Aasta 1986, 21.august.
Ilmari on vene sõjaväes ja mina olen seitsmendat kuud lapseootel.
Ilmari on sõjaväerongiga Haapsalus ja sealt jätkavad nad öösel teekonda Kasasthani, õppustele. Tal tekib võimalus raudteejaamast mulle koju helistada ja sellest teada anda.
Mina saan omakorda õnneks kätte ülikooli kursusekaaslase kes elab Haapsalus ja kes lubab anda mulle öömaja.
Ma panen kohe keema potitäie kartuleid ja ahju pirukad.
Sõidan korvitäie toiduga Pääskülla, kust peaksin saama Haapsallu suunduva bussi peale.
Aga see (viimane sellel päeval) buss sõidab peatusest peatumata mööda. Toimuvad "Valge Daami Päevad" ja buss oli juba rahvast täis.
Ma seisin seal peatuses ja mu ainukene mõte on sel hetkel see et ma ju lubasin talle et ma tulen ... Ta ju ootab ja ka mina ise igatsesin meeletult tema järele.
Ma võtsin kokku kogu oma jõu ja julguse ja hakkasin "hääletama"
Mul vedas. Heleda suvejakiga tee ääres seisev noor rase naine võeti kiiresti autole ja kui ma olin rääkinud mis toimub, viidi mind ilma pikema jututa otse Haapsalu raudteejaama.
Ja sealt edasi on mul täiesti sürrealistlikud mälestused. Ma astusin autost välja raudteejaama taga, kõndisin läbi jaamahoone ja nägis siis juba augustikuu pimeduses nende sõjaväerongi.
Katustel pöörlesid mõned sinised helgiheitjad, jaamahoone poolses osas olid ilma akendeta "loomavagunid". Eespool nägin aga ikkagi juba tuledes akendega vaguneid ja kuna teadsin et Ilmari sõidab koos staabiohvitseridega, hakkasin mööda raudteeäärt sinnapoole liikuma.
Nende "loomavagunite" kõrval oli ka väljas palju poisse ja kõlas kõvahäälne venekeelne jutt. Kui mina sealt võimalikult tasakesi möödusin ja visalt akende poole edasi rühkisin, see ka vaikis ja mind jõllitati üsna korralikult. Aga keegi mind siiski ei tülitanud.
Ja siis kuulsin ma ühel hetkel eesti keelt.
Salk poisse seisis samuti vaguni kõrval, aga kuskilt oli juba kosta "davaite, perestaite kurit, skoro poidjom!"
Astsusin lähemale, suitsetavad noorhärrad jäid mind vaatama nagu kummitust (võis siis päris elus Valget Daami :))
Küsisin kas nad tunnevad Ilmari Mängu. Et ma olen Merle Mäng, tema abikaasa.
Nende toibumispaus kestis paar sekundit. Siis hakkas juhtuma.
Kõigepealt tormasid paar poissi minema, kutsuma Ilmarit kes oli läinud kuhugi mulle uuesti helistama. Siis ei olnud ju veel mingeid mobiiltelefone, mu kallis oli saanud käia bussil vastas ja kui ta nägi et mind ei tulnud ...
Mulle tassiti kohale mingi kast või pakk et ma saaksin istuda ja puhata.
Aga need sinised helgiheitjad hakkasid juba kõikidel vagunitel tööle ja venekeelseid valjuhäälseid korraldusi kostis juba igalt poolt.
Ja siis jooksis minu juurde ILMARI.
Me jõudsime kallistada ja suudelda. Ma sain anda talle toidu mida olin valmistanud. Ma kinnitasin talle et ma armastan teda nüüd ja igavesti.
Ja see on ja jääb nii.
