Olin mõned päevad tagasi tööl meie poeketi selles kaupluses, mis asub üsna käidavas kaubanduskeskuses. Tööle jõudsin 9.45 nagu ette nähtud, libistasib turvavõre üles ja asusin toimetama, et kell 10 kauplus avada. Sel hommikul juhtus aga nii, et kohe peale mind sisenes pooleldi avatud võre alt poodi sisse ka üks venelanna, küsides väga viisakalt, kas mul oleks võimalik teda juba teenindada, siis jõuaks ta õigel ajal bussile.
Vastasin kliendile rõõmsalt "jaa", tabades juba kohe oma kogemustele tuginedes ära fakti, et kaup rändab edasi Venemaale. Ja sellisel puhul ostetakse palju. Nii oli ka seekord.
Aga siis meenus mulle jälle Kobe Kukk ja Ummi. Ning üks tüüpilisi situatsioone, mis leidis pidevalt aset hommikuti meie aatriumibaaris.
Toidupood alustas tööd kell 8, sel kellaajal avati ka keskus ning kõik soovijad said juba ustest sisse jalutada. Aga selleks kellaajaks olid jõudnud sadamasse ka esimesed laevad ning terve hord jopedes kõhukottidega kõhukaid põtru löntsis juba ümber meie keskuse ja vahtis juhmil pilgul 10 minutit ühes ja 15 teises suunas. Ja kui siis keegi nende seltskonnast ära fikseeris, et "joo, tässa on ovi avattu", tatsusid kõik sommid kenasti uksest sisse.. ja ennäe, baarilett! Ja keegi valge pluusi ja musta vestige teenindajagi on juba ametis, tõstab pudeleid riiulile. Oi, õllekraan - kaikki on hüvin, elama on jällekin tosin kunnossa" - OLUTTA!
Milles siis nüüd jälle probleem, eks? Haa....
Baaridaami tööaeg, mille järgi talle palka arvestati, algas kell 8.30, baari pidi ta ametlikult avama kell 9. Pool tundi jäi talle hommikusöögilaua katmiseks, kuhu siis kokk tõi hommikupudru ja need "värsked ja/või maitsvad" saiakesed :), kohvi hakkama panemiseks ja riiulite täitmiseks. Aga kui härrased (ja ka prouased) sommid juba toimetustega kiirustavat baaridaami nähes kõik leti ette kogunevad ja oma hommikust õlut või longerot nõuavad....?
Olemas oli kaks varianti, eks? Üks - raha on vaja Kukele teenida - müün! Küll jõuab esimesel vabal hetkel nende pudelite ja pudrukaussidega tegeleda. Kaks - ütled, et "oleme auki üheksasta" ja teed oma ettevalmistused rahulikult lõpuni.
Kumb siis nagu õige oleks olnud?
Ahaa, arvad, et tulnuks tegutseda nii, nagu juhataja on otsustanud, et nii tegutseme? :)
Kullakene, see on ju KOBE KUKK!!!
Ehk siis - sõimata saad alati (see on Kobeda Kuke moto igavesest ajast igavesti, aamen:)), kui sõimata tahetakse. Ning see konkreetne olukord oli räiges pohmellis Ummi esimesi hommikusi magusamaid leevendusi - ennast välja elada sai ju igal juhul :)
"Mida sa teed - vaata, milline baar välja näeb, kus nõud on, kus pudelid on, kohv alles jookseb, laudu pole sa pühkinud, aga müüd siin. Mida sa müüd, sooja kust, jah? Ära vabanda, klaasid ei ole külmad veel, siis ongi soe kusi. Mine telli saiu juurde! Kuhu sa lähed nüüd, inimesed ootavad leti taga. Mis mina käskisin, otsi keegi teine, kes tellib. Mismõttes mismoodi sa otsid, kutsu ettekandja! Ei ole midagi, et tal on vaja saal valmis panna, ära vabanda..."
Vol.2
"Mida f..k sa lubad endale - kliendid ootavad..mis k.rdi lauad, müüa tuleb, kes t..a sulle palka maksab...ära krt sitta nende nõudega, sul on vaja müüa, selle pealt me teenime, aru ei saa või, sellepärast see käive kukub kogu aeg et te persetate siin ainult..."
