Hei.....
Hakkasin juba tõsiselt uskuma et mu karistus hakkab ära kantuks osutuma...
Täitsa rahulik ja isegi vahva on elu vahepeal olnud.
Paar nalja Sulle ka...enne muud juttu...
Viimaseid päevi meil kontoris tööl olnud M......le kingiti Prahast toodud kompvekikarp. Ta tuli ja pakkus mulle ka kommi, lisades juurde et kuigi neid komme on ka Eestis müügil, on see karp pärit ikkagi tsehhimaalt kuna seal pole peal eestikeelset .....KASUTUSJUHENDIT....:D
Mina siis viisakalt vastu, et ah soo, võtame nüüd karbi pealt ära, võtame vasaku (või ka parema) käega ühe kommi ja paneme suhu....?
Kutsehaigus, saad aru! :D
Siis tormas M.....n ühel päeval tualetist välja minu laua juurde spontaanse küsimusega "M..le, on sul kammi.?"
2 sekundit, ja siis purskasime mõlemad südamest naerma....Minu patsid ja kamm, iccccc! :D
Aga...
Juba nädalakese olen tundnud end väga-väga imelikult. Söögiisu on jätkuvalt peaaegu olematu, aga kaalu tuleb millegipärast juurde.
Rahustasin ennast, et enne päevi oln ikka vedeliku arvel kilo juurde tulnud.
Aga täna peale totaalselt kontrollimata oksendamist marssisin Marienthali apteeki ja ostsin rasedustesti.
Homme hommikul teen ära.
Aga homme on mu sünnipäev...
Palun kõiki jumalaid et see ei oleks....
.....

1-2
Hakkab looma...
Meie skoorist on asi muidugi veel kaugel.
Olgu, lõpetan :D Muidu palud mul jälle kustutama hakata....

Täna jäeti mulle enne jõusaali minekut mingi erilise disaini ja struktuuriga läptop, ei julgenud seda alguses eriti puutudagi. Aga nüüd sain asjale pihta. Ja ma ei ole nii kiire reageeringuga arvutiga veel asju ajanudki - sa ei jõua stliliseeritud klaviatuuri õieti puudutadagi, kui ekraan juba lendab!:D

Mis ma siis sellel nädalal head olen teinud?
Trennis käinud. Praegu on vahva - mitmed klubid teevad soodushinnga ja ka lausa tasuta trenne, et hooajaks inimesi just endale saada. Nii läksin mina ka kunagi sinna Planet Sporti.
Lõpetasin Eri Klasi elulooraamatu lugemise. Tóin raamatukogust uusi raamatuid, ka paar teatmeteost massaazi kohta. Tahaksin sellel alal ennast edasi arendada.
Móelnud.
Naernud.
Nutnud vist polegi. Sel nädalal.
Òppinud seeni puhastama. Selle kohta ma útlen kúll et tsiisus kraist...:D Mina?! Ja seened?!:D
Seoses seeneuputusega tuleb mulle praegu meelde mu viimane totaalne naljakas ehmatus.
Kui eelmisel laupäeval maja peale läksin, oli tútar koos oma loikamiga kuskil sealsamas lähedal seenel käinud. Olid need juba ilusti ära puhastanud/kupatanud ja koos sibularóngastega ka úsna isuäratavalt ära praadinud.
Hakkasin juba kapist taldrikut otsima, kui märkasin midagi aknalaual.
PUNANE KÄRBSESEEN, kenasti veel klaasi sätitud!
Minu huilgamise peale úlakorruselt alla tormanud tútar teatas, et ta lihtsalt esimest korda elus nägi seda metsas ja kuna seen oli ilus ja dekoratiivne, siis ta korjas ta kaunistuseks úles ja tói koju....
Igatahes mina sel ohtul neid praetud seeni ei söönud. Teatasin pidulikult et vóin neid súúa púhapäeval kui tulen ohtul sauna, tútar ise on elus ja isa vannub et öösel keegi mööda maja punaseid ufonaute taga ei ajanud:D

See maja kus praegu olen ja aknast vihmast märgi puid vaatan, on hoopis teistsugune.
Ùhekordne, aga suurte klaasakendega, kust saab terassile minna. Suur aed männipuudega.
Maja ise asub kórgendikul. Lapsepolves oleks selline asukoht mulle väga meeldinud - mótle, oma aias saad kelgutada palju tahad.
Ka siin majas oli hiljuti laps. Ja muidugi ka lapse ema. Sellest ajast on siin veel mänguasju, joonistusi seintel ja kiik óues. Ja koerakuut. Aga koer vóeti ära minnes kaasa.
Sest isa oli puhendanud liiga palju aega spordile....

