No nii....:)
Igasuguseid asju on juhtunud, mõni tundub teile vist esimesel hetkel suht uskumatu.
Käisin väljas istumas koos Lauri venna Mihkli ning tema tüdruksõbra Katziga :) Ja meil oli jummalast fun!
See oli üks ülimõnus kodune baar Metropoli hotellis, kus lauldakse karaoket. Ja Katzile meeldib seda teha ning nad on oma sõpradega seal juba palju kordi varemgi käinud. Ja kui Kadri selle info FBsse üles pani, et reedel kodubaari, meenus mulle et nüüd käib Ilmari esmaspäeviti ja reedeti Tabasalu võrkpallitrennis ja kui ma lähen enne Tiia ja Ingadega kohvikusse, ei saagi ma enne 11 õhtul koju ja on vaja linnas aega parajaks teha. Küsisin siis ettevaatlikult Katzilt et kas saab tulla ka korra tema lõõritamist vaatama :), aga sain ootamatult rõõmsa ja sooja kutse igal võimalikul ja võimatul juhul  nendega koos olla! Ja siis läksingi ja nagu ma ütlesin, oli meil tohutult tore, nende suhtumine minusse oli täiesti avatud ja pingevaba ja rõõmus!
Sain ka teada et Matu, meie Tupacu järeltulija, on ülemisel korrusel ühe murdja kassi vastu vahetatud kelle Christel olevat kaasa toonud, kes aga olevat väga tige. Olin varem ka Lauri emaga suheldes aru saanud et meie Matukas on pidevalt all nende juures ja sööb ema Mare makarone, aga ei teadnud põhjust. No nüüd siis sain teada. IRW...:)
Igatahes panime me paika plaani mida edaspidi veel koos ette võtta. Turismimessile ma küll ei jõudnud, aga sellel pühapäeval käisime ema Marega ära Viimsi uues Reval Cafe kohvikus, mis lõpuks avati, ning minu toredaks üllatuseks tulid Miku ja Kadri ka meiega sinna. Kohvik, kus enne istusid ainult paar vaikset pensionäripaari ja üks perekond, sai hoobilt meie naeru ja lõõpimist ja üksteisest üle rääkimist paariks tunniks täiesti täis :)
Aga ma vist hakkan sellele asjale pihta saama - nemad, eriti Mare, Lauri ema, suhtlevadki nüüd minuga nii nagu sümpaatse inimesega, pingevabalt ja lustiga. Sest ma olen nüüd õiges kohas, enda jaoks sobiva inimese kõrval. Mare on seda mulle väga ilusti ka varem mõista andnud, aga siis olin ma veel liiga katki, et aru saada.
Ja kui nende "ülakorrus" ei hakka tegema aktiivset vastutööd :), tulevad nad mulle ka majja külla. Matuga!
Igatsen väga oma "lapselast" näha!
Järgmises sissekandes kirjutan aga hoopis midagi muud - sellest milles FBs ka juba natuke juttu tegin :D Kuidas tõesti mõtlesin et mulle AITAB TOTAALSELT igasugusest tangost! Läks aga muidugi...nojah :)

Kõikide, nii suuremate ja väiksemate unistuste täideminek minu elus on saanud teoks tänu sõpradele. Olete mulle jätkuvalt olulised, kallid Teile kõigile!
Üks vahva üritus tänudega Tiiale (ise Sa, suslik, muidugi kohale ei jõudnudki) toimus eile. Merle pildistamine profi poolt! Töö toimus kahepoolse vastastikuse kasu huvides - fotograaf Tõnis soovis katsetada oma uut kallist fototehnikat ja mina tahtsin endast ilusaid pilte. Niisiis...
Toimumiskohaks sai meie majakese esimene korrus, kus hakati kottidest välja pakkima ja üles seadma üha uusi ja uusi agregaate. Ja mina naiivitar olin mõelnud et tullakse lihtsalt ühe uue kaameraga. Aga kaasas olid spetsiaalsed prozektorid ja statiivid ja erinevat värvi väga põnevalt kokku volditavad taustad...
Olin oodatavatele ka söögilaua katnud, meie mitteasjatundjad, ka fotograafi elukaaslane, istusime siis ümber laua ja minu suu vajus üha rokem ja rohkem lahti, kui neid imeasju nägin, mis elutuppa üksteise järel kerkisid. Aga vastavalt sellele tõusis ka elevus ja põnevus!
Mina muidugi enne pildistamissessiooni midagi ei söönud - vaja ju olla parimas vormis. Aga lubasin endale klaasi veini - et silmad säraksid ja poleks nii krambis. Kuna spetsidel läks aga aega, arutati valgustuse paigutust ja tehti tühjast toast prooviklõpse, läks ka teine klaas. Siis ütlesin endale otsustavalt stopp - tean möödunud aegadest väga hästi, milliseid "imekauneid" fotosid saab minu veinisest näost.:D Mis ma neist fotostajatest ilmaasjata piinan, teised tulid heast tahtest....
Ja siis me ühel hetkel ka alustasime! Assistent Ilona andis kohe ka nõuandeid - lase õlad lõdvaks, ära ole pinges, lõug ülespoole, naerata, ära kortsuta laupa....väga hea!
Kui olime proovinud eri valguseid ja taustu ja Tõnis oli juba kõvasti klõpsutanud, ütles ta ühel hetkel et noo nii nüüd, ja pani fotoka lauale. Mina sain aru et seanss minuga on nüüd läbi, aga siis selgus et see oli alles proov (!) et kõik õiged asjad paika saada. Ja et nüüd on kohvipaus ja siis hakkame alles pilte tegema! Haa...Surusin maha soovi veel klaasi tõesti väga hea veini järele ja läksin hoopis meiki kohendama.
Flirdi kaameraga, soovitas Tõnis, kellest paistis nimetatud aparaadi tagant ainult1/3 näost ja pool silma. Proovisin...aga kui tean et minu puhul igasugused ekstravagantsed ilmed ja poosid pole siiani fotodel just õigustust leidnud, jäin siiski kindlate asendite juurde.
Siis tegime veel pause, minul soovitati vahetada riideid ja ehteid, samal ajal pildistati hoopis Mariot, kes läks samuti üsna hoogu. Ja tema pildid tulid nii head ja loomulikud, et need anti talle veel sellel samal õhtul mälupulgaga üle - töödelda polnud nii Tõnise kui Ilona arvates midagi. Nojah, kortse pole..:D
Mariost tehti üks vahva sessioon veel kõige viimaks meie esikutrepil, kus Ilonat inspireerisid just rustikaalsed metallketid trepi kõrval, mis käsipuu alla on kinnitatud. Ja trepil seisvaMario selja taha heledale seinale tekkisid pagana vahvad salapärased varjud.Selle sessiooni pildistaski Ilona ise ja see oli minu meelest parim!
Ühesõnaga - oli põnev, lõbus ja ka hariv, sest Ilona näpunäiteid saan kasutada ka edaspidi. Vahepeal sõime-ja jõime, õhkkond oli vaba ja lustlik.
Ja nüüd kõige tähtsam - tulemusi saate näha nagu ikka FBs! Päikest - mida oli ka täna piisavalt näha!