.......
Kobe Kukk täies ilus, jah.
Aga see ei olnud baari ainuke hommikune mure. Teine teema oli see, et kui baar ka n.ö ametlikult kell 9 avati, ei olnud tsirkus lõppenud.
Kuni kella 10ni hommikul oli baaridaam üksi. Oli küll ette nähtud, et teda abistavad kõik saalitöötajad, kes vähegi saavad, aga mitte keegi neist ei alustanud tööd enne kella kümmet. Ja kui siis mingil erilisel piduhommikul baar juba varavalges rahvast täis valgus, pidi baaridaam jõudma nii teenindada kui ka laudu koristada. Aga kuidas sa lähed leti tagant minema, kui sul on kogu aeg järjekord..
Ja see oligi Ummi teine mõnus manamisteema - "korista ära need üksteise otsas klaasid, inimestel pole kuhugi istuda" või "mida sa jobutad seal laudade vahel, kutsu ettekandja - no vat siis polegi vaja veel koristada, mine krt leti taha ja müü"
Wednesday, June 17, 2015
Saturday, June 6, 2015
Kobeda Kuke Blogi 20. Graafik muutuste teel
Hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama, sest ega ma seda ka ei soovi, et vaene Ummi ennast päris surnuks luksuks, eks? Tema peres on kaks imetoredat, andekat ja arukat tütart ja ma kogu hingest loodan, et kodus on see inimene teistsugune. Et vähemalt seal avaks ta oma "hinge helgema hinguse", nagu ütleb üks laulusalm. Ta oskab küll - minagi tundsin teda ju, nagu kirjutanud olen, hoopis-hoopis erineva inimesena sellest, millisena ma teda Kukes tundma õppisin.
Kui olin eelmise osa kribamise lõpetanud, meenus mulle, et peale selle seinal rippuva raportiblanketi sai meil vahelduva eduga ka "nalja nabani" hoopis tähtsama paberiga. Nimelt töögraafikuga.
Iga nädala lõpupoole pani Ummi köögiseinale graafiku, kes ja kus ja kuidas järgmisel nädalal tööl on. Seda oodati pikisilmi, et teada saada ja vastavalt siis oma muid vajalikke tegemisi ja käike planeerida. Natuke alati ka kardeti - kui olid eelmise graafiku alla oma vabade päevade soovi kirja pannud, ootasid et see uues graafikus ka nii oleks. Aga kui neid soovijaid oli üheks ja samaks päevaks palju, pidi keegi paratamatult ikkagi tööl olema.
Pean mainima, et töötajate vabade päevade soovidega Ummi tõesti arvestas nii palju kui ta sai. Vahest, kui graafikualune erinevatest käekirjadest ikka väga kirjuks läks, märkis Ummi sinna omalt poolt "palun muredest priiks". Aga kuna ta oli muidu ikkagi selline õudne kuju, tekkis mul rohkem kui üks kord soov sinna lisada "aitaks hästi jupp nööri"....:)
Mina olin ühena vähestest kuupalgaline, aga olin Ummile lubanud, et kui ta mulle mu tantsufestivalide-maratonide ajaks vaba aja leiab, tulen mina kõikidel muudel päevadel tööle kui on vaja ja ei klani ületundide eest mingit lisatasu. Ka see kokkulepe toimis, ja minu kõrvu jõudis isegi kuuldus, et "nojah, graafikut tehaksegi M. soovide järgi". Päris nii see siiski ei olnud, ka teiste soovidega arvestati ja kõik teadsid ka seda, et minu poole võis alati pöörduda sooviga päevasid vahetada. Kui olin vaba, tulin alati vastu, ise sellest ju otsest kasu saamata - minu palk oli ikka sama.
Aga milles oli siis probleem?
Ikka tekkis vajadus kellegagi vahetada ja mingeid päevi ja aegu umber mängida.