Ja mulle tehti selgeks veel uks asi.
Mida tunneb mees siis kui jäetakse äkki uksinda. Mida ta tunneb kui ta tuleb koju kus ei ole enam kedagi. Heidab voodisse, mis on túhi. Lamab. Vaatab pimedusse. Ja kúsib endalt kumneid kordi mille eest teda reedeti. Ta armastas, hoolitses, oli truu. Teenis raha, aga tegeles ka lapsega.
Ja mees läheb ja palub. Annab lubadusi. Ja ootab. Sest ta armastab oma naist. Ja last. Väga.
Ja siis....
Ùhel hetkel on kóik. Ta otsustab, et núúd ongi nii. Ja jääbki.
Sest ta on mees...

Seda mu abikaasa  mulle seletada ei osanud. Aga ma saan aru, ta ongi natuke teistsugune. Moistev ja hea. Liigagi....

Aga núúd tean et mul polekski olnud enam vóimalust.

Tänane töölt koju kõndimine oli üle pika aja väga rõõmus.
Kõik oleks ümberringi nagu heledamaks läinud...

Enne tuppa minekut korjasin maast mantlitaskusse mõned kastanid. Ja praegu, usud või ei, tegin nendest ema panipaiga sahtlist leitud vana naaskli abil tikkudega loomakese :D
Täitsa 7 aastane, onju :D:D
Aga selline ma olen. Ja nüüd on see fantaasiaelukas mul diivani kõrval kapikesel ja meenutab tänast kojutulekut.
Eelmine nädal oli tegelikult täitsa omamoodi. Olin teles. Siis ilmus Saaremaa lehes Meie Maa artikkel, kus mina andsin alkomeetri osas selgitusi, seda kajastasid ka Delfi ja Postimees. Ja üks ülisportlik siiani suhteliselt juhuslik tuttav vist armus minusse natuke..
Mina temasse kahjuks mitte. Aga see suhtevorm sobib mulle praegu.
Vaatasin täna ka oma pangaarve seisu. Siiani pole mul õnnestunud kunagi midagi säästa, aga nüüd on tänu Mustamäe korteri üürilistele natuke kogunenud.
Võiks sõita kuhugi....
Aga praegu veel ei sõida. Pole ikkagi lennukis õigel inimesel käest kinni hoida.
Ja september on meil siin ka ikkagi ilus.
Ikka päikest!

Sõbral oli maratonil hästi läinud, tuli päris ilusale kohale. Saatis mulle sõnumi, kus tunnustas ka minu panust nii mitmeski mõttes. :D
Ühte inimest on aga vist südametunnistus vaevama hakanud. Hea seegi. Kuigi see tema "ilamokka" ja "töllakat" olematuks ei tee.
Aga see ei puutu enam minusse. Ja olgu temalgi niimoodi kergem. Peaasi et Sinuga on kõik hästi. Ja loodan et ka Sinu 10 kilomeetrit läks edukalt. See et Sa sporti teed on ka mulle suureks rõõmuks ja annab jõudu. Ka mina teen jälle pidevalt ja korralikult trenni.
Päikest Sulle septembrisse!

September on õues. Minu sünnipäevakuu.
Olen püüdnud seda lemmiksügiskuud nautida nii palju kui võimaik, oma jalutuskäikudelt jõuan tagasi alles pimeduse saabudes. Väljas on nii palju värve, lõhnu, kaunist taevast mille vaatamine võtab hingetuks, ja õnnelike inimesi. Tean isegi juba aiakesi kust mõne õuna küsida.
 Vahepeal ma olen täiesti normaalne ka :D Eile käisin ja aitasin ekskaasal sugulasi vastu võtta. Ja oli väga tore neid kõiki üle pika aja näha, saime nii palju jutustada ja naerda, tundsin perekonda enda ümber.
Aga need olid ainult mõned tunnid.

Mu sõber, kellega olen nüüd mõned ööd veetnud, tahtis mind ka eile enda juurde ja tuli mulle autoga järele. Ja kuna ka temal on valge auto (küll täiesti teist marki), tundus mulle ühel hetkel et Sina tuled. Nii nagu Sa kunagi lubasid tegema hakata, kui tahan seal laste juures käia.
Sa ei kujuta ette, mida ma selle hetke jooksul tundsin, Taadike.... Tegin spontaanselt paar jooksusammu...
Aga see ei olnud Sinu auto. Ega Sina.
See sõber on väga sportlik, (täna läks ta maratoni jooksma, Sina vist ka?) asjalik ja konkreetne. Kui rääkisin talle oma veel alles olevast  armastusest Sinu vastu, hakkas ta naerma ja ütles et kui Sa minuga enam mitte mingit kontakti ei otsi, isegi mitte mõnikord napsusena kurvameelselt ei helista, oled mu ammu unustanud ja ka mina võiksin seda teha.
Eks ma püüan.
Ekskaasa ütles minu küsimise peale kunagi, et temal läks oma suurest armastusest, mis tal 6 aastat tagasi oli, ülesaamisega kuskil 2 aastat. Siis oli tühjus ja valu lõpuks tasapisi kaduma hakanud.
Minu hakkab siis aasta saama...
Aga enne tuleb veel minu sünnipäev.
Ja sinu oma....

