"No ei ole ju nii külm" ütleb Ilmari mulle, kui ma järjekordselt just selle üle ulgudes ennast järjestikku kahte hommikumantlisse mähin. Kusjuures pealmine on veel ta enda oma, Islanadi lamba villast, paks, soe ja mõnus, Hauka laadalt välja valitud, lausa kuninglik! "Ise oled juba selline ribidega radiaator" jätkab mu kallis abikaasa oma mõtteavaldust ja ulatab mulle riiulilt termosokid. "Võiksid ise endale juba sooja toota"
Muhahahaaa! Ei, oodake.....mis radiaator?! Miks radiaator, pagana pihta!? Ribidega?!
Aaaa....
Hüppan voodist uuesti välja ja kisun hommikumantlid ümbert. Nii, kus see kaal nüüd on, plika toas jälle, jah?
Ei olegi, hoopis kenasti voodi all. Ok, puhume tolmu pealt ära...
"Kuule, kas sa vahest millelegi muule ka mõtled?" küsib Ilmari oma häirimatus rahus minu alasti tegutsemist jälgides, sest enne kaalule astumist keerutan ma veel suure lükandukse peegli ees. "Nüüd ei ole enam külmast juttugi, jah?!" Ei, on ikka, aga vaatepilt on ilus, eriti küljelt.  "Lõpeta oma ribide lugemine, Sa oled sale ja kaunis ja tule voodisse!" Ja-ja, mu kallis, kohe, aga käime kaalu peal ka ära...
Oi kui ilus number! Nii et peegel ei valetanudki! Ja abikaasale võib ka ribide nalja andestada.
Nii et lausa nii palju võib maha võtta ainuüksi sellega, et olen juba mitmeks kuuks lõpetanud õhtused veinid!
Uhuu...aga see ei käi reede ja laupäeva ja muude pidulike sündmuste kohta nagu sõbrannadega kohtumine:D

Ok, aga uskuge või mitte - järgmisel õhtul tuli mulle päris radiaator voodisse....:D No ei ole mõistust, ei ole...
Laupäeval kolistasid Mario ja Ilmari linna, Ilmari tahtis tööasju ajada ja Mario ilmselt trenni minna. Ok, käisid ära, tulid tagasi, ja kuna meil oli plaan et läheme pühapäeval Status Club´i trenni kuna siis on ta lahti kella 10ni õhtul, teeme sauna hoopis täna.
Ja siis hakkan mina seal eesruumis istudes vaatama - minu kallis mees läheb üha punasemaks ja punasemaks :D Alguses arvasin et see on saunast, aga siis sain üsna ruttu aru et ega ei ole küll, sest näiteks nägu ja õlad jäid tal heledaks edasi. Aga täiesti punased olid selg ja kõht ja tuharad ja reied...!? Ja kui ta riiulilt midagi võtma hakkas, nägin ma et ta käsivarre sisekülg oli ka normaalselt hele.
Siis oli mul pilt muidugi selge! Heledanahaline punapea on vist solaariumi sattunud!
Sauna uksele koputatakse. Kuna istume kenasti rätikud ümber, hõikan ma et võib tulla. Ukse vahele ilmub pojakese pea. "Kuule ema, kas meil niisutavat kreemi on? Ma põlesin vist sollis natuke ära..."

UIMAEIVÕI! Need Mängud......auuuuuuuaaaaaaa!!!

Ühesõnaga, mehed käisid sollis jah. Mario külastab seda asutust pidevalt, aga mõnedes kabiinides oli just lampe vahetatud ja ka hoiatati. Mario võttis ikkagi vapralt oma 10 minutit, aga isale soovitas kindlalt et võtku vähem. Aga ega siis isa kehvem mees olla ei tahtnud!
Mariol ei olnud õnneks midagi hullu, aga Ilmariga oli päriselt. Kraapisin potikese põhjast (Sinu kingitus veel, Merike kallis) veel kreemi nii palju kui sain ja võidsin oma põlenud mehe sisse. Õhtul tema kõrvale heites oli tõesti tunne nagu oleks kuumav ahi voodis, aga tal endal oli siis juba üsna kehv olla. Pühapäeval sõitsid nad siis uuesti linna poole, apteeki. Mario läks sellepärast kaasa et näidata seal oma juba tükimat aega külmast lõhenenud huult ja küsida sobivat rohtu. Kui nad tagasi olid, küsisin mida talle anti. Olevat vitamiine ostma hakanud ja unustanud huule kohta küsida.....

Sa näed ja sa ei mürista :D
Päikest! (Aga mitte solaariumist!)