Lähed Ummi juurde jutuga et näe, Kati tahab minuga vahetada, kas tohib? Saad vastuseks, et jätku me ta hing rahule, märkigu me ise õiged päevad graafikusse ja vaadaku, et keegi ikka tööl oleks, Selge, normaalne, loogiline. Mingid nädalad hiljem tuleb uus korraldus, kui keegi graafikut muudab, seal midagi maha tõmbab ja teise kohta juurde kirjutab, tuleb lisada ka oma nimi, et Ummi teaks kes vastutab, kui peaks tekkima mingi segadus. Ok, ka täiesti arusaadav ja põhjendatud, kuigi seda, et keegi lihtsalt sinna enda asemel kellegi teise nime kirjutaks ilma kokku leppimata, polnud küll veel juhtunud.
Edasi läks asi aga nagu ikka, paranoiliseks - igaüks ikka ei sodi sinna, krt küll, see on ikka dokument palga maksmiseks, mitte mingi peldikusein, kus kõik võivad oma sõrmega pruune jutte... Ok, ma rohkem ei tsiteeri :) Ühesõnaga, jälle uus korraldus - peale Ummi enda võin ainult mina kui tema assistent graafikusse parandusi teha. Appi... No hästi, tuli siis üks nädalavahetus, kus mulle esitati päris mitu vahetussoovi, paar inimest tulid kõvasti hiljem, keegi jäi üldse tulemata. Parandasin graafiku üsna kirjuks, püüdes seda oma maailma jubedaima käekirja kiuste teha võimalikult korrektselt ja arusaadavalt. Esmaspäeval olin vaba, ja juba päeval kirjutas mulle keegi, et Ummi lõugab köögis "...mida see M. endast mõtleb, kavatseb ise direktoriks hakata või, mitte keegi ei puudu enam graafikut, ainult tema teeb sinna muutusi, ainult tema...."
Jupp nööri paluks. Ja konksu :)
Kui olin eelmise osa kribamise lõpetanud, meenus mulle, et peale selle seinal rippuva raportiblanketi sai meil vahelduva eduga ka "nalja nabani" hoopis tähtsama paberiga. Nimelt töögraafikuga.
Iga nädala lõpupoole pani Ummi köögiseinale graafiku, kes ja kus ja kuidas järgmisel nädalal tööl on. Seda oodati pikisilmi, et teada saada ja vastavalt siis oma muid vajalikke tegemisi ja käike planeerida. Natuke alati ka kardeti - kui olid eelmise graafiku alla oma vabade päevade soovi kirja pannud, ootasid et see uues graafikus ka nii oleks. Aga kui neid soovijaid oli üheks ja samaks päevaks palju, pidi keegi paratamatult ikkagi tööl olema.
Pean mainima, et töötajate vabade päevade soovidega Ummi tõesti arvestas nii palju kui ta sai. Vahest, kui graafikualune erinevatest käekirjadest ikka väga kirjuks läks, märkis Ummi sinna omalt poolt "palun muredest priiks". Aga kuna ta oli muidu ikkagi selline õudne kuju, tekkis mul rohkem kui üks kord soov sinna lisada "aitaks hästi jupp nööri"....:)
Mina olin ühena vähestest kuupalgaline, aga olin Ummile lubanud, et kui ta mulle mu tantsufestivalide-maratonide ajaks vaba aja leiab, tulen mina kõikidel muudel päevadel tööle kui on vaja ja ei klani ületundide eest mingit lisatasu. Ka see kokkulepe toimis, ja minu kõrvu jõudis isegi kuuldus, et "nojah, graafikut tehaksegi M. soovide järgi". Päris nii see siiski ei olnud, ka teiste soovidega arvestati ja kõik teadsid ka seda, et minu poole võis alati pöörduda sooviga päevasid vahetada. Kui olin vaba, tulin alati vastu, ise sellest ju otsest kasu saamata - minu palk oli ikka sama.
Aga milles oli siis probleem?
Ikka tekkis vajadus kellegagi vahetada ja mingeid päevi ja aegu umber mängida.
Lähed Ummi juurde jutuga et näe, Kati tahab minuga vahetada, kas tohib? Saad vastuseks, et jätku me ta hing rahule, märkigu me ise õiged päevad graafikusse ja vaadaku, et keegi ikka tööl oleks, Selge, normaalne, loogiline. Mingid nädalad hiljem tuleb uus korraldus, kui keegi graafikut muudab, seal midagi maha tõmbab ja teise kohta juurde kirjutab, tuleb lisada ka oma nimi, et Ummi teaks kes vastutab, kui peaks tekkima mingi segadus. Ok, ka täiesti arusaadav ja põhjendatud, kuigi seda, et keegi lihtsalt sinna enda asemel kellegi teise nime kirjutaks ilma kokku leppimata, polnud küll veel juhtunud.