Üks oluline asi on mul siin kirja panemata jäänud.
Seda blogi ei loe mitte keegi, peale Sinu. Kui Sa üldse loed.
Sinu emale ütlesin et psühholoog soovita mul kirjutama hakata ja et ma teen seda ja et see aitabki juba. Ta tundis siirast huvi mida ma kirjutama hakkasin. Mõtlesin väga pikalt, siis kirjutasin talle mida see blogi endast kujutab ja hoiatasin et see on valus ja intiimne. Ta ütles väga ilusti et vist on parem kui ta siis seda ei loe.
Aga teie kaks olete AINUKESED, kes said lingid.
Mitte ükski minu sõpradest ega lähedastest ei tea seda. Arvuti on ka nüüd ainult enda oma ja kogu aeg minuga.
Kui sinna peaks sattuma juhuslikult keegi võõras, siis on see ju ainult lugu. Ilma nimede ja viideteta. Selliseid on tuhandeid.
Aga ma kirjutasin siia tõtt.
Haiget sain teha selle tõega ju ainult vaid iseendale. Aga need haavad polnud veel niikuinii paranenud.
Võibolla nüüd hakkavad.
Armastan Sind.
Sallike

Külm on. Meeletult.
Laman kahe teki all, aga ikka on külm.
Kõht on ka väga tühi. Aga süüa ei taha. Juba mõnda aega ei suuda ma jälle süüa. Detsembris oli nii.
Kui läksin eile tänavafestivalile, panin ka 4 kihti riideid selga. Eks võttis mu asfalditangol tantsima ja märkis et olen jälle kõhnem. Mitte komplimendina, vaid murega.

Aga üritus oli väga vahva.
Selgus et seda korraldatakse juba kolmandat aastat, Uue Maailma rajooni tänavatel. On muusikat, on kunsti, on ajutisi tänavakohvikuid, müügilette ja töötubasid. Kõndisin seal ringi ja vaatasin.
Mulle on hakanud tohutult meeldima üksi kõndida. Pikki-pikki maid, tunde ja tunde. Tõmban omale nagu mingi nähtamatu kaitsekihi ümber, mille sees on hea turvaline, ja lähen. Ja vaatan kõike enda ümber nii kaua kui tahan. Siis kõnnin edasi ja vaatan jälle.
Kellegagi ei pea rääkima.
Ja sellele festivalil oli palju vaadata ja emotsioone saada. Juba need inimesed kes seal koos minuga olid, olid vaatamisväärsused. Nii palju erinevaid värvikaid tüüpe, ja sõbralikke samal ajal!
Kuulasin bändi. Ja kuulasin just jalutades! See tuli ootamatult, seisin natuke lava ees, siis pöörasin selja ja hakkasin mööda tänavat tagasi minema. Ja siis kõlas see muusika teistmoodi. Väga huvitav, mõtlesin. Keerasin kõrvaltänavasse, ja kõlas jälle teistmoodi, sumedamalt. Tegin kvartalile tiiru peale, lähenesin lavale teiselt, tuulisemalt poolelt, ja jälle oli uus, uutmoodi kõla.
Ja siis me tantsisime tangot. Inimesed, kes mööda kõndisid, jäid seisma. Uudistasid, tegid pilte, filmisid...
Minule oli see esimene kord nagu publiku ees tantsida. Ka poega nägin jälle, ta oli isaga linna kaasa tulnud ja tuli ka meid vaatama. Kallistasime kõvasti.
Neid inimesi, kellega ma silmast-silma suhtlen, on väga vähe. Selles osas olen vist palju muutunud.
Kardan nagu midagi.
Üksi on parem. Just niimoodi üksi, et oled nagu teiste hulgas, aga oma mõtted hoiad endale. Räägid paar sõna ja siis astud jälle oma rada edasi.
Ja siis kõndisin ma koju. Sest ööks olid mul juba muud plaanid.

Jõudsin koju. Ja kustutasin Sinu soovil selle blogi kolm viimast sissekannet.

Lähen nüüd magama.
Soovi mulle unenägusid ilma selliste sõnadeta nagu näiteks "...töllmokk .." ja "...irvitav nõme ilalõug..."