Täna selgus, et see paksu persega peletis, kes mulle Pirita rannas selja tagant lähenes ja "tere merle" ütles, ongi tõesti seesama, keda ma juba samal õhtul kahtlustama hakkasin. Müstikaks jääb ainult see, kuidas ta mind ära tundis, ja veel selja tagant - me pole ju iialgi kohtunud. M ja R arvasid et ju ta siis vahib pidevalt kuskil mu profiili ja pilte.
Jõudu! Mina ei häbene :)
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Aga huvitavaid ja toredaid asju on ka juhtunud. Esiteks, ilmus raamat, mille kirjutamisest ma olin kuulnud, aga ei uskunud et see tõeks saab. Aga sai - mulle vaatas Rahva Raamatu uudiskirjanduse letilt vastu Hedvig Hansoni kirjutatud monograafia oma vanaemast, Tõnu Kilgase emast, aastatel 1950-1960 Vanemuise teatri kaunimast ja andekamast näitlejannast Ellen Kaarmast, kelle elu ja saatus oli väga traagiline. Lugesin seda täna voodis hommikust saadik, vahepeal panin raamatu käest ja vaatasin aknast tasa liikuivaid saarepuu oksi. Tihaseid nägin. Ja kuna olin üksi ja maja oli väga vaikne, siis kuulsin aeg-ajalt partide häälitsemist. Siis nägin neid ka katuseaknast - klassikalist veidi värelevat kolmnurka, taustaks sügisese värvidemänguga taevas.
Mulle meenus pühapäeval ETV2 nähtud dokumentaalfilm Põhjalast - tuhandeid kilomeetrid põhiliselt metsadega kaetud maa-alast, kus erinevad looma- ja linnuliigid püüavad ellu jääda. Kuidas hundikari osavas koostöös lõpuks karult saagi ära võtavad. Kuidas merikotkas võib omakorda saagiks saada rebase (sic!), aga visuaalselt näidati õnneks ikkagi ainult, kuidas üliterava kuulmisega kotkas täiesti hääletult puuoksalt alla liugleb, tiivaga ühtegi lööki õhus tegemata, ja sekund hiljem küüned läbi lumekihi hiirekesele turja lööb. Kuidas metsisekuked mängivad ja metsisekanad sõna otseses mõttes nagu "ajudeta märjad kanad" liikumatult röötsakil ootavad, kuni võitjast isane neile ......nojah :)
(See on ikkagi viisakas blogi :) Kuigi rannas teretaja tuli ka nüüd uuesti meelde.)
Aga film oli tõesti võimas. Ja kõik looduskaadrid ülimalt haaravad. Lõpus, kui aastaring oli täis saanud ja võimust oli võtnud uuesti talv, seisid karmis lumetormis karvased muskusveised, liikumatult ja tihedasti üksteise vastu surutuna, et võimalikult sooja hoida. Nemad on aastasadu Alaska -40 kraadiseid talve üle elanud.
Ja siis lasi "ikka veel edevust mitte minetanud", kui kasutada Karmo humoorikat iseloomustust, Sallike endale lõpuks ka ripsmed panna. Ja jällegi - Liis tegi salongi ja mina ainult küsisin, kas homme-ülehomme saab, selge, saab, tulen! Ei mingeid uuringuid võimalike kõrvalmõjude-nähtuste suhtes nagu mingid liimiallergiad, võrkkesta mehhaanilised kahjustused jne. Kõikide selliste küsimustega kostitasid mind hiljem teised - nagu kunagi varem :)
Aga mina jäin protseduuri ajal mõnusalt nurruma ja olen tulemusega vähemalt siiani väga rahul.
Tööl olen jätkuvalt baari graafikus, kui Te meile kiiremas korras uut baaridaami ei leia :) Aga vahelduseks teiste pidevale jälgimisele-juhendamisele-taganttorkimisele on see päris hea vaheldus. Kliente ma ei karda, soome keel on ka juba üsna sujuvalt suus, minu lattede-cappuchinode ja õllevahu doseerimise täpsuse kohta öeldakse juba "vauuuu"!
Ja ma oooooootan Vilniuse tangofestivali!!!!!!
Ja oi, mul on pühapäeval sünnipäev :)
Kallid!