Edasi läks asi aga nagu ikka, paranoiliseks - igaüks ikka ei sodi sinna, krt küll, see on ikka dokument palga maksmiseks, mitte mingi peldikusein, kus kõik võivad oma sõrmega pruune jutte... Ok, ma rohkem ei tsiteeri :) Ühesõnaga, jälle uus korraldus - peale Ummi enda võin ainult mina kui tema assistent graafikusse parandusi teha. Appi... No hästi, tuli siis üks nädalavahetus, kus mulle esitati päris mitu vahetussoovi, paar inimest tulid kõvasti hiljem, keegi jäi üldse tulemata. Parandasin graafiku üsna kirjuks, püüdes seda oma maailma jubedaima käekirja kiuste teha võimalikult korrektselt ja arusaadavalt. Esmaspäeval olin vaba, ja juba päeval kirjutas mulle keegi, et Ummi lõugab köögis "...mida see M. endast mõtleb, kavatseb ise direktoriks hakata või, mitte keegi ei puudu enam graafikut, ainult tema teeb sinna muutusi, ainult tema...."
Jupp nööri paluks. Ja konksu :)
Tuesday, June 2, 2015
Kobeda Kuke Blogi 19. Veel üht ja teist.
Nende kolme Kukes töötatud aasta jooksul nägin ma ära ka selle, et Ummi hakkas oma restoranist väsima. Esimesel aastal panime hoolikalt välja nii jõulu- kui lihavõttekaunistusi, Ummi käis ja jälgis pidevalt lastenurga mööbli ning mänguasjade puhtust, tuletas meile meelde värvipliiatsite teritamist ja joonistuspaberite varu täiendamist, kontrollis lao korrasolekut, valvas kassabokside esindusliku väljanägemise üle - ka seal pidi valitsema kord ja puhtus, ei tohtinud olla nähtaval mingeid kätekreeme-huulepulki jne. Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks muutus juhataja tõeline huvi selliste asjade vastu. Rõhutan siin just sõna "tõeline", sest kui Ummikene soovis jälle oma ärritunud meelte leevenduseks sõimuorgiat korraldada, sai selliseid detaile jätkuvalt kasutada - "sitamaja on siin jälle, otsige mustust". Aga tõsist, südamest tulevat huvi tal ühel hetkel enam asja vastu ei olnud. Viimasel aastal suutis ta jõuluks üles riputada ainult ühe vaniku baarileti kohale, lihavõttevidinad jäid üleüldse riiulil kastidesse, ei viitsinud ta enam ka ämblikuvõrke ja tolmurulle taga ajada. Lastenurgas ütles töölepingu üle plaadimängija ja telekas enam multikaid ei näidanud. Kliendid kurtsid, panime seda probleemi korduvalt päevaraportisse kirja ja käisime rääkimas - vastused olid "jah, ma juba tean" või "uurige ise, kust saab uue või remontida ja mis maksab". Aitäh....:)
Haa - veel üks huvitav nähtus meie majas oligi toosama päevaraport. Kohe pajatan lähemalt :)
Algselt oli idee täiesti mõttekas - Ummi kujundas ja trükkis välja üsna asjaliku raportivariandi, riputas selle ilusti kööki seinale, märkis peale kuupäeva ja teatas, et siia hakkame nüüd kõik kirjutama igasugustest probleemidest ja vahejuhtumistest restoranis. Et kui näit. Illikas jälle viina järele lõhnab. Või kui keegi hilineb. Või kui keegi ei tee korralikult tööd, j0ob kohvi ja lobiseb. Ja et iga päev tuleb seda teha eraldi lehele.
