Täna selgus, et see paksu persega peletis, kes mulle Pirita rannas selja tagant lähenes ja "tere merle" ütles, ongi tõesti seesama, keda ma juba samal õhtul kahtlustama hakkasin. Müstikaks jääb ainult see, kuidas ta mind ära tundis, ja veel selja tagant - me pole ju iialgi kohtunud. M ja R arvasid et ju ta siis vahib pidevalt kuskil mu profiili ja pilte.
Jõudu! Mina ei häbene :)
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Aga huvitavaid ja toredaid asju on ka juhtunud. Esiteks, ilmus raamat, mille kirjutamisest ma olin kuulnud, aga ei uskunud et see tõeks saab. Aga sai - mulle vaatas Rahva Raamatu uudiskirjanduse letilt vastu Hedvig Hansoni kirjutatud monograafia oma vanaemast, Tõnu Kilgase emast, aastatel 1950-1960 Vanemuise teatri kaunimast ja andekamast näitlejannast Ellen Kaarmast, kelle elu ja saatus oli väga traagiline. Lugesin seda täna voodis hommikust saadik, vahepeal panin raamatu käest ja vaatasin aknast tasa liikuivaid saarepuu oksi. Tihaseid nägin. Ja kuna olin üksi ja maja oli väga vaikne, siis kuulsin aeg-ajalt partide häälitsemist. Siis nägin neid ka katuseaknast - klassikalist veidi värelevat kolmnurka, taustaks sügisese värvidemänguga taevas.
Mulle meenus pühapäeval ETV2 nähtud dokumentaalfilm Põhjalast - tuhandeid kilomeetrid põhiliselt metsadega kaetud maa-alast, kus erinevad looma- ja linnuliigid püüavad ellu jääda. Kuidas hundikari osavas koostöös lõpuks karult saagi ära võtavad. Kuidas merikotkas võib omakorda saagiks saada rebase (sic!), aga visuaalselt näidati õnneks ikkagi ainult, kuidas üliterava kuulmisega kotkas täiesti hääletult puuoksalt alla liugleb, tiivaga ühtegi lööki õhus tegemata, ja sekund hiljem küüned läbi lumekihi hiirekesele turja lööb. Kuidas metsisekuked mängivad ja metsisekanad sõna otseses mõttes nagu "ajudeta märjad kanad" liikumatult röötsakil ootavad, kuni võitjast isane neile ......nojah :)
(See on ikkagi viisakas blogi :) Kuigi rannas teretaja tuli ka nüüd uuesti meelde.)
Aga film oli tõesti võimas. Ja kõik looduskaadrid ülimalt haaravad. Lõpus, kui aastaring oli täis saanud ja võimust oli võtnud uuesti talv, seisid karmis lumetormis karvased muskusveised, liikumatult ja tihedasti üksteise vastu surutuna, et võimalikult sooja hoida. Nemad on aastasadu Alaska -40 kraadiseid talve üle elanud.
Ja siis lasi "ikka veel edevust mitte minetanud", kui kasutada Karmo humoorikat iseloomustust, Sallike endale lõpuks ka ripsmed panna. Ja jällegi - Liis tegi salongi ja mina ainult küsisin, kas homme-ülehomme saab, selge, saab, tulen! Ei mingeid uuringuid võimalike kõrvalmõjude-nähtuste suhtes nagu mingid liimiallergiad, võrkkesta mehhaanilised kahjustused jne. Kõikide selliste küsimustega kostitasid mind hiljem teised - nagu kunagi varem :)
Aga mina jäin protseduuri ajal mõnusalt nurruma ja olen tulemusega vähemalt siiani väga rahul.
Tööl olen jätkuvalt baari graafikus, kui Te meile kiiremas korras uut baaridaami ei leia :) Aga vahelduseks teiste pidevale jälgimisele-juhendamisele-taganttorkimisele on see päris hea vaheldus. Kliente ma ei karda, soome keel on ka juba üsna sujuvalt suus, minu lattede-cappuchinode ja õllevahu doseerimise täpsuse kohta öeldakse juba "vauuuu"!
Ja ma oooooootan Vilniuse tangofestivali!!!!!!
Ja oi, mul on pühapäeval sünnipäev :)
Kallid!

