hing karjub ja pisarad pole enam kaugel, siis peaks ta tegema just nii nagu Sina tegid. Võtma kõvasti embusesse, kiigutama natuke ja sosistama mulle kõrva "rahu, Sallike, rahu - kõik on korras"....

Kuidas need kaks erinevat mõttelugu siin nüüd kokku sobivad, jah? :D
Aga Kaaludel ongi kaks poolt. Mis peavad olema kogu aeg tasakaalus.
....
Oktoober on käes.
Minu sünnipäev on möödas.
Kas lasta lõplikult lahti?
Või oodata veel....hästi natuke?

Homme on reede.
Juba tükk aega tagasi õppisin kujundama ise omale reedeid. Et need oleksid samamoodi nauditavad kui olid kõik meie reeded.:D Kurr...
Mäletad - kurr ja NURR!
Vahest oli URR...aga see läks üsna kiiresti KURRiks ja lõppes ikka NURRiga: Alati! :D
Aga reeded kodus kujundasin ma võimalikult sellisteks nagu need olid meie kodus. Ostsin pudeli head veini ja midagi nauditavad veel sinna juurde. Viisin need koju ja läksin kõndima. Siis tulin tagasi, ise juba mõnusalt lõõgastunud värskest õhust. Tegin voodi ära. Panin veini ja klaasi ja veeklaasi valmis.Võtsin oma purgid ja kreemid ja hommikumantli ning läksin dushi alla...
Siis pugesin puhta ja lõhnavana oma pessa. Vaatasin telerit, reklaamipauside ajal lugesin ajakirja või neljapäevast nädalalehte. Nautisin veini...
Aknataguste tüüpiliste mustamäe häältega (autode käivitused ja uste paugatused, sammud koridoris ja hõiked tänavalt) olin juba uuesti harjunud. Ainult kui kuskil mõni autoalarm tööle hakkas, häiris see mind. Õnneks ei kestnud see kunagi kaua.
Nii et reedetega polnudki väga muret. :D Aga laupäeval katsusin küll kiirelt kaduda, selle asemel et poole päevani voodis olla nagu Sinuga. Sest suvises päevavalguses tuli nende ruumide süngus ja armetus ikka täies mahus välja. Ja ema oli ärkvel ja kõndis mööda tuba ringi ja püüdis minuga suhelda.
Aga kohti kuhu minna ja fantastilist ilma et saaks minna sel suvel ju oli. Õnneks...
.....
Aga nüüd on mul jälle täiuslikumad reeded. Ja KURRi ja NURRi asemele peaksin uued sõnad välja mõtlema.

Täiuslikumad.
URRi  pole praegu üldse vaja.

"....kes pani mind läbi rõnga tühjusesse hüppama!"
....
Lugesin hiljuti kuskilt sellist väljendit. Inimsuhete, tunnetest sõltuvuse kohta.
Ja ma mõtlen aeg-ajalt selle sõnastuse peale. Midagi selles mõttekäigus, kellegi katses kirjeldada oma hingeseisundit just selliste sõnadega on kuidagi...lummav. Ja äratuntav.
Muuseas, niimoodi kirjutas mees. Seda mäletan täpselt.
Aga vahet ei ole.

Kas tõesti on minu saatus see, et mu vähesed, tõesti imevähesed isiklikud asjad peavad olema pidevalt mitmes kohas laiali? 16 eluaastast peale, kui lapsepõlvekodust solvumisest värisedes minema kihutasin, riided ühes ja õpikud teises kotis....
Siiani olen neid kahe koha vahel jagama pidanud, nüüd on kuidagi tekkinud 3 kohta. Kodu, sõbra elamine ja maja peal on ka veel talveriideid ja fotoalbumeid ja .... küünlaid, väike taimepeenrake köögi aknalaual.
Kodu... eluilmas ei oleks arvanud et ema korteri kohta niimoodi mõtlema hakkaksin.
Aga elu on tohutult kummaline ja ettearvamatu. Ja praegu on see kohake tõesti ainuke tõeline kodu.
Üht-teist kummalist toimub veel.
Mulle ei lähe enam mitte midagi korda.
Saad aru, mulle??!! Kes ma ainult tunnetel elasin...
Mingi kiht kasvab ja pakseneb mu ümber. Tasapisi, aga järjekindlalt.
SuudanT-le rahulikult öelda, et kui ma mõtlesin konkreetselt seda sushit, siis ma mõtlesin seda, eks. Ja kui sa aru ei saanud või meelde jätta ei viitsinud....ise tead. Mul on kodu olemas.
Ja ma ei armasta sind. Nii et palun, järgmine kord....ole hoolikam.
Kõik.
....
Armkude.
Ümber südame.

Kui ei anta kahte triipu, tuleks ka ühest loobuda.
Vähemalt mina tegin nii. Ja ühtegi seent ei võta enam suu sissegi...:D
Aga triibukesest loobusin tõesti, tegin ilusa sileda maa. Ja hoian seda mõnda aega.
Sest kellelegi meeldis see tohutult.
Ja see keegi keeras ka nüüd natuke ära.
Ma ei ütle, miks
Aitäh Sulle lillede eest, see kimp oli tõeliselt ilus.