Kena. Ok, loomulikult sinna selliseid sissekandeid ei tekkinud. Uups, eksin, neiu K. vist siiski korra midagi kirjutas :) (Ta võib seda ise kommenteerida ka..) :) Aga kirja sai pandud asjalikke asju, nagu "gaseeritud vesi hakkab otsa saama, on vaja tellida salvrätikuid, teise kassa juures ei põle lamp" ja nii edasi. Aga tegelikult...hakkas edasi toimuma "Ummi süsteem oma tuntud-teatud headuses"
Kõigepealt hakkas tekkima küsimus sellest, kuidas järgmisel päeval uus leht seinale saab. Ega ei saanudki - Ummi seda ei korraldanud ja nii hakkasime märkima järgmiste päevade probleeme samale lehele, pannes kirjutatu ette lihtsalt uue kuupäeva. Siis sai valge trükijoonistega A4 ühel päeval täis ja ma võtsin lihtsalt Ummi kabinetist paberipakist uue, ilma trükijoonisteta A4ja, kirjutasin päisesse "päevaraport" ja kuupäeva. Sinna jõudis veel paar sissekannet tekkida, kui ühel kenal päeval tuli Ummi lõugamisega, mõlemad lehed näpus. "Mida te siin endast mõtlete, kas te ei saanud aru, iga päeva kohta eraldi raport, nüüd on temal ainult mingid mõttetud soditud paberid...." Minu tagasihoidliku ettepaneku peale trükkida neid raportipõhjasid terve pakk ja kööki kindlasse kohta igapäevaseks võtmiseks valmis panna, tuli vastus "tee buffee korda, sitt on mööda seinu laiali"
Aga mingi portsu ta neid lehti ikkagi printerist välja lasi ja natukeseks ajaks sai probleem lahendatud. Nüansi sellele "keissile" lisas aga see, et muidu oli härra juhataja kontoriinventari suhtes tõsikoonerdaja - kollased hinnasiltide lehed olid vaat et numbriliselt üles loetud, harilik pliiats ei tohtinud liiga kiiresti kuluda, teritaja oli oli kõige kehvem ja odavam ja käärid käisid vaat et traadiga laua küljes kinni, et keegi ei saaks neid kabinetist väljaspool kasutada. Ja nüüd siis selline paberi raiskamine - enamus päevi ei kirjutanud raportisse mitte keegi mitte midagi.
Aga olgu sellega. Teine probleem, mis tekkis, oli sisulisem ning häirivam.
Nimelt ei olnud meie sissekannetest peale mõne üksiku erandi mitte mingit kasu - Ummi ei lugenud neid. Ja kui siis leib kuivainete laost või kohvimasina puhastustabletid kapist juba lõplikult otsa hakkasid saama ja keegi seda Ummile ütlema läks, tuli vastuseks loomulikult sõim - "miks sa alles nüüd ütled". Mainimesele, et tüdrukud kirjutasid juba eile raportisse, jätkus sõim teemal "kui ma olen majas siis ütlete mulle, mitte ei kirjuta seina peale midagi!!!" Seisad nagu lammas, silmad ja kõrvad pärani, oled vait ja kuulad. Olgu. Paari päeva pärast teeb Ummi reidi salatiletti, loobib pooled neist kööki tagasi ja karjub läbi terve saalipersonali, miks mitte keegi pole kehvalt väljanägevatest salatitest raportisse kirjutanud. Endale piisavalt paksu naha kasvatanud ja juba niigi minekumõtteid hauv allakirjutanu ütleb Ummile tema hingetõmbepausil, et seltsimees oli ise terve päeva majas, sõi ise ka lõuna juurde salateid ja tegi juba siis kokale paar märkust, miks meie veel midagi kirjutama pidime. Vastuseks tuli pikk tiraad restorani kultuurist, vastutusest, toidutehnoloogiast, laiskusest ja vabanduste otsimistest.
Nagu ikka ja alati :)
Haa - veel üks huvitav nähtus meie majas oligi toosama päevaraport. Kohe pajatan lähemalt :)
Algselt oli idee täiesti mõttekas - Ummi kujundas ja trükkis välja üsna asjaliku raportivariandi, riputas selle ilusti kööki seinale, märkis peale kuupäeva ja teatas, et siia hakkame nüüd kõik kirjutama igasugustest probleemidest ja vahejuhtumistest restoranis. Et kui näit. Illikas jälle viina järele lõhnab. Või kui keegi hilineb. Või kui keegi ei tee korralikult tööd, j0ob kohvi ja lobiseb. Ja et iga päev tuleb seda teha eraldi lehele.