Ok, ma ei jõua enam vastata küsimustele, mida ma siis tundsin ja kas ta ise tõesti ikka mind ei näinud ja mida Karm kogu selle naljast arvas :) Me olime enne just nalja visanud et niikuinii jään ma kellelegi vahel ja ma isegi korra mõtlesin selle perekonna peale, ikkagi üsna lähedane kant. Aga millegipärast olin veendunud et kui saatus on need näod senini minu teedelt kõrvale hoidnud, hoiab ka edaspidi.
Seekord läks teisiti.
Väga-väga armas tibu oli. Põselohukestega.
Ülejäänuid ma eriti ei vaadanud. Mis neist ikka vahtida, eriti emast:)
Jalutasime neist viisakalt mööda. Ma olin vait ja vagune, aga kui ma juba ka tükk maad eemal ühtki sõna ei öelnud,  jäi Karm seisma , peatas ka minu ja tõstis mu suured prillid mu silmade eest ära.
Silmad olid kuivad. Ja naerused :)

 Oi appi - on tore et sain täna vaba päeva väikeseks puhkuseks, aga homme ja ülehomme üksi baaris....
Pagana baaridaamid oma külmetustega - võtke rohkem viina, ma ütlen :)
Aga tuleb olla rahulik, hommikul võimalikult vara kohale minna, et jõuaks kõik võimalikult ilusti valmis sättida. Sest just hommikuti on kõige raskem, meie peaksime teenindamist alustama ametlikult kell 9, aga nii kui sa sinna leti taha askeldama ilmud, ronivad kõik need, kes juba kella 8st, mil keskus avatakse, laudade taga istuvad, kohvi ja võileibu ja õlut tahtma, ja rabele siis! Ettekandjad tulevad ka alles 10, pole kedagi laudugi koristama kutsuda.
Aga saab hakkama, sest mulle need baaris asendamised täitsa meeldivad, mõnes mõttes lausa puhkus pidevast saali ja saali- ning buffeetöötajate jälgimisest.
Aga praegu on mõnus, köögi akna taga puhub tuul lumest välja ulatuvaid kõrrelisi väga kunstiliselt kaunilt liikuma :) ja sajab lund, Tupac käis ära oma hommikuse õueringi, sõi ja magab oma koeradiivanil, Kusti tuli oma öiselt rännakult, sõi ja magab väga mõnusa kerana inimeste diivanil, ja minul on seljas meriinovillane suur ja soe hommikumantel (jajah, seesama Hauka laadalt ostetu, millest ma olen Ilmari praktiliselt välja tõstnud :)) ja ma joon kohvi ja kirjutan ja naudin rahu ja vaikust.
Mis mul siis puudu on?.........

Et telefon annaks mulle teada, et saabus sõnum. Nii nagu ta tegi aastaid tagasi igal õhtul ja tihti ka hommikul. Ja ma saaksin oma pisikese telefoni võtta pihku sama naeratusega nagu siis....

