Tere kallid jälgijad!

Räägin siin nüüd natukene ka lahti oma isa, venna ja ema lahkumist siit ilmast.

Minu isa suri kui ma oli 8 aastane. Minu kadunud vennakene (puhakus ta igaveses rahus parvalaeva Estonia lähedal, Lauri Rätsep 18.07.1973 - 28.09.1994) oli siis 10. kuune.

 Aasta oli 1974, kätte oli jõudnud jaanilaupäev, ilm oli imeilus ja soe ja mu ema otsustas et kutsub meile koju külla aastatepikkused head peresõbrad kuna saime tehas aias lõket ja nautida mõnusat suveõhtut.

Mind igavest nadikaela kupatati üsna varsti tuppa ja ka ema tuli vennakest voodisse magama panema. Mehed ja üks proua jäid meeleolukat õhtut lõpetama.

Kuid mu isa oli suitsumees (nagu tol ajal enamik mehi). Ja kuna nad võtsid sõbraga ka napsi kulus seda suitsu omajagu. Ja sõprade lahkudes pidas isa paremaks mitte minna alkoholi- ja sigaretilõhnalisena oma noore naise ja väikese poja kõrvale magama vaid otsustas ööbida tööriistakuuris kus tal oli diivan.

Aga ta jäi seal põleva sigaretiga magama.

Järgmisest hommikust on mul mälestused et vanaema tormab tuppa kiirabisse helistama, ema karjub hüsteeriliselt, vennake nutab ja minul keelatakse õue minna. Istun köögiakna kõrval õmblusmasina peal ja vaatan välja. Isa lamab kõhuli kuuri ees, siis keerab korraks pea minu poole ja jääb sellisesse asendisse. Siis jõuab kohale kiirabi ja ma rahunen et isa saab nüüd ju abi ja terveks.

Kuid siis tuleb miilits. Ja veel üks auto mis isa surnukeha minema toimetab.

Mait Rätsep 13.09.1035 - 24.06.1974

Emakest püüdsin ma oma muredest aastaid kõrvale hoida. Ühel hetkel ma siiski "murdusin" ja rääkisin 24.aasta suve lõpus talle et Ilmari on nüüd endale lõpuks ikkagi Tartus sobiva "nõia" leidnud ja soovib minuga suhet lõpetada. Ema kuulas mu ära ja teatas siis et tema seda kolmandat korda oma elus üle elada ei suuda et üks ja seesama mees tema last kolmandat korda "vastu seina loobib" ja kui see nüüd nii juhtub siis tema enam elada ei taha.

Ma võtsin seda sel hetkel nii et ta elab mulle kaasa. Aga tema võttis seda tõsiselt. Ja kuna ta ennast mitte kellelegi meie perekonnast näidata ei soovinud, (psoriaas), käis kogu suhtlus ainult läbi telefoni (kus ta oli täiesti adekvaatne). Toetasin teda pidevalt rahaliselt.

Ja siis kukkus ta ühel päeval oma maja ees kokku. Minuga võeti muidugi kohe ühendust.

Me läksime teda koos Ilmari koheselt haiglasse vaatama.

Aga see ei olnud enam inimene kes seal lamas. See oli nahaga kaetud luukere.

Kersti Rätsep 06.04.1945 - 29.11.2024