Kena. Ok, loomulikult sinna selliseid sissekandeid ei tekkinud. Uups, eksin, neiu K. vist siiski korra midagi kirjutas :) (Ta võib seda ise kommenteerida ka..) :) Aga kirja sai pandud asjalikke asju, nagu "gaseeritud vesi hakkab otsa saama, on vaja tellida salvrätikuid, teise kassa juures ei põle lamp" ja nii edasi. Aga tegelikult...hakkas edasi toimuma "Ummi süsteem oma tuntud-teatud headuses"
Kõigepealt hakkas tekkima küsimus sellest, kuidas järgmisel päeval uus leht seinale saab. Ega ei saanudki - Ummi seda ei korraldanud ja nii hakkasime märkima järgmiste päevade probleeme samale lehele, pannes kirjutatu ette lihtsalt uue kuupäeva. Siis sai valge trükijoonistega A4 ühel päeval täis ja ma võtsin lihtsalt Ummi kabinetist paberipakist uue, ilma trükijoonisteta A4ja, kirjutasin päisesse "päevaraport" ja kuupäeva. Sinna jõudis veel paar sissekannet tekkida, kui ühel kenal päeval tuli Ummi lõugamisega, mõlemad lehed näpus. "Mida te siin endast mõtlete, kas te ei saanud aru, iga päeva kohta eraldi raport, nüüd on temal ainult mingid mõttetud soditud paberid...." Minu tagasihoidliku ettepaneku peale trükkida neid raportipõhjasid terve pakk ja kööki kindlasse kohta igapäevaseks võtmiseks valmis panna, tuli vastus "tee buffee korda, sitt on mööda seinu laiali"
Aga mingi portsu ta neid lehti ikkagi printerist välja lasi ja natukeseks ajaks sai probleem lahendatud. Nüansi sellele "keissile" lisas aga see, et muidu oli härra juhataja kontoriinventari suhtes tõsikoonerdaja - kollased hinnasiltide lehed olid vaat et numbriliselt üles loetud, harilik pliiats ei tohtinud liiga kiiresti kuluda, teritaja oli oli kõige kehvem ja odavam ja käärid käisid vaat et traadiga laua küljes kinni, et keegi ei saaks neid kabinetist väljaspool kasutada. Ja nüüd siis selline paberi raiskamine - enamus päevi ei kirjutanud raportisse mitte keegi mitte midagi.
Aga olgu sellega. Teine probleem, mis tekkis, oli sisulisem ning häirivam.
Nimelt ei olnud meie sissekannetest peale mõne üksiku erandi mitte mingit kasu - Ummi ei lugenud neid. Ja kui siis leib kuivainete laost või kohvimasina puhastustabletid kapist juba lõplikult otsa hakkasid saama ja keegi seda Ummile ütlema läks, tuli vastuseks loomulikult sõim - "miks sa alles nüüd ütled". Mainimesele, et tüdrukud kirjutasid juba eile raportisse, jätkus sõim teemal "kui ma olen majas siis ütlete mulle, mitte ei kirjuta seina peale midagi!!!" Seisad nagu lammas, silmad ja kõrvad pärani, oled vait ja kuulad. Olgu. Paari päeva pärast teeb Ummi reidi salatiletti, loobib pooled neist kööki tagasi ja karjub läbi terve saalipersonali, miks mitte keegi pole kehvalt väljanägevatest salatitest raportisse kirjutanud. Endale piisavalt paksu naha kasvatanud ja juba niigi minekumõtteid hauv allakirjutanu ütleb Ummile tema hingetõmbepausil, et seltsimees oli ise terve päeva majas, sõi ise ka lõuna juurde salateid ja tegi juba siis kokale paar märkust, miks meie veel midagi kirjutama pidime. Vastuseks tuli pikk tiraad restorani kultuurist, vastutusest, toidutehnoloogiast, laiskusest ja vabanduste otsimistest.
Nagu ikka ja alati :)
Subscribe to:
Posts (Atom)