Hommikul oli esimene konstanteering - näe, katuseaknast näeb välja. Siis kuulsin vihmakarbinat. Ja tuba polnudki nii külm nagu olin juba harjunud :D "Kas tõesti ongi kevad käes" jõudsin veel enne lõplikku kaunist unenäost virgumist mõelda, kui......haa, aga kevadeni on ikka veel aega :D
Meie "unenäomets", nagu ma teda hommikuti koeraga õues vaatan ja kaifin, oli oma muinasjutu härmarüü seljas heitnud ja tumendas läbi peene vihmaudu. Aga ikkagi oli ta majesteetlikult rahulik ja võluv. Ainult lumi oli muutunud kummaliseks - rudises jalge all nagu kõnniks presendil. Krõmps, krõmps...Tupacut see ei seganud, tema sooritas oma ikka oma hommikust põnevusrännakut lõhnade maailmas, aga kass Kusti, kes samuti meie järel välja lipsas, tõstis ettevaatlikult õhku nii üht jalga kui teist ja vaatas mind küll üsna hämmeldunud moega. Et mis see siis nüüd on, vabandage? :D Oli  vaikne, ainult vihm krabistas vastu jopet.

Ja mis veel - rääkisime just Sinu reisist naaberriiki, koos kõikide, khm "elamustega", ja mina veel ütlesin et raha eest ei kipu enam sinna ega näe ka varianti et keegi mulle seda tasuta pakuks - ja päev hiljem just seda pakutakse :D Küsisin kohe kas saab ka puhkepäevi võtta, sest weekendil pidid laevad juba täis olema (info Katzilt FBs). Lubati. Eks siis lähme!

Mis meeleolud seal mind seal aga valdama hakkavad, ei oska ette ennustada... Sulle luban et olen tubli. Ja sellise "romantikaga" nagu teie seal üle ei pinguta:D

"Ma rääkisin sinuga õrnuste keeles.....", laul mis tuli ühel hommikul tööle sõites autoraadiost.
Hea et ma siiski ei pidanud ära õppima "jõhkruse keelt"....Sest praegu on ju kõik hästi.
Kallistused!

Tegelikult teadsin ma seda, et Christel koondatakse, juba ammu...
Selles oligi asi. Ja mind jäi see natuke vaevama, et ma Sulle seda kohe ei öelnud. Andesta!

Väljas tundub valgem, kuigi pole ju nii palju aega möödas jõuludest, et see saaks märkimisväärne olla. Võibolla on see siis ikkagi minu enda sisemine sära, mis on uuesti tagasi jõudnud. Kõnnin vabal hetkel kontoris kõik ruumid läbi ja vaatan välja igast aknast, mis ongi põhimõtteliselt 3 erinevasse suunda. Ja imetlen taevast, valgus ja värve ja nende muutumist ajas. Sellest ilust ei tüdine ma vist iialgi.

Kodus saunas mängib meil alati muusika, Ilmari valib seda väga inspiratsiooniga. Hoiame seal sellist mõnusat madalat temperatuuri, ja kui siis olen sinna selili heitnud ja plaat mängima hakkab, kandun kuhugi täiesti ära. Sest muusika on selline põnev, samas siiski rahulik ja mediteerimist soodustav. See lamamine seal oleks nagu mingil huvitaval mõttematkal viibimine, sa sõuad ja kandud uute piltideni ajus ja seosteni, mida tavaolekus igapäevamaailmas näha ei oska....

Tuleb siis valge kass...või jänes. Mida ta toob või viib, seda me veel ei tea, loeme küll horoskoope ja ennustusi, ka mina :D Aga mis täpsemalt toimuma hakkab....
Kuid mulle kassid ja jänesed meeldivad! (Tiia, ei naera - ka teistmoodi kui "praad") :D Nii et ma loodan..midagi puhast, armast ja head! On juba aeg...

Käisime koos ülemusega siis ka lõpuks mu ID-kaardi järel. No see pilt seal ikka...täpselt oma ema nägu olen, ausalt. Nii et selle pildiga võiks pensionieani läbi ajada:D
Uue aasta esimesed päevad on aga suht rahulikult möödunud. Tööl tegime inventuuri, ja kuna esimestel päevadel meid just ei rünnatud, sain suht rahulikult mööda ladu ringi ronida ja endale ka lõpuks selgeks teha mis seal siis ikkagi on ja kus. Leidsin üsna huvitavaid asju - kirve näiteks :D. Kuna see oli ühes karbis koos kuusejalaga, sain muidugi aru selle eseme otstarbest, kuigi ma ei mäleta et meil oleks kunagi kontoris kuuske olnud. Võibolla on seda siiski mingil ammusel ajal tehtud ja see kast lihtsalt koos muude asjadega siia pinnale kaasa rännanud. Aga minul tekkis muidugi silme ette lõbus aktsioon vihasest meesülemusest, kes pahandust teinud töötajat mööda kontorit kirvega taga ajab....:D
Siis leidsin veel paberifirma reklaamkirjadega vihmakeepe päris hulgi, ja paar väiksemat lõbusavärvilist seljakotti. Ühe võtsin kohe kasutusele õhtuse ujulassemineku huvides - olin hommikul kiiruga asjad lihtsalt kilekotti toppinud, mis polnud väljanägemiselt kuigi kena.

