Kobeda Kuke Blogi 2. Miks üldse.

Alustan nüüd üldse sellest, miks ma Kukke üldse sattusin.
Töötasin eelmised viis aastat rõõmsalt ühes üsna edukas firmas n.ö "oma erialal", kuhu sattusin juba aastal 1994, nimelt kontoritarvetes. Olin tubli ja kohusetundlik müüja-müügisekretär-klienditeenindaja, armastasin oma tööd ning olin üldkokkuvõttes oma eluga kenasti rahul. Siis tuli aga meile tööle üks igati vahva, hakkaja ja ilus noor neiu, kellesse meie keskealine meesülemus muidugi hullult kiindus. Soov tütarlapsest teha ka lähedane sõber nii tööalaselt endale kui ka oma perele hakkas neiule mõjuma juba ahistavalt ning lõpuks ta lihtsalt sõna otseses mõttes põgenes meilt töölt, solvates sellega enda arvates ülimalt heatahtlikku härrat hingepõhjani. Kuna mina aga oli selle tüdrukuga meie 20aastasest vanusevahest hoolimata hoopis ise suureks sõbraks saanud, sattusin paratamatult samuti härrasmehe kahtlustuste ja viha alla ning mind sunniti lahkuma. Vahemärkusena olgu öeldud, et loomulikult seisin ma enda eest, saavutasin võidu ja tänaseks päevaks olen igati rehabiliteeritud ja mainitud härraga uuesti sõber ja ta on teinud mulle ka uue tööpakkumise.
Ummi oli aga kunagi olnud minu kadunud noorema venna üks parimaid sõpru. Peale seda suurt õnnetust, kus hukkus ka minu vend, jäime koos emaga temaga ikka aeg-ajalt suhtlema, tundsin teda kui südamlikku ja toredat inimest, kes väga hoidis oma peret, eriti oma kahte tütart, aga oli ka samas edukas restoranide juhtija. Tema juttudest meie erinevatel kohtumistel jäi mulle mulje, et ta on range ja nõudlik, kuna teab omaenda baarmeniminevikust kõiki trikke, mida ebaausad töötajad kasutada võivad jne., aga samas ka õiglane ja kohusetunnet ja head tööd hindav.
Eksisin. Rängalt. Aga sellest edaspidi.
Kui ma tookord uut tööd otsisin, küsisin seda ka Ummilt, aga rohkem selle mõttega et tal on seoses oma tööga üksjagu palju tuttavaid, äkki kellelgi on vaja müügisekretäri. Mingit restoranitööd polnud ma kunagi teinud ja "söögindus" polnud mind ka kunagi köitnud.
Suur oli aga minu üllatus, kui Ummi ühel päeval helistas ja ütles, et ta on asja üle järgi mõelnud ja hoopis temal endal olevat mind vaja. Et kuu aja pärast avab ta uue restorani, peab hakkama palju tööaega ka seal veetma ja tal olevat vaja assistendi, kes Kukes kogu meeskonnal ja tööl silma peal hakkab hoidma.
Ossa püss....
Olin alguses üsna ehmunud. Mina??? Ma ei tea sellisest tööst mitte muhvigi, vabandage väga. Ja veel ülemuseks....tean ma oma vastumeelsust (loe.laiskust) igasuguse juhtimise, vastutuse ja juhendamise suhtes. Oh, oleksin ma edasist õudust osanud ette näha...
Aga omamoodi oli Ummi pakkumine palsam mu haavatud egole. Ja kuna teadsin tema ülisooja suhtumisse minusse, otsustasin et karta pole ju midagi - ja ongi põnev proovida midagi hoopis uut.
Oma naiivses vaimusilmas nägin end kenas kostüümis ja kontsadel mööda restorani ringi kõpsutamas ja töötajaid range pilguga jälgimas. Ka palganumber oli ilus. Ok, ainuke mõru pill tundus see, et suvel ei saa puhkust. Aga sellise palga eest saab kevadel või sügisel Türki ka sõita...
Nii et olin nõus.
Mis siis edasi sai? Kohe räägin..:)

Kobeda Kuke Blogi 1. Sissejuhatus.

Joonista mulle taevas….

“risui mne neeba…” – laulusõnad, mis jäid mulle kummitama  Kobeda Kuke köögiriiulil lõugavast raadiost. Jõnksutasin puusi muusikarütmis kaasa ja panin pihta tükikese koogiäärt, mida külmlauakokk Meelika oli vastvalminud plaadimaiuse küljest ära lõiganud. Enne tuli muidugi kiirelt kiigata juhataja Ummi paokil kabinetiukse poole. Selge, istub, nägu Delfi uudistes. Kiire amps, veel üks kontrollpilk "napooleoni" kabinetka suunas, hõige köögi teisele poole peakokale "kanasnitsleid, palun" ja kiirelt lükanduste vahelt buffeesse tagasi. Einoloomulikult, selle 20 sekundi jooksul oli sinna pannide ette juba siginenud tüüpiline seltskond - kaks äravahetamiseni sarnast poisipea ja prillidega paksu soome prouat (üks ainult natukene lühem kui teine) ja nende näost punetavad higiste juustega abikaasad (ühel ainult natukene suurem kõht üle püksivärvli). Selge, astume neile aga ligi ja "...tämä on kanafilee juustolla, ja tämä on kanaleige...tässa on viinerleige...."

Niisiis - nagu ma oma eelmises postituses mainisin, tuleb totaalne blogiuuendus. :) Igasugune sentimentaalsus ja hala on lõppenud, Sallike täiesti jälle tema ise, vaimukas ja löögivalmis ning vaatamas maailma mõnusa sarkasmiga. Kui vaja. :) Aga tuhandeprotsendiliselt on tal alles tema süda, mis hakkab alati valutama, kui näeb ülekohut. Ja seda on ta viimase 3 aasta jooksul näinud palju...aga see saab ka kõik siia järjekorras kirja pandud. 

Võtame näiteks sellesama koogitüki - miks ma pidin  seda salaja võtma? Kokk lõikab koogi lahti, sätib õige grammkaaluga tükid taldrikule ja viib saali desserdilauale. Äralõigatud ääri ei kasutata, need visatakse minema. Oma töötajatele söömiseks - EI, EI, EI!!! Miks mitte, küsite teie. Mina küsisin ka kunagi. 

"See on restorani vara!" karjus näost punane  Ummi. "Aru ei saa või!! Mina f..k ei käi teie kodudes varastamas. Te saate osta kord päevas toitu 50% soodsamalt - v...u, mingit tasuta magustoite siin ei jagata!"

Ahah. Aitäh! Õnneks ei toimunud see küsimine päris alguses, kui olin veel täis lootust ja õhinat ja energiat ja soovi Ummit päriselt ka restorani juhtimisel aidata. Milleks ta mind tegelikult 3 aastat tagasi kutsus. Siis oleksin ma vist järjekordselt soolasambaks tardunud. Küsisin ikka juba oma ülipaksu naha kaitsvas varjus, ja reageerisin "vastusele" vaid "ilmega nr.2 - võimalikult neutraalne silmade ja suu hoiak, pilk Ummi ninal". Ülejäänud, kes sel hetkel samuti lähedal seisid, kasutasid umbes sama taktikat.

Pärast toimus meil omavahel muidugi traditsiooniline pilkude ja/või muiete vahetus. Tubli, Ummi!! Mine võta nüüd baarist täna oma esimesed 4cl Vana Tallinnat.....:)