Restorani- ja köögitöö on raske ning väsitav, see on selge. Eriti veel sellises buffee tüüpi restoranis, kus tuleb päevast päeva teha suurte koguste kaupa täpselt üht ja sedasama - seasnitsel, kanasnitsel, kanafilee juustuga, hakklihapall koorekastmes....Loomulikult võib selline rutiin une peale ajada, eks?
Aga vahest tuleb ette ka muid uinutavaid tegureid :)
Buffekokk Harri, seesama, kellel ma kord "sihiku" paika sättida soovitasin, rääkis mulle loo, kuidas ta tuli kunagi hommikul tööle otse peolt. Alguses polnud väga vigagi, aga lõuna paiku hakkas mees siiski tundma, et väsimus võtab võimust. Ja siis oli üks klient tellinud krevetivoki ja Harri rõõmustas, et saab selle tegevuse juures väsimust peletada. Pani pannile tule alla, koostisosad kenasti kuumale pannile, labidas ka pihku.... ja siis avastas ta end järsku ärkamas, segades vokki. Paar esimest sekundit ei saanud ta aru, miks ta seda teeb - kas ta nägi unes, et keegi tellis voki või oli see ikka päriselt? Õnneks ärkas ta enne toidu põhjakõrvetamist ja klient sai oma soovitud voki ilusti kätte.
Meie Ummikene, pisike mees nagu ta oli, väsis samuti aeg-ajalt raskest juhtivast tööst ja ning tema organism ka kurnavast võitlusest Vana Tallinnaga. Aga siinkohal tuli Ummi väike kasv talle kasuks - härra juhataja mahtus kenasti teenindajate garderoobis puupingile pikali. Töötajad küll ehmatasid, kui ruumis tule põlema panid, aga Ummi auks peab mainima, et siinkohal ta segamise pärast sõimama ei kukkunud. Aga võibolla oli "vana tallinna uni" sama magus kui Vana Tallinn ise :)
Pärast Kalevipoega oli meil mõnda aega peakokaks üks televisiooni kaudu tuntuks ja tunnustatuks saanud kuju. Ta oli igati vahva ja positiivne sell, aga erinevalt meie "staarjoodikust" Illikast, kes 80% ajast siiski piiri pidas, võttis see vend ennast vahest juba keset tööpäeva "üsna rihmaks". Ja siis tuli kord päev, kus kokahärra köögist lihtsalt haihtus. Jakk rippus nagis, mobiil vibras vaikselt keset lauda, aga mees oli kadunud mis kadunud. Otsisime. Läksin lõpuks juba kolmandat korda kokkade gardekasse vaatama, et äkki on ta tagaukse kaudu lõpuks välja ilmunud, kui kuulsin järsku norinat, mis tuli pisikesest dushinurgast. Hakkasin juba kardinat kergitama, kui sisse tuiskas Illikas ning pukseeris mind koheselt ja konkreetselt "nende privaatsest garderoobist" välja, lubades et kohe saab kõik olema "ornungis" Õnneks saigi, vend ilmus kööki tagasi, küll natuke uniste silmadega, kuid söögitegemine sai siiski jätkuda.
Ka Illikas on mõned korrad oma kapi ees pingil istudes magusasti uinunud. Ühel korral magasid meie kaks "vana sõpra" lausa ühel ajal - Ummi ühes ja Illikas teises gardekas ning meie arutlesime omavahel, kas esimesena võiks ärgata valge viin või vanalinn....:)
