Ok, ma ei jõua enam vastata küsimustele, mida ma siis tundsin ja kas ta ise tõesti ikka mind ei näinud ja mida Karm kogu selle naljast arvas :) Me olime enne just nalja visanud et niikuinii jään ma kellelegi vahel ja ma isegi korra mõtlesin selle perekonna peale, ikkagi üsna lähedane kant. Aga millegipärast olin veendunud et kui saatus on need näod senini minu teedelt kõrvale hoidnud, hoiab ka edaspidi.
Seekord läks teisiti.
Väga-väga armas tibu oli. Põselohukestega.
Ülejäänuid ma eriti ei vaadanud. Mis neist ikka vahtida, eriti emast:)
Jalutasime neist viisakalt mööda. Ma olin vait ja vagune, aga kui ma juba ka tükk maad eemal ühtki sõna ei öelnud,  jäi Karm seisma , peatas ka minu ja tõstis mu suured prillid mu silmade eest ära.
Silmad olid kuivad. Ja naerused :)