Ma olen Euroopa meister mittemillegitegemises. Absoluutselt. Konkurentsitult. Maailmameister vast mitte, sest eks lõunapool on neid osmiku ukse ees istuvaid tüüpe, kes ka terve päev mitte midagi ei tee.
Aga minu ideaalne vaba päev on tõesti selline, et ma pikutan kõigepealt poole päevani raamatu ja kohvitassiga voodis, siis teen tiiru õues ja pikutan diivanil juurviljataldriku ja  teleka seltsis edasi :)
Õnneks on tööpäeval hoopis teisiti, siis ma elan totaalselt sisse tegevusrohkesse päeva ja toimetan jõudsalt nagu duracelliga vurrkann, jõuan kõikjale kus vaja.
Aga puhkepäev ongi puhkuseks.
Ja see on ka hea, kui vahest inimesi külla kutsume, siis saab terve pere rakendada kogu maja põhjalikuks koristamiseks, ja kui on meile tulemas veel keni noori naisterahvaid, võin ma suht muretult võtta - Ilmari toob koju head veini ja vuntsib sauna nii ilusti puhtaks et lausa lust vaadata :) Selle ruumi rookimisest ma olengi vaikselt ja vagusi loobunud, sest puidupindade pesu on üsna vaevanõudev. Aga nii hea on siis mehele õrnalt musi anda ja teatada et ..."Sinule jääb siis ainult saun...." :)
Täna on mu väikese talvepuhkuse viimane päev, homme jälle tööle. Aga ma otsustasin et tahaksin elamist siiski natukenegi nii puhtaks ja ilusaks saada kui Tiia juures, kus just eile käisime. S.t. ma ei suuda aru saada, kuidas saab elada ja tegutseda nii et mitte ühelgi seinal ega pinnal pole ühtegi sissesööbinud tumedamat jälge ega kriimustust, pliidiplaat läigib nagu Veneetsia peegel ja lauaplaat on lumivalge, kreemikale vaibale ei ole keegi veini läigatanud....:)
Ühesõnaga, pärast 2 tundi vaimuka multifilmi Shawn the Sheepi´i seltsis ja tunnikest jalutamist võtsin ma seinad ette. Kare käsn ühes ja pehme lapp teises käes. Uurisin toll tollilt üle kõik alumise korruse heledad seinad ja uksed ja nühkisin kust vaja. Ja mõtlesin ka Liisi kodule, mis on ka alati ülipuhas. Kas neil inimestel on lausa liigutused teistsugused või, et mitte midagi ei kuku kunagi üle ääre ja ei lenda laiali, keegi ei võta hapukoorese käega kraanist või külmkapi uksest kinni jne.?
Ju siis :)
Aga asja sai. Ja nüüd, kus päevavalgus on kadunud, ma otsustasin kirjutada.
...............................................................................................................................................................
Kas just sellel põhjusel, et minus pole grammigi igapäevast asjalikkust, ei tulnud meie ellu argipäeva?
Et me lahkusime igal hommikul teineteist suudeldes ja hellitades, mõeldes sellele et õhtul oleme jälle koos, sina diivanil ja mina oma toolis, teine teisest käesirutuse kaugusel? Ja me ootasime neid õhtuid, visates hommikul nalja - ma ei taha tööle minna, mina ka ei taha, vat ei lähegi! :)
Ja see oli kogu aeg nii, kõik need aastad.
Iga päev oli nagu pühapäev meie elus. Igas päevas oli killuke midagi meeletult head, mida oodata.
Ma tean, et oma blogi alguspäevadel, oma meeleheite ajal ma kirjutasin selle kohta vist midagi muud, kartsin et see eesmärgitus oli just viga. Aga ma ei hakka seda isegi praegu enam üle lugema.
Sest praegu ma tunnen teisiti.
..................................................................................................................................................................
Ausõna, seda lund ei olnud vaja. Mitte mulle.
Sest lumi tõi tõesti kõik meelde. Millise puu ja hange juures ma tookord nutsin ja millise siis veel tühjana seisva maja juurde jõudes ma sõna otseses mõttes kokku varisesin.
Hea, et tegelikkuses on see valu möödas. Ainult mälestuses. Ja mälestustega saab hakkama.
Aga on üks asi, mida ma väga tõsiselt kahetsen. Ainuke asi, mida ma vist üldse oma elus kahetsen, kõik muu on saatuse määrata olnud.
See et kustutasin tookord meeleheites ära kõik meie ühised pildid Orkutis.
Neid oleksin tahtnud kuskil omale mälestuseks hoida.
.......................................................................................................................................................................

Kas te olete kõndinud sellisel aastaajal metsas ja vaadanud puudelatvu detsembrikuu kahkjas valguses, kui lumi ei peegelda ega võimenda seda? Kui looduses on alles kõik toonid rohelisest kollaseni, aga valgus on hoopis teine, tuhm ja neelav nagu õlimaal?
Sa kõnnid ja vaatadki - siin on maal, siin on akvarell...tuult ei ole, kõik on vaikne ja niiske, nagu taiesed, millel on värvid veel kuivamata
Kui ma hiljm magamistoas voodil pikutades lugesin, vaatasin aeg-ajalt vastasseinas asuvast aknast välja. Sellise vaatenurga alt paistab sealt täpselt samuti puude ladvad taeva värvimängu taustal, aga aken annab sellele raami nagu kõige kaunimale akvarellile, mis ühelgi hetkel ei ole täpselt ühesugune.
...........
Suvedega on juba kõik korras. Tantsin ja naeran.
Talvedega veel ei ole siiski.

Tekib omamoodi nõiaring. Sa ei mäleta enam otseselt seda, mis olid see valu, mida sa sel aastaajal valutasid. Sa mäletad juba seda, kuidas see aasta hiljem samal ajal sulle meelde tuli ja uuesti haiget tegi. Ja järgmisel aastal jälle.
Või  on asi ikkagi talvedes iseenesest. Eriti detsembrid - need on alati olnud mulle kõige raskemad taluda. Hea, et mul on praegu just selline töö - pole aega väga oma mõtetes mõttetult uidata.

Aga vahest ikkagi on.
Kuidas Sul läheb? On Sul kõik hästi?
Vasta, palun.........