Aga selle heleda peaga ma ära ei harjunud - kui esimene põnevuseufooria mööda sai, jäi asi võõraks. Iga kord kui peeglisse vaatasin, siis võpatasin - midagi on valesti, näol pole mingit raami, ainult mingi hele udupärg. Ja kui ka sõbrad jäid minu uue välimuse hindamisel natuke ebalevaks, mõni armas inimene ütles ka kohe välja et see pole see, siis tegin otsuse et tuleb tume juus tagasi. Ja olen rahul ja tunnen end jälle hästi.
Võibolla kui mul oleksid ka siledad või vähemalt raskema lokiga juuksed olnud, oleks efekt teistsugune. Aga sai ära proovitud, nii nagu elus peabki. Ja kui kunagi üleni hall olen, võibolla siis teen blondi poisipea, nagu proua Ilves:D
Nüüd aga võtsin oma kahupea taltsutamiseks appi Ilmari Bed Head juuksekreemi meestele (!), toimib!

Kodune elu, või õigemini kodusest elust väljumine käib aga rütmis -sahk käis tiiru ära, saab liikuma. Kui pole käinud, siis ei saa, või tuleb üritada nii et kogu perekond peale juhi mahutab end tagaistmele ja pagasnikusse pannakse veel selleks otstarbeks väljaotsitud spetsiaalne raske kivi :D Esitasin ultimaatumi et järgmiseks talveks palun see "Edevuse Laat" Jaguar vähemalt mingi 4-veolise vastu vahetada!

Päikest! (kuigi pole ammu vist keegi siin näinud:D)

Ok, aga nüüd kirjutan midagi asjalikumat ka, kuna jalad hakkavad tasapisi maad puudutama ja homme tuleb minna tööle ja teha tõsisemat nägu ja hakata maadlema inventuuri ja eurodega :D
Ühte Sinu mõtet võtan aga tõsiselt - ei ole vaja kogu oma elu kuskil FB presenteerida. Sulle see ei meeli, Sa ise ei tee seda ja ka mina ei taha enam, sest polegi enam vaja ju :D Ainult kui tõesti leian mingi ilusa pildi endast, siis nii palju edevust annan endale andeks.:D Aga muud vaimutsemised ei paku enam pinget.

Kuna olin aastavahetuseks paras rõõmupallike eelmises blogis kirjutatud põhjustel, :D, siis olin nõus iga vahva plaaniga, mis ette pandi! Ja kui Liis helistas ja küsis kas nad võivad külla tulla, hõiskasin kohe JAA! Teadsin et see teeb rõõmu ka Ilmarile, kes noorte kaunitaride seltskonnast kunagi ära ei ütle....:D
Ja meil oligi tõeliselt vahva ja lõbus. Tegime enne lauda istumist sauna (ja-jaa, neljakesi koos loomulikult, mis teie siis mõtlete:D), ja siis tuli Ilmari lagedale superseksika ideega - jookseme põlevate tõrvikutega saunast otse lumme, ja kes suudab tõrviku majast kõige kaugemale lumme torgata, on võitja! Icccccc.....
No mina külmavares tõmbasin küll rätiku ümber ja paigaldasin oma tõrviku külma lume tõttu kiljudes üsna terassi äärde, aga Liis ja Kaarel võtsid asja tõsise mõnuga ja jooksid ikka üsna kaugele...D
Kogu loole andis vürtsi juurde veel seik, et Mario oli oma toas teisel korrusel, aga tema aken on just sinnapoole kuhu jooksime. Ja kui ta siis meie huilgamise peale aknast välja vaatas....nojah, temal polnud ju oma andeka isa plaanidest aimugi ja siis ta jõllitas seal meid nagu ilmaimesid ja pidas omakeskis aru et kas nüüd on kanep mängu võetud või mida :D
Aga pärast me sõime ja vaatasime rahulikult telkust "Kelgukoerte" paroodiat, mis mulle tohutult meeldis, olen ikkagi selle sarja fänn ka peale näitlejate vahetumist. Ja 12 läksime välja, Mario süütas rakette, tegime pilte ja naersime, Ilmari oli üsna ümmargune :D, ja mina mõtlesin - te ei tea keegi, ei tea, ei tea...ja polegi vaja....
Veel kord - õnneliku uut aastat kõigile, kallid!

Suudan alles nüüd peale meie kohtumist siia midagi kirjutada....Senised päevad on möödunud totaalses eufoorias -  meenutan ja naeran, siis nutan ja naeran uuesti!
See oli imeline! Ja et oli täiesti alles see jumaldamine Sinu pilgus ja sõrmedes, mida Sa varjata ei suutnud.
Jah, see kohtumine oli lühike. Aga mina elasin selle tunni jooksul läbi uuesti kogu Sinuta möödunud aasta...

Ma ei taha Su elu rikkuda, ega ka enda oma. Aga kui me leiame veel aega sellisteks hetkedeks, ongi meil kõik olemas, ja keegi ei kannata, kelleltki ei võeta midagi ära. Elu on elamiseks ja seda tuleb nautida...
Head uut aastat!