Tuleksime läbi lume koos. Läbi värava, läbi õue, trepist üles. Tuba, pisikene, oleks juba soe. Aga ikkagi süütaksin mõned küünlad. Istuksin su kõrvale. Vaataksin. Siis puudutaksin. Algul hästi õrnalt, sõrmedega. Su nägu. Silmi, mis on tõsised ja sügavad. Laupa kus on tugevad iseloomukortsud. Põski mis on kitsad su tugevate põsesarnade all. Huuli mis on kindlad ja kuumad. Lõuga mis on täis tugevat tahet ja jonni. Ja vaataksin. Ja suudleksin ja vaataksin uuesti. Ja siis..haaraksid minu järele juba sinu käed....
Puudutaksin huultega üle kõik oma lemmikkohad su kehal. Eriti selle tumeda triibu su kõhulohus. Rabeleksin vahepeal su käte ja huulte vahelt vabaks ja naeraksin end hingetuks. Ja siis sukelduksin uuesti...
Ja siis...ma ei teaks ühel hetkel enam kas mu silmad on kinni või lahti, kas ma nutan või naeran, kas ma elan ja hingan....

Teate kui võimas on lumetuisk pimeduses.
Tuul ulub. Lumi keerleb sulle valusalt vastu nägu. Ja sa ei näe mitte midagi.
Aga sa jooksed. Tuulele vastu. Jooksed pimeduses kumava valge raja järgi. Astud vaost kõrvale ja kukud lumme. Koerake, kelle ettekäändel sa üldse välja põgenesid, tormab haukudes läbi lume sinu juurde ja lakub su lumist nägu. Ja pisaraid.
Kas on keegi tundnud kuidas pisarad näol külmuvad.... Palged oleksid nagu täidetud väikeste jääkülmade täppidega. Tõmbad siis kindaga üle põskede. Valus on....aga sa hakkad uuesti jooksma. Ikka vastutuult. Ja tulevad uued pisarad ja külmuvad uuesti.
Sellistel hetkedel sa tunned et isegi suudad. Põgeneda. Hetkekski. Sa ei mõtle, sa ei tunne emotsioone. On ainult lumi, tuul ja pimedus. Ja pisarad mis tulevad kergendusest sellise võimaluse eest.
Aga sa ju ei jookse seal lõputult. Koeral hakkab külm ja tahab tuppa. Sina aga tahaksid sinna jäädagi...
Kuidas saaks välja rebida südant? Võtta ja anda ta oma kätega ära? Öelda et hoia ta endale...igavesti...